Kitarrivõimendi: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
MerilyS (arutelu | kaastöö)
1157 muudatust
Keeletoimetasin.
1. rida: 1. rida:
⚫
'''Kitarrivõimendi''' (slängis "kitarrivõim") on elektrooniline seade, mis muudab kitarri helipeast tuleva nõrga signaali nii tugevaks, et läbi valjuhääldi on see inimese kõrvale kuuldav. Kitarrivõimendid ehitatakse koos valjuhääldiga ühte kasti kokku või eraldi.
{{Keeletoimeta|kuu=veebruar|aasta=2021}}
⚫
'''Kitarrivõimendi''' (slängis "kitarrivõim") on elektrooniline seade, mis muudab kitarri helipeast tuleva nõrga signaali piisavalt tugevaks, et seda läbi valjuhääldi inimese kõrvale kuuldavaks heliks teha. Kitarrivõimendid ehitatakse koos valjuhääldiga ühte kasti kokku, või eraldi.


Igal kitarrivõimul on omapärane heli. Enamikul kitarrivõimenditel on sisseehitatud ekvalaiser ja moonutuse (''distortion''), mõnel ka kaja- (''reverb'') nupp.
Igal kitarrivõimendil on omapärane heli. Enamikul kitarrivõimenditel on sisseehitatud ekvalaiser ja moonutuse (''distortion''), mõnel ka kajanupp (''reverb'').


Klassikalised kitarrivõimud jagunevad kaheks: [[Transistor|transistoripõhised]] ja [[Elektronlamp|vaakumlambipõhised]]. Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ajalooliselt on levinumad olnud lampvõimendid, kuna lamptehnoloogia pärineb 20. sajandi algusest. Transistorvõimud hakkasid levima alles 1960-ndatel.
Klassikalised kitarrivõimendid jagunevad kaheks: [[Transistor|transistoripõhised]] ja [[Elektronlamp|vaakumlambipõhised]]. Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ajalooliselt on levinumad olnud lampvõimendid, sest lamptehnoloogia pärineb 20. sajandi algusest. Transistorvõimud hakkasid levima alles 1960-ndatel.


== Vaakumlambi ja transistori ajalugu ==
== Vaakumlambi ja transistori ajalugu ==
Kitarrivõimendite ajalugu võib hakata arvestama alates lambipirni leiutamisest [[Thomas Alva Edison|Thomas Edisoni]] poolt aastal 1879. Valgustuse eesmärgil kasutatava lambi tööpõhimõte sarnaneb helivõimenduses kasutatavate lampide omaga: mõlemad töötavad vaakumis, küll aga erinevad nad elementide arvu poolest pirnis.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Charles R. Couch|pealkiri=Designing Vacuum Tube Amplifiers and Related Topics|aasta=2009|koht=California|kirjastus=Eureka|lehekülg=}}</ref>
Kitarrivõimendite ajalugu võib hakata arvestama alates 1879. aastast, mil [[Thomas Alva Edison|Thomas Edison]] leiutas lambipirni. Valgustuse eesmärgil kasutatava lambi tööpõhimõte sarnaneb helivõimenduses kasutatavate lampide omaga: mõlemad töötavad vaakumis, küll aga erinevad nad elementide arvu poolest pirnis.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Charles R. Couch|pealkiri=Designing Vacuum Tube Amplifiers and Related Topics|aasta=2009|koht=California|kirjastus=Eureka|lehekülg=}}</ref>


Klassikalisel lambipirnil on sees vaid 1 element ehk [[katood]], mille eesmärk on anda valgust. Aastal 1883 lisas Edisoni assistent William Hammer lambipirni sisse teise elemendi ehk [[anood]]i. Hammer eksperimenteeris oma lahendusega ning avastas, et andes anoodile positiivse ja katoodile negatiivse elektrilaengu, tekib vaakumis elektronide voog negatiivselt positiivsele. Seda nimetati Edisoni efektiks ning esialgu ei peetud seda mingitmoodi tähtsaks nähtuseks.
Klassikalisel lambipirnil on sees vaid üks element ehk [[katood]], mille eesmärk on anda valgust. Aastal 1883 lisas Edisoni assistent William Hammer lambipirni sisse teise elemendi ehk [[anood]]i. Hammer eksperimenteeris oma lahendusega ning avastas, et andes anoodile positiivse ja katoodile negatiivse elektrilaengu, tekib vaakumis elektronide voog negatiivselt positiivsele. Seda nimetati Edisoni efektiks, mida ei peetud esialgu tähtsaks nähtuseks.


1906. aastal arendas Yale’i ülikooli füüsik [[Lee De Forest]] seda kontseptsiooni veel edasi, lisades katoodi ja anoodi vahele kolmanda elemendi, nimelt võre. Nüüdsest oli võret läbiva elektrivooluga võimalik kontrollida elektronide voogu katoodilt anoodile ning veel enam, seda [[Võimendi|võimendada]]. Vaakumlampi arendati järgnevatel aastakümnetel veel edasi ning aastaks 1930 suutsid paremad lambid anda välja üle 1 W võimsust.
1906. aastal arendas Yale'i ülikooli füüsik [[Lee De Forest]] seda kontseptsiooni veel edasi, lisades katoodi ja anoodi vahele kolmanda elemendi – võre. Nüüdsest oli võret läbiva elektrivooluga võimalik kontrollida elektronide voogu katoodilt anoodile ning veel enam, seda [[Võimendi|võimendada]]. Järgnevatel aastakümnetel vaakumlampi arendati ning aastaks 1930 suutsid paremad lambid anda välja üle 1 W võimsust.


Vaakumlamp andis võimaluse raadio ja muu telekommunikatsiooni võrgu arenguks 20. sajandi algul. Kogu heliga seotu, alustades telefonivõrgust lõpetades muusika salvestamise ja kuulamisega, hakkas põhinema vaakumlampidel. Tehnoloogiliselt olid vaakumlambid nii universaalsed, et need hakkasid vaikselt jõudma peaaegu kõikidesse elektriseadmetesse.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.psaudio.com/article/vacuum-tubes-a-brief-history/|pealkiri=Vacuum Tubes: A Brief History|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
Vaakumlamp andis võimaluse raadio ja muu telekommunikatsiooni võrgu arenguks 20. sajandi algul. Kogu heliga seotu, alustades telefonivõrgust lõpetades muusika salvestamise ja kuulamisega, hakkas põhinema vaakumlampidel. Tehnoloogiliselt olid vaakumlambid nii universaalsed, et need jõudsid peaaegu kõikidesse elektriseadmetesse.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.psaudio.com/article/vacuum-tubes-a-brief-history/|pealkiri=Vacuum Tubes: A Brief History|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>


Pärast Teist maailmasõda oli läänemaailm aga jõudnud arusaamale, et vaakumlambid hakkavad tänu oma kohmakusele ja ebaefektiivsusele tehnoloogia arengut piirama ning nende asemele oleks vaja midagi töökindlamat ja energiasäästlikumat. Vaakumlampide energiatarbimine oli tehnoloogia arengul piduriks saanud – nad tarbisid liialt palju voolu, samuti kuumenesid nad töötades kõrgele temperatuurile, mistõttu oli neid mõningates seadmetes keeruline kasutada. Samuti võtsid nad seadmetes palju ruumi, olles takistuseks tehnoloogia miniaturiseerimisel.
Pärast [[Teine maailmasõda|teist maailmasõda]] oli läänemaailm aga jõudnud arusaamale, et vaakumlambid piiravad kohmakuse ja ebaefektiivsuse tõttu tehnoloogia arengut ning nende asemele oleks vaja midagi töökindlamat ja energiasäästlikumat. Vaakumlampide energiatarbimine oli tehnoloogia arengu pidur – need tarbisid liialt palju voolu ning kuumenesid töötades, mistõttu oli neid mõningates seadmetes keeruline kasutada. Samuti võtsid nad palju ruumi, mistõttu ei saanud arendada uusi väiksemaid seadmeid.


Kui katsetusi transistorilaadse seadme loomiseks oldi tehtud juba paar aastakümmet, siis tänapäevane versioon sellest seadmest leiutati aastal 1947 Bell Laboratoriesi teadlaste poolt. Transistor tarbis vaakumlampidest kordades vähem voolu, selle mõõtmed olid tunduvalt väiksemad ning samuti puudus transistoritel ülekuumenemiseoht, kuna nad ei eraldanud töö ajal soojust.<ref name=":0" />
Kui katsetusi transistorilaadse seadme loomiseks oldi tehtud juba paar aastakümmet, siis tänapäevase versiooni sellest seadmest leiutasid Bell Laboratoriesi teadlased aastal 1947. Transistor tarbis vaakumlampidest kordades vähem voolu, selle mõõtmed olid tunduvalt väiksemad ning samuti puudus transistoritel ülekuumenemisoht, sest need ei eraldanud töö ajal soojust.<ref name=":0" />


Kogu läänemaailma elektroonikatööstus võttis transistori kiirelt omaks tema töökindluse ja efektiivsuse tõttu ning nõudlus vaakumlampide järele hakkas kahanema. Kuna kallimate vaakumlampide tootjad ei suutnud enam kasumit teenida, pidid nad tootmise lõpetama ning järelejäänud odavamate lampide tootjad viisid keskmise kvaliteedi aastakümnete jooksul alla. Ilmselt umbes pooled tänapäeval toodetud vaakumlampidest oleks 1950-ndatel lääneriigi lambitootjate tehaseliinilt kõrvale lükatud.<ref name=":0" />
Kogu läänemaailma elektroonikatööstus võttis transistori kiirelt omaks, sest see oli töökindel ja efektiivne, ning nõudlus vaakumlampide järele hakkas kahanema. Kuna kallimate vaakumlampide tootjad ei suutnud enam kasumit teenida, pidid nad tootmise lõpetama. Järelejäänud odavamate lampide tootjad viisid keskmise kvaliteedi aastakümnete jooksul alla. Umbes pooled tänapäeval toodetud vaakumlampidest oleks 1950-ndatel lääneriigi lambitootjate tehaseliinilt kõrvale lükatud.<ref name=":0" />


Tänapäeval kasutatakse vaakumlampe peale kitarrivõimendite väga vähe. Kuna transistor on nii palju töökindlam ja efektiivsem, siis on kogu moodne elektroonika üles ehitatud toimima transistoritel.
Tänapäeval kasutatakse vaakumlampe väga vähe. Kuna transistor on palju töökindlam ja efektiivsem, siis on kogu moodne elektroonika üles ehitatud toimima transistoritel.


== Kitarrivõimendi ajalugu ==
== Kitarrivõimendi ajalugu ==
Vajadus kitarri võimendamise järele tekkis [[bigbänd]]ide ajastul 1920-ndatel. Kuna kitarr on ilma võimenduseta orkestrist ja trummidest tunduvalt vaiksem instrument, siis polnud seda ülejäänud bändi seest kuulda. Elektromagnetilise [[helipea]] paigaldamine kitarrile, koostöös võimendusega võimaldas kitarril teiste instrumentide seast esile tulla.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://missionengineering.com/early-history-of-the-amplifier/|pealkiri=Early History of the Amplifier|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
Vajadus kitarri võimendamise järele tekkis [[bigbänd]]ide ajastul 1920-ndatel. Kuna kitarr on ilma võimenduseta orkestrist ja trummidest tunduvalt vaiksem instrument, siis polnud seda ülejäänud bändi seest kuulda. Elektromagnetilise [[helipea]] paigaldamine kitarrile koostöös võimendusega võimaldas kitarril teiste instrumentide seast esile tulla.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://missionengineering.com/early-history-of-the-amplifier/|pealkiri=Early History of the Amplifier|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>


Esimesed spetsiaalselt kitarrile ehitatud võimendused loodi 1930-ndatel USA-s, kuid kitarri tõeline võidukäik sai hoo sisse pärast Teist maailmasõda. Läänemaailma muusika liikus järjest enam suunas, kus kitarri kasutamine koos võimendusega oli ülipopulaarseks muutumas. Need võimendused polnud aga ikkagi piisavalt võimsad ning muusikud keerasid neid nii valjuks, et heli hakkas moonduma. Algul püüti seda vältida ning helitehnikud ja insenerid püüdsid leida viise, kuidas moonutusest pääseda, kuid kiirelt jõuti arusaamale, et seda moonutatud heli saab väga hästi ära kasutada.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.openculture.com/2018/09/brief-history-guitar-distortion-early-experiments-happy-accidents-classic-effects-pedals.html|pealkiri=A Brief History of Guitar Distortion: From Early Experiments to Happy Accidents to Classic Effects Pedals|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
Esimesed spetsiaalselt kitarrile ehitatud võimendid loodi 1930-ndatel USA-s, kuid kitarri tõeline võidukäik sai hoo sisse pärast teist maailmasõda. Läänemaailma muusikas muutus kitarri kasutamine koos võimendusega aina populaarsemaks. Need võimendid polnud aga piisavalt võimsad, mistõttu muusikud keerasid neid nii valjuks, et heli hakkas moonduma. Algul püüti seda vältida ning helitehnikud ja insenerid püüdsid leida viise, kuidas moonutusest pääseda, kuid kiirelt jõuti arusaamale, et sellist heli saab väga hästi ära kasutada.<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.openculture.com/2018/09/brief-history-guitar-distortion-early-experiments-happy-accidents-classic-effects-pedals.html|pealkiri=A Brief History of Guitar Distortion: From Early Experiments to Happy Accidents to Classic Effects Pedals|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>


Üheks moonutuse põhjuseks 1950-ndatel ja 1960-ndatel oli ka võimendite kvaliteet. Kuna enamus muusikuid polnud just kõige rikkamad, ei saanud nad endale kalleid võimendusi lubada. Tänu selle olid enamus võimendusi ehitatud kiirelt ja odavalt, mis tingis ka heli moonutuse kerge tekkimise. Oluliseks verstapostiks kitarrivõimenduste heli osas võib lugeda The Kinksi lugu “You really got me” (1964). Selles loos oli moonutuse tase tol ajal ennekuulmatu ning see sai aluseks kogu rokkmuusikale.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://education.lenardaudio.com/en/13_guitar_amps_2.html|pealkiri=Instrument Amp History|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
Üks moonutuse põhjustest 1950-ndatel ja 1960-ndatel oli ka võimendite kvaliteet. Kuna enamik muusikuid polnud kuigi rikkad, ei saanud nad kalleid seadmeid lubada. Seetõttu olid paljud võimendid ehitatud kiirelt ja odavalt, mis tingis ka heli moonutuse. Tähtis verstapost kitarrivõimendite helis on The Kinksi lugu "You Really Got Me" (1964), kus oli moonutuse tase tol ajal ennekuulmatu – see sai aluseks kogu rokkmuusikale.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://education.lenardaudio.com/en/13_guitar_amps_2.html|pealkiri=Instrument Amp History|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>


Kuni 1960-ndate lõpuni olid kitarrivõimendused põhiliselt lamptehnoloogial põhinevad, kuid 1970-ndate alguseks oli kitarri populaarsus hüppeliselt kasvanud ning see nõudis järjest rohkem toodangu suurendamist ja odavamat hinda. Seda võimaldasid transistorid ning kitarr jõudis järjest suurema arvu noorte kodudesse.
Kuni 1960-ndate lõpuni põhinesid kitarrivõimendid lamptehnoloogial, kuid 1970-ndate alguseks oli kitarri populaarsus hüppeliselt kasvanud, mistõttu tuli toodangut suurendada ja hinda alandada. Seda võimaldasid transistorid. Kitarr jõudis järjest suurema arvu noorte kodudesse.


Järgnevatel aastakümnetel toimus kitarrivõimendite areng ja viimistlemine ning tänapäevani pole nende tööpõhimõte muutunud. Ainukese erandina võib välja tuua digitehnoloogial põhinevate võimenduste tekkimise 1990-ndatel.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://www.gmarts.org/index.php?go=213|pealkiri=|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
Järgnevatel aastakümnetel kitarrivõimendid arenesid ning tänapäevani pole nende tööpõhimõte muutunud. Ainuke erand on digitehnoloogial põhinevad võimendused, mis tekkisid 1990-ndatel.<ref>{{Netiviide|autor=|url=http://www.gmarts.org/index.php?go=213|pealkiri=|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>


== Kuidas kitarrivõimendi töötab? ==
== Kuidas kitarrivõimendi töötab? ==
Kitarrivõimendi saame jaotada kolmeks osaks: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi.
Kitarrivõimendi saame jaotada kolmeks osaks: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi.


Heliliselt on nendest kõige olulisem eelvõimendi. Kitarri enda signaal ilma võimendita on väga nõrk ja tuhm ning kuulajale igav. Eelvõimendi ülesandeks on tõsta helitugevus lõppvõimendi parameetritele piisavalt vastuvõetavaks signaaliks. Seda tehes on võimalik hakata heli muutma [[ekvalaiser]]i abil. Enamusel võimendustel on olemas bassi, keskmiste ja kõrgete helide reguleerimise nupud. See reguleerimine toimubki just eelvõimendis. Samuti on enamusel võimendustel ka eraldi moonutuse (''gain, distortion'') nupp. Sellega saab reguleerida signaali tugevust eelvõimendis ning signaali üle eelvõimendi piiri keerates saamegi moonutatud heli. Seda just enamus kitarriste otsivadki. ''Sound''’i kujundamise poolest on eelvõim ilmselt kogu signaaliahela kõige olulisem osa. Enamus eelvõimendeid on ehitatud sedaviisi, et neis on ka minimaalsed mürasummutusomadused ning kogu eelvõimendi töö baseerub kas vaakumlampidel või transistoritel.<ref name=":1">{{Netiviide|autor=|url=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1|pealkiri=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>
Heliliselt on nendest kõige olulisem eelvõimendi. Kitarri enda signaal ilma võimendita on väga nõrk ja tuhm ning kuulajale igav. Eelvõimendi ülesanne on muuta helitugevus lõppvõimendi parameetritele piisavalt vastuvõetavaks signaaliks. Seda tehes on võimalik hakata heli muutma [[ekvalaiser]]i abil. Enamikul võimenditel on bassi ning keskmiste ja kõrgete helide reguleerimise nupud. Reguleeritaksegi just eelvõimendis. Samuti on võimenditel enamasti eraldi moonutuse (''gain'', ''distortion'') nupp. Sellega saab reguleerida signaali tugevust eelvõimendis, kusjuures signaali üle eelvõimendi piiri keerates saamegi moonutatud heli, mida enamik kitarriste otsivad. ''Sound''<nowiki/>'i kujundamise poolest on eelvõimendi ilmselt kogu signaaliahela tähtsaim osa. Suur osa eelvõimendeid on ehitatud nii, et neis on ka minimaalsed mürasummutusomadused ning kogu eelvõimendi töö baseerub kas vaakumlampidel või transistoritel.<ref name=":1">{{Netiviide|autor=|url=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1|pealkiri=https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1|väljaanne=|aeg=|vaadatud=11.2020}}</ref>


Pärast eelvõimendust on kitarri signaal küll tugevam, kuid ikkagi mitte piisavalt tugev valjuhääldi toitmiseks. Kõlapildi poolest on signaal nüüd valmis, kuid meile kõigile piisavalt kuuldavaks tegemiseks on vaja veel ühte võimendusastet, mida nimetatakse lõppvõimenduseks. Kui eelvõimu ülesandeks oligi heli muuta ja kujundada, siis lõppvõim seda teha ei tohiks. Tema ülesanne on ainult heli tugevamaks muutmine ning kõlapilt peaks siseneval ja väljuval signaalil olema võimalikult sarnane. Ka lõppvõimendi olulisteks komponentideks on kas lambid või transistorid, mis omavahel võrrelduna annavad lõpuks ikkagi erineva ''sound''’i.
Pärast eelvõimendust on kitarri signaal küll tugevam, kuid mitte piisavalt tugev valjuhääldi toitmiseks. Kõlapildi poolest on signaal nüüd valmis, kuid et teha heli kõigile piisavalt kuuldavaks, on vaja veel ühte võimendusastet, mida nimetatakse lõppvõimenduseks. Kui eelvõimendi ülesanne oli heli muuta ja kujundada, siis lõppvõimendi seda teha ei tohiks. Selle ülesanne on heli muuta ainult tugevamaks, kõlapilt peaks siseneval ja väljuval signaalil olema võimalikult sarnane. Ka lõppvõimendi komponendid on kas lambid või transistorid, mis omavahel võrrelduna annavad ikkagi erineva ''sound''<nowiki/>'i.


Võimendi viimaseks osaks on [[valjuhääldi]], mis muudab elektrisignaali inimesele kõrvaga kuuldavaks heliks. See on kõige otsesem lüli meie kuulmismeele ja võimendi vahel, mistõttu on valjuhääldi olulisust keeruline üle hinnata ning võimendi helikarakteristika tekkimise juures on valjuhääldil võtmeroll. Oluline on ka valjuhääldite suurus ja arv: suuremate ja mitme valjuhääldiga võimendid annavad bassisema heli, ühe väikse valjuhääldiga võimendid keskenduvad rohkem kesksageduste esiletoomisele ning on mõeldud kodus harjutamiseks.<ref name=":1" />
Võimendi viimane osa on [[valjuhääldi]], mis muudab elektrisignaali inimesele kõrvaga kuuldavaks heliks. See on kõige otsesem lüli meie kuulmismeele ja võimendi vahel, mistõttu on valjuhääldi olulisust keeruline üle hinnata. Võimendi helikarakteristika tekkimise juures on valjuhääldil võtmeosa. Tähtis on ka valjuhääldite suurus ja arv: suuremate ja mitme valjuhääldiga võimendid annavad bassisema heli, ühe väikse valjuhääldiga võimendid keskenduvad rohkem kesksageduste esiletoomisele ning on mõeldud kodus harjutamiseks.<ref name=":1" />


==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 13. märts 2021, kell 19:35

Kitarrivõimendi (slängis "kitarrivõim") on elektrooniline seade, mis muudab kitarri helipeast tuleva nõrga signaali nii tugevaks, et läbi valjuhääldi on see inimese kõrvale kuuldav. Kitarrivõimendid ehitatakse koos valjuhääldiga ühte kasti kokku või eraldi.

Igal kitarrivõimendil on omapärane heli. Enamikul kitarrivõimenditel on sisseehitatud ekvalaiser ja moonutuse (distortion), mõnel ka kajanupp (reverb).

Klassikalised kitarrivõimendid jagunevad kaheks: transistoripõhised ja vaakumlambipõhised. Mõlemal on oma plussid ja miinused. Ajalooliselt on levinumad olnud lampvõimendid, sest lamptehnoloogia pärineb 20. sajandi algusest. Transistorvõimud hakkasid levima alles 1960-ndatel.

Vaakumlambi ja transistori ajalugu

Kitarrivõimendite ajalugu võib hakata arvestama alates 1879. aastast, mil Thomas Edison leiutas lambipirni. Valgustuse eesmärgil kasutatava lambi tööpõhimõte sarnaneb helivõimenduses kasutatavate lampide omaga: mõlemad töötavad vaakumis, küll aga erinevad nad elementide arvu poolest pirnis.[1]

Klassikalisel lambipirnil on sees vaid üks element ehk katood, mille eesmärk on anda valgust. Aastal 1883 lisas Edisoni assistent William Hammer lambipirni sisse teise elemendi ehk anoodi. Hammer eksperimenteeris oma lahendusega ning avastas, et andes anoodile positiivse ja katoodile negatiivse elektrilaengu, tekib vaakumis elektronide voog negatiivselt positiivsele. Seda nimetati Edisoni efektiks, mida ei peetud esialgu tähtsaks nähtuseks.

1906. aastal arendas Yale'i ülikooli füüsik Lee De Forest seda kontseptsiooni veel edasi, lisades katoodi ja anoodi vahele kolmanda elemendi – võre. Nüüdsest oli võret läbiva elektrivooluga võimalik kontrollida elektronide voogu katoodilt anoodile ning veel enam, seda võimendada. Järgnevatel aastakümnetel vaakumlampi arendati ning aastaks 1930 suutsid paremad lambid anda välja üle 1 W võimsust.

Vaakumlamp andis võimaluse raadio ja muu telekommunikatsiooni võrgu arenguks 20. sajandi algul. Kogu heliga seotu, alustades telefonivõrgust lõpetades muusika salvestamise ja kuulamisega, hakkas põhinema vaakumlampidel. Tehnoloogiliselt olid vaakumlambid nii universaalsed, et need jõudsid peaaegu kõikidesse elektriseadmetesse.[2]

Pärast teist maailmasõda oli läänemaailm aga jõudnud arusaamale, et vaakumlambid piiravad kohmakuse ja ebaefektiivsuse tõttu tehnoloogia arengut ning nende asemele oleks vaja midagi töökindlamat ja energiasäästlikumat. Vaakumlampide energiatarbimine oli tehnoloogia arengu pidur – need tarbisid liialt palju voolu ning kuumenesid töötades, mistõttu oli neid mõningates seadmetes keeruline kasutada. Samuti võtsid nad palju ruumi, mistõttu ei saanud arendada uusi väiksemaid seadmeid.

Kui katsetusi transistorilaadse seadme loomiseks oldi tehtud juba paar aastakümmet, siis tänapäevase versiooni sellest seadmest leiutasid Bell Laboratoriesi teadlased aastal 1947. Transistor tarbis vaakumlampidest kordades vähem voolu, selle mõõtmed olid tunduvalt väiksemad ning samuti puudus transistoritel ülekuumenemisoht, sest need ei eraldanud töö ajal soojust.[1]

Kogu läänemaailma elektroonikatööstus võttis transistori kiirelt omaks, sest see oli töökindel ja efektiivne, ning nõudlus vaakumlampide järele hakkas kahanema. Kuna kallimate vaakumlampide tootjad ei suutnud enam kasumit teenida, pidid nad tootmise lõpetama. Järelejäänud odavamate lampide tootjad viisid keskmise kvaliteedi aastakümnete jooksul alla. Umbes pooled tänapäeval toodetud vaakumlampidest oleks 1950-ndatel lääneriigi lambitootjate tehaseliinilt kõrvale lükatud.[1]

Tänapäeval kasutatakse vaakumlampe väga vähe. Kuna transistor on palju töökindlam ja efektiivsem, siis on kogu moodne elektroonika üles ehitatud toimima transistoritel.

Kitarrivõimendi ajalugu

Vajadus kitarri võimendamise järele tekkis bigbändide ajastul 1920-ndatel. Kuna kitarr on ilma võimenduseta orkestrist ja trummidest tunduvalt vaiksem instrument, siis polnud seda ülejäänud bändi seest kuulda. Elektromagnetilise helipea paigaldamine kitarrile koostöös võimendusega võimaldas kitarril teiste instrumentide seast esile tulla.[3]

Esimesed spetsiaalselt kitarrile ehitatud võimendid loodi 1930-ndatel USA-s, kuid kitarri tõeline võidukäik sai hoo sisse pärast teist maailmasõda. Läänemaailma muusikas muutus kitarri kasutamine koos võimendusega aina populaarsemaks. Need võimendid polnud aga piisavalt võimsad, mistõttu muusikud keerasid neid nii valjuks, et heli hakkas moonduma. Algul püüti seda vältida ning helitehnikud ja insenerid püüdsid leida viise, kuidas moonutusest pääseda, kuid kiirelt jõuti arusaamale, et sellist heli saab väga hästi ära kasutada.[4]

Üks moonutuse põhjustest 1950-ndatel ja 1960-ndatel oli ka võimendite kvaliteet. Kuna enamik muusikuid polnud kuigi rikkad, ei saanud nad kalleid seadmeid lubada. Seetõttu olid paljud võimendid ehitatud kiirelt ja odavalt, mis tingis ka heli moonutuse. Tähtis verstapost kitarrivõimendite helis on The Kinksi lugu "You Really Got Me" (1964), kus oli moonutuse tase tol ajal ennekuulmatu – see sai aluseks kogu rokkmuusikale.[5]

Kuni 1960-ndate lõpuni põhinesid kitarrivõimendid lamptehnoloogial, kuid 1970-ndate alguseks oli kitarri populaarsus hüppeliselt kasvanud, mistõttu tuli toodangut suurendada ja hinda alandada. Seda võimaldasid transistorid. Kitarr jõudis järjest suurema arvu noorte kodudesse.

Järgnevatel aastakümnetel kitarrivõimendid arenesid ning tänapäevani pole nende tööpõhimõte muutunud. Ainuke erand on digitehnoloogial põhinevad võimendused, mis tekkisid 1990-ndatel.[6]

Kuidas kitarrivõimendi töötab?

Kitarrivõimendi saame jaotada kolmeks osaks: eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldi.

Heliliselt on nendest kõige olulisem eelvõimendi. Kitarri enda signaal ilma võimendita on väga nõrk ja tuhm ning kuulajale igav. Eelvõimendi ülesanne on muuta helitugevus lõppvõimendi parameetritele piisavalt vastuvõetavaks signaaliks. Seda tehes on võimalik hakata heli muutma ekvalaiseri abil. Enamikul võimenditel on bassi ning keskmiste ja kõrgete helide reguleerimise nupud. Reguleeritaksegi just eelvõimendis. Samuti on võimenditel enamasti eraldi moonutuse (gain, distortion) nupp. Sellega saab reguleerida signaali tugevust eelvõimendis, kusjuures signaali üle eelvõimendi piiri keerates saamegi moonutatud heli, mida enamik kitarriste otsivad. Sound'i kujundamise poolest on eelvõimendi ilmselt kogu signaaliahela tähtsaim osa. Suur osa eelvõimendeid on ehitatud nii, et neis on ka minimaalsed mürasummutusomadused ning kogu eelvõimendi töö baseerub kas vaakumlampidel või transistoritel.[7]

Pärast eelvõimendust on kitarri signaal küll tugevam, kuid mitte piisavalt tugev valjuhääldi toitmiseks. Kõlapildi poolest on signaal nüüd valmis, kuid et teha heli kõigile piisavalt kuuldavaks, on vaja veel ühte võimendusastet, mida nimetatakse lõppvõimenduseks. Kui eelvõimendi ülesanne oli heli muuta ja kujundada, siis lõppvõimendi seda teha ei tohiks. Selle ülesanne on heli muuta ainult tugevamaks, kõlapilt peaks siseneval ja väljuval signaalil olema võimalikult sarnane. Ka lõppvõimendi komponendid on kas lambid või transistorid, mis omavahel võrrelduna annavad ikkagi erineva sound'i.

Võimendi viimane osa on valjuhääldi, mis muudab elektrisignaali inimesele kõrvaga kuuldavaks heliks. See on kõige otsesem lüli meie kuulmismeele ja võimendi vahel, mistõttu on valjuhääldi olulisust keeruline üle hinnata. Võimendi helikarakteristika tekkimise juures on valjuhääldil võtmeosa. Tähtis on ka valjuhääldite suurus ja arv: suuremate ja mitme valjuhääldiga võimendid annavad bassisema heli, ühe väikse valjuhääldiga võimendid keskenduvad rohkem kesksageduste esiletoomisele ning on mõeldud kodus harjutamiseks.[7]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Charles R. Couch (2009). Designing Vacuum Tube Amplifiers and Related Topics. California: Eureka.
  2. ↑ "Vacuum Tubes: A Brief History". Vaadatud 11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  3. ↑ "Early History of the Amplifier". Vaadatud 11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  4. ↑ "A Brief History of Guitar Distortion: From Early Experiments to Happy Accidents to Classic Effects Pedals". Vaadatud 11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  5. ↑ "Instrument Amp History". Vaadatud 11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  6. ↑ http://www.gmarts.org/index.php?go=213. Vaadatud 11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend); puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
  7. ↑ 7,0 7,1 "https://rolandcorp.com.au/blog/inside-guitar-amplifier-part-1". Vaadatud 11.2020. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend); välislink kohas |pealkiri= (juhend)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kitarrivõimendi&oldid=5848391"