Teaduslik meetod: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 28. veebruar 2021, kell 18:03

Teaduslik meetod on tõeste teadmiste saamise üldised toimingud. Tuntum on nn hüpoteetilis-deduktiivne meetod; vaatluste või mõõtmiste põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. Toetudes teaduslikule meetodile omame kaasaegset teaduspõhist maailmavaadet, tunneme loodusseaduseid ja oskame maailmas toimuvat seletada teaduslike teooriate abil.

Karl Popper arvas, et hüpoteetilis-deduktiivse teadusliku meetodi järjekindel kasutamine eristab teadust mitteteadusest. Tema definitsiooni järgi teadus peab sisaldama hüpoteese, mis võimaldavad teha kontrollitavaid ennustusi ning hüpoteesid peavad olema falsifitseeritavad.

Paul Feyerabend vaidlustas Popperi teadusfilosoofiat ning astus teadusliku meetodi seatavate piirangute vastu, väites, et need piiravad vaba teadusliku mõtte arengut, pealegi on teadlased ajaloos nagunii järjekindlalt rikkunud kõiki meetodi reegleid.

Thomas Kuhni järgi pole võimalik eraldada kontrollitavat teooriat teooriast, mille raames vaatlusi tehakse; teadust tehakse teadlaskonna konsensust väljendavate paradigmade raames, teadus on pigem sotsiaalne kui loogiline protsess ning vahe teaduse ja mitteteaduse vahel on vastavate kogukondade käitumises. Teadusfilosoofid on esile toonud ka induktsiooniprobleemi – üksikute katsetulemuste põhjal ei saa vältimatult järeldada üldist teooriat.

Filosoofide kriitikale vaatamata on teaduslik meetod laialt tunnustatud teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahend. Teadusliku meetodi osaks on kujunenud ka nõue kasutatavaid mõisteid täpselt defineerida ja järjekindlalt kasutada - täppiskeel erineb üldkeelest.

Teaduslik uurimistöö algab erapooletust vaatlusest või mõõtmisest (kuigi seda tehakse üldiselt mingi eelneva teooria või oletuse raamides). Mõõtmised peavad olema võimalikult täpsed ning sisaldama ka mõõtemääramatuse hinnangut. Seejärel püstitab teadlane hüpoteesi, tavaliselt mingi põhjusliku seose või korrelatsiooni kohta. Hüpoteesi allikaks võib olla analoogia, induktsioon või puhas fantaasia, sageli ka raskesti seletatav inspiratsioon. Deduktsiooni teel tuletatakse üldisest hüpoteesist konkreetne ennustus. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine, korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine.

Teadusliku meetodi ajaloolisse kujunemisse on panuse andnud mitmed teadlased ja filosoofid: Roger Bacon, René Descartes, Galileo Galilei, Isaac Newton, John Stuart Mill, David Hume jt.

Vaata ka

Kirjandus

"Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? : arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest." Autor Alan Francis Chalmers Tõlkinud Kristin Sarv, toimetanud Rein Vihalemm ja Leili Punga, järelsõnad: Erast Parmasto ja Rein Vihalemm. Sari Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu 1998, 292 lk; ISBN 9985821939

Välislingid

(Video inglise keeles) http://www.youtube.com/watch?v=YGrA4kwuQSc

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-{{ToimetaAeg|kuu=oktoober|aasta=2010}}
 '''Teaduslik meetod''' on tõeste teadmiste saamise üldised toimingud. Tuntum on nn [[hüpoteetilis-deduktiivne meetod]]; vaatluste või mõõtmiste põhjal [[hüpotees]]ide püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate [[eksperiment|katsete]] teel. Toetudes teaduslikule meetodile omame kaasaegset teaduspõhist [[maailmavaade]]t, tunneme [[loodusseadus]]eid ja oskame [[Maailm (filosoofia)|maailmas]] toimuvat seletada teaduslike [[teooria]]te abil.
@@ 9. rida: / 7. rida: @@
 [[Thomas Kuhn]]i järgi pole võimalik eraldada kontrollitavat teooriat teooriast, mille raames vaatlusi tehakse; teadust tehakse teadlaskonna konsensust väljendavate [[paradigma (Kuhn)|paradigma]]de raames, teadus on pigem sotsiaalne kui loogiline protsess ning vahe teaduse ja mitteteaduse vahel on vastavate kogukondade käitumises. Teadusfilosoofid on esile toonud ka [[induktsiooniprobleem]]i – üksikute katsetulemuste põhjal ei saa vältimatult järeldada üldist teooriat.
-Filosoofide kriitikale vaatamata on teaduslik meetod teadusüldsuses laialt tunnustatud teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahend.
+Filosoofide kriitikale vaatamata on teaduslik meetod laialt tunnustatud teadustöö objektiivsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse taotlemise vahend. Teadusliku meetodi osaks on kujunenud ka nõue kasutatavaid mõisteid täpselt defineerida ja järjekindlalt kasutada - täppiskeel erineb üldkeelest.
 Teaduslik uurimistöö algab erapooletust vaatlusest või mõõtmisest (kuigi seda tehakse üldiselt mingi eelneva teooria või oletuse raamides). Mõõtmised peavad olema võimalikult täpsed ning sisaldama ka mõõtemääramatuse hinnangut. Seejärel püstitab teadlane hüpoteesi, tavaliselt mingi põhjusliku seose või korrelatsiooni kohta. Hüpoteesi allikaks võib olla analoogia, induktsioon või puhas fantaasia, sageli ka raskesti seletatav inspiratsioon. Deduktsiooni teel tuletatakse üldisest hüpoteesist konkreetne ennustus. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine, korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine.
+Teadusliku meetodi ajaloolisse kujunemisse on panuse andnud mitmed teadlased ja filosoofid: [[Roger Bacon]], [[René Descartes]], [[Galileo Galilei]], [[Isaac Newton]], [[John Stuart Mill]], [[David Hume]] jt.
-Teadusliku uurimise protsessis võib ummikusse jõudes ka mistahes etapist tagasi pöörduda ja eelmisi modifitseerida. Teadusliku meetodi osaks on kujunenud ka nõue kasutatavaid mõisteid täpselt defineerida ja järjekindlalt kasutada - täppiskeel erineb üldkeelest.
-Teadus on sotsiaalne nähtus ja seda tehakse reeglina avalikult. Kõik teadusliku uurimistöö etapid peavad põhimõtteliselt olema jälgitavad ja korratavad; kasutatud allikatele tuleb ettenähtud viisil viidata. Tulemused avaldatakse teadusajakirjades ja neid hindavad nii ekspertidest toimetajad kui lai teadusüldsus. Teadlaskonna konsensuaalne otsus tunnustab teaduslikke teooriaid; samas võidakse neid vähemalt teoreetiliselt ka iga hetk vaidlustada või ümber lükata.
-Teadusliku meetodi ajaloolisse kujunemisse on panuse andnud mitmed teadlased ja teadusfilosoofid: [[Roger Bacon]], [[René Descartes]], [[Galileo Galilei]], [[Isaac Newton]], [[John Stuart Mill]], [[David Hume]] jt.
 ==Vaata ka==