Uute kivide kasvamine: erinevus redaktsioonide vahel

Uute kivide kasvamine
Autor	Jaan Kaplinski
Illustreerija	Peeter Ulas
Päritolumaa	Eesti
Keel	eesti
Žanr	luule
Kirjastaja	Eesti Raamat
Ilmumisaeg	1977
Väljaande tüüp	pehme köide
Lehekülgi	104
Mõõtmed ja kaal	130 × 204 mm

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 9. veebruar 2021, kell 12:11

"Uute kivide kasvamine" on Jaan Kaplinski viies luulekogu. See ilmus Tallinnas 1977. aastal.

Ilmumine ja vastuvõtt

"Uute kivide kasvamine" ilmus kirjastuses Eesti Raamat. Teos on pehmes köites, selles on kolm Peeter Ulase tušijoonistust ja 74 luuletust, mis on kirjutatud ajavahemikus 1956–1974. Luuletused on jaotatud kolme ossa:

"Meel unus mägede taha" (kirjutatud aastatel 1956–1959);
teose keskne osa, 40 lühikesest tekstist koosnev sari "Seesama meri meis kõigis" (1970–1972);
"Minul on pilliroost tiivad" (1971–1974).

"Seesama meri meis kõigis" on lühendatud kujul taasilmunud ka valikkogus "Käoraamat" (1986) ja tervikkujul koondkogus "Kirjutatud" (2000).

Segaste kirjastamisolude tõttu ilmus "Uute kivide kasvamine" peaaegu samal ajal kui kogu "Ma vaatasin päikese aknasse", mistõttu sai esimene vähem vastukaja. Kuigi teose keskne osa "Seesama meri meis kõigis" on silmanähtavalt iseseisev, ei tõstetud "Uute kivide kasvamist" esile. Nenditi, et raamatus "jätkub vahekordade täpsustamine luule ja luuleainesega, tõdemine, et luule on kõikjal ja kõiges" ning et "poeedi enese isik, tema suhtumisväljendused ja hinnangud on taandunud, tungides vaid ajuti pinnale, andes aimu sisemistest liikumistest".^[1]

Aasta luuleülevaates kirjutas Karl Muru, et Kaplinski luulele olevat omane "imeline kirgastumine ja rahu", nii et "tundub, nagu oleks see luule sõnastatud väljaspool head ja kurja". Kaplinski pidavat "üldjoontes kinni oma programmist ja veendumusest: luuleks on ainult see, mida teisiti ei saa sõnastada". Seepärast olevatki luuletused "mõneti hajuvad, nendel pole teravaid kontuure, asjad kaotavad oma igapäevase kvaliteedi, kõik voolab, valgub kuhugi mujale, omandab viivuks kuju ning saab kohe millekski muuks, millel pole nimegi".^[2]

1985. aastal ilmus "Seesama meri meis kõigis" Kanada kirjastuses Barbarian Press ka inglise keelde tõlgituna (pealkirjaga "The Same Sea in Us All", tõlkinud Sam Hamill). Tänu sellele on sarja nimiluuletus Kaplinski rahvusvaheliselt kõige tuntum tekst.

Autori selgitusi

Reisikirjas "Kevad kahel rannikul" (2000) seletab Kaplinski, et luuletustel sarjas "Seesama meri meis kõigis" on naturalistlik sünnilugu. Selle algus olevat laenatud mereuurija Hans Hassi raamatust "Me tuleme merest", kus väidetakse, et kõigi elusolendite veri on pärit muistse ookeani veest ja vere keemiline koostis on praegugi sarnane sellega, mis oli muistsel veel. Kaplinski kirjutab: "Primitiivsete mereolevuste vereringe oli lahtine. Ehituselt olid nad nagu lahtised torud: ühest otsast tõmmati veevooluga sisse toitu, teisest heideti eemale ülejäägid ja laguproduktid. Evolutsioonis toru sulgus, muutus kinniseks, sellel ei olnd enam otseühendust väliskeskkonnaga... Kuid midagi algse ookeani veest kanname ikka endas, meie erütrotsüüdid ja muud verelibled ujuvad vedelikus, mis on keemiliselt koostiselt sarnane muistse mereveega."^[3]

Luuletused

Meel unus mägede taha
Võõras
Rahutus
Meel unus mägede taha
Uppunud kell
Sealpool nukrust
Ahastus
Mereäärne
Otsijad
Prelüüd
Jäljed allikal
Tulelaulud
Legend päikeseneitsist
Intermetso
Seesama meri meis kõigis
Jäämõõgaga
Luiged
Tint veel
Üks
Valgus
Leivaahi
Uute
Jõgi, mis peegeldab
See mis meid äratas
Eilses soojuses
Elupuu

Olla
Mesilased
Sina kerge
Ligimestest
Seesama
Kahe viivu
Liivamägi
Suure musta siilina
Öö
Laul
Kaua
Lendkala
Sipelgarada
Tere
Lambapesu
Pimedus
Hilinenud
Suve
Üts
Kerge
Pimeduse
Taevas madalal
Vihma süda
Viikingilaev
Ühe maailma
Külm päike

Kas ikka
Juues
See teine
Minul on pilliroost tiivad
Keegi kaevab üksi
Mis sa saed seal
Ilmuvad uued
Kärbsed laskuvad
Murtud tiivaga
Kõik sulab
Linnad nagu lasteraamatud
Rahvalauluseadeid:
- Nüüd ilutseme
- See mets on luulemets
- Palavad parmused päevad
Elektrilahendus on koera karvades
Linnukuu sume sinine öö
Sa seisad kalkvel silmi
Kõik lapsed on kasvanud
Ikka on sul tarvis seda maad
Päike sulatab juba lumerähma
Merivälja – luule kaugel või lähedal
Meie suured mured
Või pole midagi ilusat
Miks ma mäletan aina
Minul on pilliroost tiivad

Viited

↑ Silvia Nagelmaa, "Kahest raamatust ja rohkemgi". Looming 1977, nr 9, lk 1572.
↑ Karl Muru, "Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse". Looming 1978, nr 3.
↑ Jaan Kaplinski, Kevad kahel rannikul. Tallinn, 2000, lk 31-32.

[1] Silvia Nagelmaa, "Kahest raamatust ja rohkemgi". Looming 1977, nr 9, lk 1572.

[2] Karl Muru, "Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse". Looming 1978, nr 3.

[3] Jaan Kaplinski, Kevad kahel rannikul. Tallinn, 2000, lk 31-32.

[1]

[2]

[3]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-{{Keeletoimeta|kuu=juuni|aasta=2020}}
 {{Raamatu info
 | kaane_pilt    =
@@ 17. rida: / 16. rida: @@
 == Ilmumine ja vastuvõtt ==
-"Uute kivide kasvamine" ilmus kirjastuses [[Eesti Raamat]] pehmes köites vihikuna. Raamatus on kolm [[Peeter Ulas]]e tušijoonistust. Kogus on 74 luuletust. Keskne on 40 lühikesest tekstist koosnev sari "Seesama meri meis kõigis", kirjutatud aastatel [[1970]]–[[1972]]. Sellele eelneb valik tunduvalt varasemaid luuletusi aastatest [[1956]]–[[1959]] ja järgneb rida erinevas stiilis tekste aastatest [[1971]]–[[1974]]. "Seesama meri meis kõigis" on lühendatud kujul taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" ([[1986]]) ja tervikkujul koondkogus "Kirjutatud" ([[2000]]).
+"Uute kivide kasvamine" ilmus kirjastuses [[Eesti Raamat]]. Teos on pehmes köites, selles on kolm [[Peeter Ulas]]e tušijoonistust ja 74 luuletust, mis on kirjutatud ajavahemikus [[1956|1956–]][[1974]]. Luuletused on jaotatud kolme ossa:
+# "Meel unus mägede taha" (kirjutatud aastatel [[1956]]–[[1959]]);
-Segaste kirjastamisolude tõttu ilmus "Uute kivide kasvamine" peaaegu samaaegselt koguga "Ma vaatasin päikese aknasse" ja seda pandi vähem tähele. Kuigi keskne sari "Seesama meri meis kõigis" on silmanähtavalt iseseisev, ei tõstetud seda esile. Nenditi, et raamatus "jätkub vahekordade täpsustamine luule ja luuleainesega, tõdemine, et luule on kõikjal ja kõiges" ning et "poeedi enese isik, tema suhtumisväljendused ja hinnangud on taandunud, tungides vaid ajuti pinnale, andes aimu sisemistest liikumistest".<ref>Silvia Nagelmaa, "Kahest raamatust ja rohkemgi". ''Looming'' 1977, nr 9, lk 1572.</ref>
+# teose keskne osa, 40 lühikesest tekstist koosnev sari "Seesama meri meis kõigis" ([[1970]]–[[1972]]);
+# "Minul on pilliroost tiivad" ([[1971]]–[[1974]]).
+"Seesama meri meis kõigis" on lühendatud kujul taasilmunud ka valikkogus "Käoraamat" ([[1986]]) ja tervikkujul koondkogus "Kirjutatud"   ([[2000]]).
-Aasta luuleülevaates kirjutas [[Karl Muru]], et Kaplinski luulele olevat omane "imeline kirgastumine ja rahu", nii et "tundub, nagu oleks see luule sõnastatud väljaspool head ja kurja". Kaplinski pidavat "üldjoontes kinni oma programmist ja veendumusest: luuleks on ainult see, mida teisiti ei saa sõnastada". Seepärast olevatki luuletused "mõneti hajuvad", seal "pole teravaid kontuure, asjad kaotavad oma igapäevase kvaliteedi, kõik voolab, valgub kuhugi mujale, omandab viivuks kuju ning saab kohe millekski muuks, millel pole nimegi".<ref>Karl Muru, "Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse". ''Looming'' 1978, nr 3.</ref>
+Segaste kirjastamisolude tõttu ilmus "Uute kivide kasvamine" peaaegu samal ajal kui kogu "Ma vaatasin päikese aknasse", mistõttu sai esimene vähem vastukaja. Kuigi teose keskne osa "Seesama meri meis kõigis" on silmanähtavalt iseseisev, ei tõstetud "Uute kivide kasvamist" esile. Nenditi, et raamatus "jätkub vahekordade täpsustamine luule ja luuleainesega, tõdemine, et luule on kõikjal ja kõiges" ning et "poeedi enese isik, tema suhtumisväljendused ja hinnangud on taandunud, tungides vaid ajuti pinnale, andes aimu sisemistest liikumistest".<ref>Silvia Nagelmaa, "Kahest raamatust ja rohkemgi". ''Looming'' 1977, nr 9, lk 1572.</ref>
-[[1985]]. aastal ilmus [[Kanada]]s kirjastuses [http://www.barbarianpress.com/ Barbarian Press] ingliskeelne valikkogu "The Same Sea in Us All" (tõlkinud [[Sam Hamill]]), mille pealkirjaks on "Uute kivide kasvamises" ilmunud keskse sarja pealkiri. Tänu sellele raamatule on sarja nimiluuletus Kaplinski rahvusvaheliselt tuntumaid tekste.
+Aasta luuleülevaates kirjutas [[Karl Muru]], et Kaplinski luulele olevat omane "imeline kirgastumine ja rahu", nii et "tundub, nagu oleks see luule sõnastatud väljaspool head ja kurja". Kaplinski pidavat "üldjoontes kinni oma programmist ja veendumusest: luuleks on ainult see, mida teisiti ei saa sõnastada". Seepärast olevatki luuletused "mõneti hajuvad, nendel pole teravaid kontuure, asjad kaotavad oma igapäevase kvaliteedi, kõik voolab, valgub kuhugi mujale, omandab viivuks kuju ning saab kohe millekski muuks, millel pole nimegi".<ref>Karl Muru, "Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse". ''Looming'' 1978, nr 3.</ref>
+[[1985]]. aastal ilmus "Seesama meri meis kõigis" Kanada kirjastuses [https://www.barbarianpress.com Barbarian Press] ka inglise keelde tõlgituna (pealkirjaga "The Same Sea in Us All", tõlkinud [[Sam Hamill]]). Tänu sellele on sarja nimiluuletus Kaplinski rahvusvaheliselt kõige tuntum tekst.
 == Autori selgitusi ==
-Reisikirjas "Kevad kahel rannikul" ([[2000]]) seletab Kaplinski, et luuletusel "Seesama meri meis kõigis" olevat naturalistlik sünnilugu. Selle algus olevat laenatud [[okeanograafia|mereuurija]] [[Hans Hass]]i raamatust "Me tuleme merest", kus väidetakse, et kõigi [[elu]]solendite [[veri]] on pärit muistse [[ookean]]i [[vesi|veest]] ja on keemiliselt koostiselt praegugi sellele lähedane. "Primitiivsete mereolevuste "[[vereringeelundkond|vereringe]]" oli lahtine. Ehituselt olid nad nagu lahtised torud: ühest otsast tõmmati veevooluga sisse toitu, teisest heideti eemale ülejäägid ja laguproduktid. [[Evolutsioon]]is toru sulgus, muutus kinniseks, sellel ei olnd enam otseühendust [[keskkond|väliskeskkonnaga]]... Kuid midagi algse ookeani veest kanname ikka endas, meie [[erütropoees|erütrotsüüdid]] ja muud verelibled ujuvad vedelikus, mis on keemiliselt koostiselt sarnane muistse mereveega."<ref>Jaan Kaplinski, ''Kevad kahel rannikul''. Tallinn, 2000, lk 31-32.</ref>
+Reisikirjas "Kevad kahel rannikul" ([[2000]]) seletab Kaplinski, et luuletustel sarjas "Seesama meri meis kõigis" on naturalistlik sünnilugu. Selle algus olevat laenatud [[okeanograafia|mereuurija]] [[Hans Hass]]i raamatust "Me tuleme merest", kus väidetakse, et kõigi [[elu]]solendite [[veri]] on pärit muistse [[ookean]]i [[vesi|veest]] ja vere keemiline koostis on praegugi sarnane sellega, mis oli muistsel veel. Kaplinski kirjutab: "Primitiivsete mereolevuste [[vereringeelundkond|vereringe]] oli lahtine. Ehituselt olid nad nagu lahtised torud: ühest otsast tõmmati veevooluga sisse toitu, teisest heideti eemale ülejäägid ja laguproduktid. [[Evolutsioon]]is toru sulgus, muutus kinniseks, sellel ei olnd enam otseühendust [[keskkond|väliskeskkonnaga]]... Kuid midagi algse ookeani veest kanname ikka endas, meie [[erütropoees|erütrotsüüdid]] ja muud verelibled ujuvad vedelikus, mis on keemiliselt koostiselt sarnane muistse mereveega."<ref>Jaan Kaplinski, ''Kevad kahel rannikul''. Tallinn, 2000, lk 31-32.</ref>
 == Luuletused ==