Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond

Lipp

Vapp

Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond aastal 1910.

Schwerini loss.

Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond (saksa keeles Großherzogtum Mecklenburg-Schwerin) oli territoorium Põhja-Saksamaal Mecklenburgide valduses, kes asusid Schwerinis. See oli Saksa Liidu suveräänne liikmesriik ja sai Põhja-Saksa Liidu ja lõpuks aastal 1871 Saksa keisririigi liidumaaks.

Geograafia

Nagu eelkäija, Mecklenburg-Schwerini hertsogkonna puhul, koosnesid Schwerini maad pärast hääbunud Mecklenburg-Güstrow' hertsogkonna liidendamist aastal 1701 ajaloolise Mecklenburgi piirkonna suurematest kesk- ja lääneosadest. Väiksem kaguosa läks suurhertsogisuguvõsa Mecklenburg-Strelitzi harule, kes valitses ka endise Ratzeburgi piiskopkonna maid kaugemal loodes.

Suurhertsogkonda ümbritsesid Läänemeri põhjast ja Preisimaa Pommeri provints kirdest, kus piir Ees-Pommeri (endine Rootsi Pommeri) piirkonnaga jooksis piki Recknitzi ja Peene jõge ning Kummerower See järve. Lõunast ümbritses seda Preisi Brandenburgi provints (koos Rossowi ja Schönbergi eksklaavidega Wittstocki juures) ja edelast Hannoveri kuningriigi Amt Neuhausi vald, mis liidendati Preisi Hannoveri provintsiga pärast Austria-Preisi sõda aastal 1866. Samuti liidendati läänes Holsteini hertsogkond Schleswig-Holsteini provintsiga, pärast mida oli Mecklenburg peaaegu täielikult ümbritsetud Preisi territooriumist.

Pealinna Schwerini kõrval sisaldas Mecklenburg-Schwerin rannikulinnu Rostock ja Wismar, mis olid aastani 1803 Rootsi valduses, samuti sisemaalinnu Parchim ja Güstrow.

Ajalugu

Prantsuse revolutsioonisõdade algusaastatel jäi hertsog Friedrich Franz I neutraalseks ja aastal 1803 sai ta tagasi Wismari, mille pantis Rootsi. Pärast Napoleoni võitu Austerlitzi lahingus ja Saksa-Rooma riigi lõplikku laialisaatmist aastal 1806 astus ta 22. märtsil 1808 Reini Liitu. Napoleon, valmistades aastal 1812 ette sissetungi Venemaale, eiras seda liitu; ta pakkus hertsogkonda ilmsele Rootsi troonipärijale Jean Bernadotte'ile tema toetuse eest. Hertsog Friedrich Franz oli esimene Liidu liige, kes hülgas Napoleoni, kelle armeesse oli ta üksuse saatnud, ja järgnenud Kuuendas koalitsioonisõjas võitles ta Prantsuse keisririigi vägede vastu – mistõttu tema uued liitlased, Preisimaa ja Venemaa, pakkusid nüüd tema hertsogkonda Taanile. Siiski lubati Taanile 1814. aasta Kieli rahuga Rootsi Pommeri maid ja Mecklenburgi hertsogite võim jäi puutumata.

1815. aasta Viini kongressil liitus Friedrich Franz äsja loodud Saksa Liiduga ja sarnaselt oma Strelitzi nõo Karl II-ga anti talle tiitel "Mecklenburg-Schwerini suurhertsog". Aastal 1819 kaotati tema valdustes lõpuks pärisorjus. Mecklenburgi valitsemine oli ikka veel määratud 1755. aasta pärimisleppega (Landesgrundgesetzlicher Erbvergleich), mis soodustas keskaegset seisuste hierarhiat, mis mõjutas oluliselt sotsiaalset ja majanduslikku arengut mõlemas suurhertsogkonnas. 1848. aasta revolutsioonide ajal oli hertsogkond tunnistajaks märkimisväärsele kihutustööle liberaalse põhiseaduse eest. 10. oktoobril 1849 andis suurhertsog Friedrich Franz II (1823–1883) välja uue põhiseaduse, mille valmistas ette tema esimene minister Ludwig von Lützow. Mecklenburgi aadli järgnenud reaktsioonina, mida toetas Strelitzi suurhertsog Georg, tühistati kõik demokraatia heaks tehtud järelandmised ning aastatel 1851 ja 1852 võeti kasutusele täiendavaid piiranguid. Vaidluses naabruses asunud Holsteini üle, mis kulmineerus 1866. aasta Austria-Preisi sõjaga, toetas Friedrich Franz II Preisi kuningriiki, andes Mecklenburg-Schwerini sõdureid. Tema suurhertsogkond langes üha enam Preisi mõju alla. Aastal 1867 astus ta Põhja-Saksa Liitu ja Tolliliitu. Prantsuse-Preisi sõjas (1870–1871) sai Preisimaa taas kasulikku abi suurhertsog Friedrich Franz II-lt, kes oli Saksamaa ühtsuse tulihingeline pooldaja ja kõrge armeejuht. Saksamaa ühendamisega aastal 1871 muutusid Mecklenburg-Schwerin ja Mecklenburg-Strelitz Saksa keisririigi osariikideks. Algas uus kihutustöö demokraatliku põhiseaduse eest ja Saksa Riigipäev andis väikese heakskiidu sellele liikumisele.

Aastal 1897 sai Friedrich Franz IV (sündinud aastal 1882) oma isa Friedrich Franz III (1851–1897) järel troonile, kui viimane Mecklenburg-Schwerini suurhertsog. Aastal 1907 lubas suurhertsog oma alamatele põhiseadust. Hertsogkond oli alati olnud feodaalse valitsemise all, suurhertsog omas täielikku täidesaatvat võimu (kuigi tegutses ministrite kaudu). Hertsogkonnas oli Maapäev (Landtag), mis kogunes igal aastal lühikesele istungile. Muul ajal esindas seda komitee, mis koosnes rüütliseisuse (Rittergüter) esindajatest, tuntud kui Ritterschaft, ja Landschaft, või teatud linnade bürgermeistrid. Mecklenburg-Schwerin saatis kuus liiget Riigipäevale. Pärast oma nõo, suurhertsog Adolf Friedrich VI enesetappu 23. veebruaril 1918 oli Friedrich Franz Mecklenburg-Strelitzi regent. Varsti pärast seda, 14. novembril, sunniti ta seoses Novembrirevolutsiooniga Mecklenburgi troonist loobuma. Suurhertsogkonnast sai Mecklenburg-Schwerini Vaba Riik, Weimari vabariigi liidumaa.

Sedasi lõppes ligi kaheksa sajandit pidevat valitsemist (mille katkestas vaid Albrecht von Wallenstein aastatel 1628–1630) algselt obotriidide (lääneslaavi) Mecklenburgide dünastia poolt, mille asutaja oli vürst Niklot (suri aastal 1160). Aastani 1918 kandis suurhertsog tiitlit "Vendide vürst".