Patarei vangla: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
69. rida: 69. rida:
===Eeluurimisvangla nr 1===
===Eeluurimisvangla nr 1===
[[Fail:Patarei vangla 2002 (19) hukkamiskamber.jpg|pisi|Patarei vangla hukkamiskamber]]
[[Fail:Patarei vangla 2002 (19) hukkamiskamber.jpg|pisi|Patarei vangla hukkamiskamber]]
[[Fail:Patarei vangla 88 (05).jpg|pisi|Patarei vangla 1988. aastal]]
{{Vaata|Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)}}
{{Vaata|Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)}}
{{Vaata|Vastupanutegevus Eesti NSVs}}
{{Vaata|Vastupanutegevus Eesti NSVs}}

Redaktsioon: 22. jaanuar 2021, kell 01:47

Vangla sissepääs
Keskvangla makett
Vangikong

Tallinna Keskvangla (rahvapäraselt Patarei vangla või lihtsalt Patarei) on Tallinna lahe ääres asuv hoonekompleks, mida kasutati aastatel 1920–2002 vanglana ning 1920--2005 vanglate keskhaiglana. Kompleks asub Tallinnas Kalamaja asumis aadressil Kalaranna 28 / Vesilennuki 2 ja 4.

Kompleksi põhiosa oli algselt kindlusehitis (Kalaranna fort). 19. sajandi I poolel ehitati fort täielikult ümber (esimene teadaolev projekt 1818–1820, põhiosas valmis 1837). Pärast 1864. aastat ehitati kompleks aastate jooksul maaväe kasarmulinnakuks.

Ajalugu

Tallinna Keskvangimaja asutamine

Fordi põhihooned olid Vabadussõja ajal kasutusel ka sõjaväehaiglana. 30. juulil 1919 võttis valitsus vastu otsuse, et fordi kasarmutesse tuleb keskvangla. 1919. aasta lõpus hakati seda järk-järgult vanglaks ümber ehitama, sest sõjavägi oli kasarmutes sees. Sõjavägi üritas küll kasarmuid tagasi saada, kuid suuremas osas jäi kompleks ikkagi vanglale. Mõned hooned ja maa-alad jäidki sõjaväele.

Keskvangimaja allus Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsusele, 1929. aastast Vangimajade valitsusele ja 1938. aastast Vangimajade talitusele.

Pärast raskemate süütegude eest süüdimõistvat kohtuotsust asusid kinnipeetud kas Tallinna karistusvanglas Tartu maanteel, Vene tänava eeluurimisvanglas (aastani 1928) või maakondlikes vangimajades. Siis saadeti süüdimõistetu Tallinna Keskvangimajja.

Ümberehitused keskvangimajas

Aastatel 1925–1926 tehti vanglas ümberehitust: ehitati vangla 5. ja 6. osakond, kuhu paigutati 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatsest osa võtnud ja kommunistliku õõnestustegevuse eest pikaks ajaks vangistatud isikud.

 Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistlik Partei#NSV Liidust suunatud kommunistliku tegevusega seotud sündmused Eestis

Üksikkambrihoone

1931. aastal projekteeriti (insener Arnold Ahman) ning 1932. aastal valmis kaguküljel juurdeehitisena hoone, kus oli 48 üksikkambrit ning 7 kartseriruumi.

Hiljem oli selle hoone nimi 3. korpus. Seal hoiti kinni eluaegse vabaduskaotusega süüdimõistetuid ja 1936. aastal väidetavalt riigipööret ette valmistanud vapside juhid.

Sidehoone

1933. aastal projekteeriti (insener Arnold Ahman) ning 1934. aastal valmis flešitiibade vahel juurdeehitisena hoone, mis võeti kasutusele 1935. aasta jaanuaris.[1]

Hoones oli kolm korrust ning kahel ülemisel korrusel kokku 56 vangikambrit: kuni 6-inimeselistes kambrites oli kokku 240 vangikohta ning kuni 8-inimeselistes kambrites kokku 128 vangikohta. Esimesel korrusel oli trükikoda, rätsepatöökoda jms.

Hiljem oli vanglakorralduses selle hoone nimi 2. korpus.

 Pikemalt artiklis Keskvangla sidehoone

Üldvangla nr 1

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

1940. aasta juunipöörde ajal nõudsid meeleavaldajad Punaarmee soomusmasinate toel keskvangimajas asuvate poliitvangide vabastamist. Pärast kohtuministriga konsulteerimist vabastas vanglaülem 30 kinnipeetavat.

Vanglast vabastati Artemi Antonov, Viktor Andrejev, Aleksei Dimitrijev, Aleksander Eilender, Peeter Jakovlev, Aleksei Jemeljanov, Boris Krupenin, Kristjan Kukk, Richard Kuurits, Vladimir Lepik, Rudolf Liivoja, Nikolai Luts, Leho Maisel, Andrei Minin, Ivan Minin, Alfred Sein, Kristjan Seaver, Julius Sarv, Gustav Pilve, Aleksander Mui, Nikolai Vojennõi, Nikolai Trankmann, Mihhail Skvorov, Mihhail Rogov, Aleksander Petrikov, Adolf Polisinski ja Ferdinand Narusberg. Endised vangid paigutati Kuld Lõvi võõrastemajja[2].

Pärast Eesti okupeerimise järgset Eesti sisejulgeoleku ja kinnipidamiskohtade süsteemi reorganiseerimist ning NSV Liidu SARKi eeskujul korraldamist allutati keskvangla Eesti NSV SARKi vanglate osakonnale ning keskvangla nimetati Eesti NSV SARKi türmiks nr 1, eestikeelse vastena kasutati nimetust üldvangimaja nr 1. Eesti NSV SARKi türmi nr 1 ülemaks määrati Viktor Feigin.

Maakondlikest vanglatest said vastavalt vangla nr 2 (Tallinna vangla, Tartu maanteel); vangla nr 3 (Tartu vangla); vangla nr 4 (Paide vangla); vangla nr 5 (Rakvere vangla); vangla nr 6 (Pärnu vangla); vangla nr 7 (Viljandi vangla); vangla nr 8 (Kuressaare vangla); vangla nr 9 (Valga vangla); vangla nr 10 (Võru vangla); vangla nr 11 (Narva vangla) ja vangla nr 12 (Haapsalu vangla). Senine Harku vangla nimetati Parandusliku Töö Kolooniaks nr 1.

Lisaks ametlikele vanglatele kasutati ajutiste kinnipidamiskohtadena Tallinnas Pärnu maanteel asunud Tallinna Miilitsavalitsuse arestimaja ja Pagari tänava keldris asunud Pagari tänava Riikliku Julgeoleku valitsuse/rahvakomissariaadi sisevanglat.

Vanglas peeti vahistatud eeluurimisaluseid ja süüdimõistetuid isoleeritult. Pärast Nõukogude sõjatribunalide poolt süüdimõistmist (üldjuhul Vene SFNV KrK § 58 alusel) ja vabaduskaotusega karistamist saadeti süüdimõistetud Nõukogude Liitu: üle kolme aasta karistatud saadeti NSV Liidus asuvaisse vanglaisse. Tribunali otsusega surmamõistetuid hukati erinevates kinnipidamiskohtades.

 Pikemalt artiklis Inimsusvastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941#Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis

Tallinna Keskvangla ja Tallinna TKL nr 1

Mälestustahvel Patarei vangla keldris mõrvatud juutidele

Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 asus Keskvanglas Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Vanglate Valitsuse Tallinna Keskvangla ja Julgeolekupolitsei ja SD Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager nr 1.

Tallinna keskvanglat hakkas Saksa okupatsioonivõim kasutama kinnipidamiskohana kohe pärast Tallinna hõivamist 28. septembril 1941. aastal.

1942. aasta kevadel reorganiseeris Saksa okupatsioonivõim Eestis tegutsevad sisejulgeolekuasutused. Martin Sandbergeri juhitud Saksa Julgeolekupolitsei, SD operatiivgrupi Einsatzgruppe A ja Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsusele allunud poliitilise politsei ja kriminaalpolitsei allüksustest moodustati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, kellele allutati ka poliitilistes süütegudes süüdistatavate kinnipidamisasutused, sh Tallinna Keskvangla.

29. juulil 1942. aastal nimetati keskvangla Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagriks nr 1 (Tallinna TKL nr 1), mis allus Eesti Julgeolekupolitseile ja SD-le, hiljem otse Julgeolekupolitsei ja SD ülemale Bernhard Baatzile.

1944. aastal puhkes Keskvanglas nakkusepideemia, milles süüdistati kommunistliku tegevuse pärast töölaagrisse paigutatud kinnipeetavaid (Johannes Allessar (sündinud 1902), Vassili Lepij (1906), Eduard Meister (1902) ja Arvo Otssalu (1894)), kes hukati süüdistuse alusel Julgeolekupolitsei ja SD komandöri otsusega Tallinna töö- ja kasvatuslaagris 17. juulil poomise läbi. "Need kommunistid soodustasid roimarlikul viisil laagris, mis oli tähnilise soojatõve tõttu karantiini all, taudi levimist seega, et nad haigestunud karistusaluseilt korjasid täisid ja neid teistele karistusalustele ja valvemeeskonnale heitsid või pabertorukeste abil teistesse kambritesse puhusid. See takistas võimude poolt taudi vastu tarvitusele võetud abinõude mõju ja soodustas haigusjuhtumite arvu suurenemist."[3]

1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled, 878 juudist meest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid.[4] Osa neist hukati Leedus ning osa Keskvanglasse paigutatud prantsuse juute hukati Tallinna lähedal[5].

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944
 Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis
 Pikemalt artiklis Inimsusvastased kuriteod ja Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
 Pikemalt artiklis Saksa sõjavangilaagrid Eestis

Eeluurimisvangla nr 1

Patarei vangla hukkamiskamber
Patarei vangla 1988. aastal
 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
 Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs
 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis
 Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium

Eesti NSV perioodil (aastatel 1946–1968) oli Patarei vangla nimi Eesti NSV Siseministeeriumi Vangla nr 1 ja aastatel 1968–1988 Eeluurimisisolaator nr 1 (vene СИЗО, Sledstvennõi izoljator). Eesti NSV perioodi lõpu poole, alates 1. juulist 1988. aastal kandis vangla nime Asutus IZ-1 (vene Учреждение ИЗ-1).

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal

Kompleksi põhiosa on alates 1997. aasta 13. maist Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8485.[6]

27. detsembril 2002 lõpetas vangla ametlikult oma 82-aastase tegevuse Keskvanglana. 2002. aastal valmis Tartus uus vangla ja enamik lausa kohutavates tingimustes vange viidi Keskvanglast teistesse vanglatesse. Vangla haigla, majandussalk jms üksused asusid endises Keskvanglas 2005. aastani.

Vanglaülemad läbi aegade

Vangla loodeots (2014)

Pärast vanglat

Konvoi 73 mälestusmärk

25. märtsil 2003 langetas võimult lahkuv valitsus põhimõttelise otsuse, et endise Keskvangla saab enda käsutusse Eesti Kunstiakadeemia.[8] 2005. aastal otsustas Haridus- ja Teadusministeerium, et endise Keskvangla restaureerimine ja kunstiakadeemiana ülalpidamine on liiga kulukas ning edaspidi seda ühe võimaliku variandina ei arvestata.[9]

Endistes vangalaruumides hakkas ekskursioone korraldama SA Virumaa Muuseumid. Seda tehti 2005. aastani, mil ruumidest leiti mürgiseid hallitusseeni.[10] 2006. aastal renditi hooned Meremuuseumi ja Okupatsioonide Muuseumi ühisele projektifirmale OÜ Bellhouse, kes hakkas seal uuesti ekskursioone korraldama.[11]

2008. augustis kuulutas Riigi Kinnisvara AS välja endise Keskvangla kinnistu (Kalaranna 2 ja Kalaranna 2a) võõrandamise avaliku kirjaliku enampakkumise teel ühise alghinnaga 100 miljonit krooni (6,4 miljonit eurot).[12] Keegi ei soovinud endist vanglat sellise hinnaga osta.[13] 2009. aastal pandi kinnistu 40 miljoni krooniga ja 2012. aastal 3 miljoni euroga uuesti müüki.[14]

2010. aasta 2. juunil avati Keskvangla sissepääsu juures 1944. aastal Prantsusmaalt Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestisse Keskvanglasse saadetud 73 Prantsusmaa juudile Konvoi 73 mälestusmärk.[15]

14. mail 2019 avas Eesti Mälu Instituut Eesti riigi toel vangla idatiivas näituseala[16], mis räägib vangide saatustest ja hoone kasutamisest Nõukogude Liidu kommunistliku (1940–1941, 1944–1991) ja Saksamaa natsionaalsotsialistliku (1941–1944) okupatsiooni ajal ning tutvustab kommunismi kuritegusid ja ideoloogiat rahvusvahelises kontekstis.[17]

Näituseala jääb toimima soojematel kuudel kuni hoone läheb remonti pärast müüki. Riigi Kinnisvara müüb Patareid tingimusega, et idatiiva tuleb Rahvusvaheline Kommunismiohvrite Mälestusmuuseum, mille arendab Eesti Mälu Instituut.[18] 2020 aasta sa riigiloa ehitada Patarei vangla asemele Patarei Kaubanduskeskus. See saab valmis tulevikus.

Pilte

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Keskvangla lammutatakse. Asemele püstitatakse uus 7-kordne vanglahoone". Kaja nr 36, 11. veebruar 1935. Lk 1
  2. ↑ "Vabastati 27 poliitilist vangi"
  3. ↑ "Eesti Sõna" nr 166, 19. juulil 1944
  4. ↑ Meelis Maripuu, Teise maailmasõja aegse juudivastase poliitika ellurakendamine Eestis, lk 40
  5. ↑ THE CONVOY 73
  6. ↑ Mälestised • 8485 Kaitsekasarm, 1829–1840
  7. ↑ Risto Berendson, Vanglakaristus tõstab allilmas mainet, Eesti Päevaleht, 19. aprill 1999
  8. ↑ Patarei vangla ümberehitus Eesti Kunstiakadeemiaks Diplomitöö. Liis Sagadi. 2003
  9. ↑ Kunstiakadeemiat Patarei vanglasse ei tule, 4. august 2005
  10. ↑ Patarei vanglas eriti mürgine seen 26. oktoober 2005
  11. ↑ Patarei mürgiseimad ruumid pandi luku taha, 16. august 2006
  12. ↑ Patarei merekindlus ootab ostjaid Postimees 01.09.2008
  13. ↑ Patarei merekindluse müük kukkus läbi 10.10.2008
  14. ↑ Patarei vanglat üritati 40 miljoni kroonise alghinnaga müüa ka 2009. aastal, ent tulutult. Nüüd on vangla uuesti müügis 3 miljoni eurose alghinnaga (2012 mai)
  15. ↑ Suursaadiku kõne Konvoiga 73 deporteeritutele pühendatud mälestuskivi avamistseremoonial, 2. juunil 2010, www.ambafrance-ee.org, 2. juuni 2010
  16. ↑ Külastusinfo
  17. ↑ Patarei näituseala "Kommunsim on vangla" ja tulevase muuseumi koduleht: https://patareiprison.org/
  18. ↑ Patarei kompleksi müügi jaoks AS Riigi Kinnisvara poolt loodud portaalis on info: https://www.patarei.eu/muuk/muugiprotsess

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Patarei_vangla&oldid=5803789"