Paul McCartney: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
ErilineKonn (arutelu | kaastöö)
5650 muudatust
P täpsustus
ErilineKonn (arutelu | kaastöö)
5650 muudatust
P täpsustus
26. rida: 26. rida:
'''James Paul McCartney''' (sündinud [[18. juuni]]l [[1942]]) on [[Suurbritannia]] muusik ja helilooja, kes sai tuntuks ansambli [[The Beatles]] liikmena.
'''James Paul McCartney''' (sündinud [[18. juuni]]l [[1942]]) on [[Suurbritannia]] muusik ja helilooja, kes sai tuntuks ansambli [[The Beatles]] liikmena.


McCartneyt peetakse [[20. sajand]]i üheks suurimaks levimuusikuks ja [[popmuusika]] ajaloo edukaimaks heliloojaks. Ameerika Ühendriikide [[singel|singlite]] edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud korrad kas ansambli [[Wings]] liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud singlimüügi edetabeli esikohale (erinevate esitajate poolt, sageli samade lugude erinevate töötlustega) ja üle 100 laulu, mis on jõudnud esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klaverimängija kui ka trummarina.
McCartneyt peetakse [[20. sajand]]i üheks suurimaks levimuusikuks ja [[popmuusika]] ajaloo edukaimaks heliloojaks. Ameerika Ühendriikide [[singel|singlite]] edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud korrad kas ansambli [[Wings]] liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud muusikaedetabelis singlimüügi esikohale (erinevate esitajate poolt, sageli samade lugude erinevate töötlustega) ja üle 100 laulu, mis on jõudnud edetabelites esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klaverimängija kui ka trummarina.


[[John Lennon]] ja McCartney olid peamised biitlite laulude autorid. Paljusid McCartney lugusid, näiteks "[[Hey Jude]]", "[[Eleanor Rigby]]", "[[Yesterday]]" ja "[[Let It Be (laul)|Let It Be]]", on peetud parimateks muusikapaladeks popmuusika ajaloos. Tema kirjutatud "[[Helter Skelter]]it" loetakse mõningates ringkondades esimeseks ''[[heavy metal]]''<nowiki>'</nowiki>i lauluks.
[[John Lennon]] ja McCartney olid peamised biitlite laulude autorid. Paljusid McCartney lugusid, näiteks "[[Hey Jude]]", "[[Eleanor Rigby]]", "[[Yesterday]]" ja "[[Let It Be (laul)|Let It Be]]", on peetud parimateks muusikapaladeks popmuusika ajaloos. Tema kirjutatud "[[Helter Skelter]]it" loetakse mõningates ringkondades esimeseks ''[[heavy metal]]''<nowiki>'</nowiki>i lauluks.

Redaktsioon: 16. detsember 2020, kell 16:24

Paul McCartney
Paul McCartney esinemisel Bartonis 2010. aastal
Paul McCartney esinemisel Bartonis 2010. aastal
Sünninimi James Paul McCartney
Sündinud 18. juuni 1942 (81-aastane)
Liverpool, Inglismaa
Stiilid rokk- ja popmuusika, klassikaline ja elektrooniline muusika
Elukutse muusik, laulukirjutaja, muusika- ja filmiprodutsent, ärimees
Tegev 1957–
Plaadifirma Hear Music, Apple Records, Parlophone Records, Capitol Records, Columbia Records, Concord Music, EMI, One Little Indian, Vee-Jay
Seotud esitajad The Quarrymen, The Beatles, Wings, The Fireman, Linda McCartney, Denny Laine
Veebileht www.paulmccartney.com

James Paul McCartney (sündinud 18. juunil 1942) on Suurbritannia muusik ja helilooja, kes sai tuntuks ansambli The Beatles liikmena.

McCartneyt peetakse 20. sajandi üheks suurimaks levimuusikuks ja popmuusika ajaloo edukaimaks heliloojaks. Ameerika Ühendriikide singlite edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud korrad kas ansambli Wings liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud muusikaedetabelis singlimüügi esikohale (erinevate esitajate poolt, sageli samade lugude erinevate töötlustega) ja üle 100 laulu, mis on jõudnud edetabelites esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klaverimängija kui ka trummarina.

John Lennon ja McCartney olid peamised biitlite laulude autorid. Paljusid McCartney lugusid, näiteks "Hey Jude", "Eleanor Rigby", "Yesterday" ja "Let It Be", on peetud parimateks muusikapaladeks popmuusika ajaloos. Tema kirjutatud "Helter Skelterit" loetakse mõningates ringkondades esimeseks heavy metal'i lauluks.

McCartney karjäär on olnud edukas ka pärast biitlite laialiminekut, jõudes Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide edetabelitesse ligi 30 looga, nende hulgas näiteks "Maybe I'm Amazed", "Live and Let Die", "Pipes of Peace", "Band on the Run", "Silly Love Songs" ja Stevie Wonderiga kahasse lauldud "Ebony and Ivory".

Viimasel ajal on ajakirjanduses avaldatud arvamust, nagu oleks McCartney vanaks ning ajast maha jäänud. Sellest hoolimata on ta praegugi peaaegu sama populaarne, nagu ta viimased 35 aastat on olnud. Lisaks muusikukarjäärile on ta tegev ka kunstniku ning ühiskondliku aktivistina, võideldes taimetoitluse ja maamiinide keelustamise eest.

Lapsepõlv

McCartney sündis 18. juunil 1942 Waltoni Haiglas Liverpoolis. Ansambli The Beatles biograafi Bob Spitzi sõnade kohaselt oli tema ema Mary McCartney (neiupõlvenimega Mohin) samas haiglas 12 aastat varem omandanud õe kutse.[1] Tema isa James "Jim" McCartney oli Teise maailmasõja ajal vabatahtlik tuletõrjuja ega viibinud seetõttu poja sünni juures.[1] Paulil on üks vend Mike McGear, sündinud 7. jaanuaril 1944. Kuna ema oli katoliiklane, ristiti mõlemad pojad katoliku usu kommete järgi. Biograaf Barry Milesi sõnul "ei mänginud religioon nende kasvatuses mingit rolli", kuna isa Jim oli endisest protestandist agnostik.[2]

Paul McCartney lapsepõlvekodu 20 Forthlin Road on tänapäeval muutunud turismiatraktsiooniks

McCartney läks 1947. aastal Stockton Wood Roadi algkooli ja 1952. aastal Joseph Williamsi põhikooli,[3] kus ta 1953. aastal sooritas 11-pluss eksami ja pääses sellega Liverpooli Instituuti. Tol korral läbis selle eksami ainult neli õpilast 90-st.[4] Paul tutvus George Harrisoniga 1954, kui sõitis kodust Speke äärelinnas bussiga Liverpooli Instituuti.[5] Harisson oli samuti eksamid läbinud ja sai seega minna humanitaargümnaasiumi, mitte tavalisse keskkooli, kus käis enamik õpilasi kuni tööealiseks saamiseni.[6]

McCartneyd kolisid 1955. aastal Allertoni aadressile 20 Forthlin Road, kuhu pere 1964. aastani elama jäi.[7] Paul oli oma perekonnas esimene, kes autot omas. Tema ema töötas ämmaemandana ja sõitis tööle jalgrattaga. Paul kirjeldab ühe varase mälestusena olukorda, kus ema lahkus " umbes kell kolm hommikul ja tänavaid kattis paks lumi".[8] Tema ema suri 31. oktoobril 1956 embolismi tõttu, mis oli tekkinud pärast mastektoomiat rinnavähi leviku peatamiseks.[9] Ema kaotus oli hiljem ühendavaks teguriks tema ja John Lennoni vahel, kelle ema Julia suri, kui ta oli 17-aastane.[10]

McCartney isa mängis trompetit ja klaverit, juhtis 1920. aastatel isegi Jim Mac's Jazz Bandi ning julgustas poega muusikaga tegelema. Tal oli elutoas North Endi muusikapoest ostetud Epsteini pianiino.[11] Tema isa Joe McCartney mängis Es tuubat.[12] Jim McCartney juhtis tähelepanu raadios mängivate laulude bassiga lõikudele ja viis oma poja kohalike brassbändide kontsertidele.[13] Ta kinkis pojale 14. sünnipäevaks nikkelkattega trompeti,[14] kuid kui rock'n'roll Radio Luxembourgis populaarseks muutus,[15] vahetas Paul selle 15 naela maksva Framus Zenithi (mudel 17) akustilise kitarri vastu, sest "trompet suus" oleks keeruline laulda.[14] Ta kirjutas Zenithil oma esimese laulu "I Lost My Little Girl" ja klaveril ühe oma varajase viisi, milles sai "When I'm Sixty-Four". Vaatamata isa soovitusele võttis Paul ainult mõned klaveritunnid ja eelistas õppida "kuulmise järgi".[11] Teda mõjutas tugevalt Ameerika rütm ja bluus ja ta on nimetanud Little Richardit oma kooliaegseks iidoliks. Esimest korda esines ta avalikult Butlinsi puhkelaagri talendivõistlusel ja esitas laulu "Long Tall Sally".[16]

Muusikaline karjäär

The Quarrymen (1957–1960)

 Pikemalt artiklis The Quarrymen

McCartney kohtus Lennoni ja tema bändi The Quarrymeniga Wooltoni Püha Peetri kiriku festivalil 6. juulil 1957.[17] Üsna pea liitus ta bändiga ja tal tekkis Lennoniga lähedane tööalane suhe. Harrison tuli 1958. aastal kitarristiks ja Lennoni sõber kunstikoolist Stuart Sutcliffe basskitarristiks 1960. aastal.[18] Beatlesi ajaloolase Mark Lewisohni sõnul olid nad 1960. aasta maiks proovinud mitut nime, muu hulgas "Johnny and the Moondogs" ja "The Silver Beetles". Viimase nime all olid nad Johnny Gentle'i soojendusbändina ka Šotimaal tuuritanud.[19] Nimi "The Beatles" võeti kasutusele 1960. aasta augusti keskpaigas ja trummar Pete Best värvati esimeseks (hiljem viieks kujunenud) etteasteks Hamburgis Saksamaal.[20]

The Beatles (1960–1970)

Paul McCartney (vasakpoolseim), George Harrison ja John Lennon 1964. aastal
 Pikemalt artiklis The Beatles

Alates 1960. aasta augustist esindas The Beatlesit Allan Williams, kes korraldas neile kahe aasta jooksul korduvalt esinemisi Hamburgis Bruno Koschmideri klubides Indra ja Kaiserkeller ning Liverpoolis olles The Cavern Clubis.[21] Sutcliffe lahkus bändist 1961. aastal ja McCartney hakkas vastumeelselt basskitarristiks.[22][23] Hamburgis olles salvestas The Beatles esimest korda muusikat, mis avaldati: nad olid Tony Sheridani singli "My Bonnie" salvestamisel taustabändiks.[24] See salvestis tõi nad hiljem Brian Epsteini huviorbiiti. Epsteinist sai nende mänedžer 1962. aasta jaanuaris ja temast sai üks olulisemaid figuure The Beatlesi arengu ja kommertsedu taga.[25] Sama aasta mais hankis Epstein neile lepingu plaadi salvestamiseks Parlophonega.[26] Ppärast seda, kui Ringo Starr asendas Besti, muutus The Beatles aastatel 1963 Ühendkuningriigis ja 1964 USA-s järjest populaarsemaks, sütitades "Beatlemaniana" tuntud hulluse.[27] McCartney sai Milesi sõnul hüüdnimeks "nunnu Beatle".[28] Aastal 1965 sai kõigist neist Briti impeeriumi ordu liige (MBE).[29]

The Beatles kasutas oma hiti "Yesterday" salvestamisel 1965. aastal keelpillikvartett ja see oli esimene kord kui nad kasutasid klassikalise muusika elemente oma loomingus.[30] Pärast loo salvestamist võttis McCartney ühendust BBC Raadiofonilise Töökojaga Maida Vales Londonis ja küsis, kas oleks võimalik salvestada elektroonilist versiooni laulust, kuid ei jätkanud selle teostamist.[31] Kunstnik John Dunbari korterit külastades võttis McCartney kaasa helilinte, mida ta oli oma tollase tüdruksõbra Jane Asheri kodus valmistanud.[32] Lintidele oli miksitud mitmeid laule, muusikapalu ja McCartney enda kommentaare, millest Dick James oli tema jaoks demo teinud.[33] Mõjutatuna Ameerika avangardistlikust muusikust John Cagest, valmistas McCartney kasseti loop'e, salvestades Brenelli magnetofoniga hääli, kitarrihelisid ja bongorütme ning eri linte kokku lõigates. Ta mängis linte tagurpidi, kiiremini või aeglasemalt, et saavutada soovitud efekte. Mõnda neist kasutati hiljem The Beatlesi salvestistel, näiteks laulu "Tomorrow Never Knows" (1966) salvestamisel. Paul ise viitas lintidele kui "elektroonilistele sümfooniatele".[34]

Pärast neli aastat peaaegu vahetpidamata kestnud tuuritamist ja rohkem kui 1400 rahvusvahelist esinemist[35] andis The Beatles oma viimase kontserdi oma USA-turnee lõpus 1966. aastal.[36]

Nad jätkasid oma loomingu salvestamist stuudios kuni laialiminekuni 1970. aastal ja sellest perioodist pärinevat loomingut peavad mõned kriitikud nende parimaks. Sellel ajal ilmusid innovatiivsed ja suure mõjuga albumid Revolver (1966), Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band (1967), The Beatles (1968) ja Abbey Road (1969).[37][38] Aastatel 1963–1970 andis bänd Ühendkuningriigis välja 22 singlit ja 12 kauamängivat, millest 17 singlit ja 11 kauamängivat tõusis edetabelites esikohale.[39] Bänd jõudis Ameerika edetabeli Billboard Hot 100 tippu 20 korral ja salvestas 14 esikohale tõusnud albumit.[40] Lennoni ja McCartney partnerlus muusika kirjutamisel on üks kõrgemalt hinnatumaid 20. sajandil.[41][42] The Beatlesi hittlugudest on McCartney kirjutatud "Can't Buy Me Love" (1964), "Yesterday" (1965), "Paperback Writer" and "Eleanor Rigby" (1966), "Hello, Goodbye" (1967), "Hey Jude" (1968), "Get Back (1969)", "Let It Be" ja "The Long and Winding Road" (1970).[40][43]

McCartney abiellus 1969. aasta märtsis Linda Eastmaniga. Paar oli tutvunud 1967. aasta mais. Nende esimene ühine laps Mary, kellele pandi nimi Pauli kadunud ema järgi, sündis 1969. aasta augustis.[44] Oktoobris 1969 hakkasid levima kuulujutud, nagu oleks Paul McCartney autoõnnetuses surnud, kuid need lükati kiiresti ümber ning ajakirja Life novembrinumbris ilmus Paulist ja tema perekonnast artikkel "Paul on endiselt meiega" ("Paul is Still With Us").[45]

Wings (1970–1981)

 Pikemalt artiklis Wings
Paul McCartney Wingsi kontserdil esinemas (1976)

Pärast The Beatlesi laialiminekut 1970. aastal jätkas McCartney muusikukarjääri ning avaldas oma esimese sooloalbumi McCartney. Albumi väljapaistvaim lugu oli Lindale kirjutatud "Maybe I'm Amazed".[46] The Beatlesi biograaf Bill Harry kirjutab, et peale mõne üksiku vokaali Lindalt oli tegemist "ühemehealbumiga, kus Paul mängis kõiki instrumente ise".[47] Paul avaldas 1971. aastal koos Lindaga albumi "Ram", mis tõusis Ühendkuningriigi edetabelites esikohale ja sisaldas nende koos kirjutatud USA-s esikohale tõusnud hitti "Uncle Albert/Admiral Halsey".[48] Samal aasta liitusid nendega endine The Moody Bluesi kitarrist Denny Laine ja trummar Denny Seiwell, kellega koos moodustati ansambel Wings. Nende esimene album oli "Wild Life". Septembris sündis McCartneyte teine laps, kes sai nime Linda vanaema auks nimeks Stella.[49][50]

2001 – tänapäev

McCartney kinnitas 5. juunil 2012, et tema on 2012. aasta suveolümpiamängude 27. juulil toimuva avatseremoonia viimane esineja.[51]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Spitz 2005, lk 75
  2. ↑ Miles 1997, lk 4
  3. ↑ "Beatle's schoolboy photo auction". BBC News (Inglise keel). 16. august 2009. Vaadatud 4.06.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ Miles 1997, lk 9
  5. ↑ Spitz 2005, lk 125
  6. ↑ Spitz 2005, lk 82–83
  7. ↑ Harry 2002, lk 340–341
  8. ↑ Miles 1997, lk 6
  9. ↑ Miles 1997, lk 20
  10. ↑ Miles 1997, lk 31
  11. ↑ 11,0 11,1 Miles 1997, lk 22
  12. ↑ Spitz 2005, lk 71
  13. ↑ Miles 1997, lk 23–24
  14. ↑ 14,0 14,1 Miles 1997, lk 21
  15. ↑ Spitz 2005, lk 86
  16. ↑ Harry 2002, lk 509, 533–534
  17. ↑ Spitz 2005, lk 96
  18. ↑ Lewisohn 1992, lk 18
  19. ↑ Lewisohn 1992, lk 18–22
  20. ↑ Lewisohn 1992, lk 17–25
  21. ↑ Lewisohn 1992, lk 21–25
  22. ↑ Miles 1997, lk 74
  23. ↑ Gould 2007, lk 89
  24. ↑ Spitz 2005, lk 249–251
  25. ↑ Miles 1997, lk 84–88
  26. ↑ Spitz 2005, lk 330
  27. ↑ Lewisohn 1992, lk 75, 88–94, 136–140
  28. ↑ Miles 1997, lk 470
  29. ↑ Lewisohn 1992, lk 180
  30. ↑ Gould 2007, lk 278
  31. ↑ Miles 1997, lk 207
  32. ↑ Miles 1997, lk 218
  33. ↑ Miles 1997, lk 217
  34. ↑ Miles 1997, lk 219–220
  35. ↑ Gould 2007, lk 347
  36. ↑ Miles 1997, lk 293–295
  37. ↑ Harry 2000, lk 1–3, 107–109, 916–917, 969–979
  38. ↑ Levy 2005, lk 8–11, 14–15, 28–29, 33
  39. ↑ Roberts 2005, lk 54.
  40. ↑ 40,0 40,1 Lewisohn 1992, lk 350–351
  41. ↑ Gould 2007, lk 8–9
  42. ↑ Spitz 2005, lk 856
  43. ↑ Harry 2002, lk 358–359, 410–411, 415–416, 508, 533
  44. ↑ Sounes 2010, lk 171–172, 245–248, 261
  45. ↑ Gould 2007, lk 593–594
  46. ↑ Harry 2002, lk 556
  47. ↑ Harry 2002, lk 556–563
  48. ↑ Ingham 2009, lk 105, 114–115
  49. ↑ Lewisohn 2002, lk 7
  50. ↑ Harry 2002, lk 515–516
  51. ↑ "Sir Paul to end London 2012 opening ceremony". BBC News (Inglise keel). 5. juuni 2012. Vaadatud 17.06.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Kirjandus

  • Jonathan Gould (2007). Can't Buy Me Love: The Beatles, Britain and America (Esimene pehmekaantega väljaanne). Three Rivers Press. ISBN 978-0-307-35338-2.
  • Bill Harry (2000a). The Beatles Encyclopedia: Revised and Updated. Virgin. ISBN 978-0-7535-0481-9
  • Bill Harry, (2002). The Paul McCartney Encyclopedia. Virgin. ISBN 978-0-7535-0716-2.
  • Chris Ingham (2009). The Rough Guide to The Beatles (3rd ed.). Rough Guides. ISBN 978-1-84836-525-4.
  • Joe Levy (toimetaja) (2005). Rolling Stone's 500 Greatest Albums of All Time (esimene pehmes köites väljaanne). Wenner Books. ISBN 978-1-932958-61-4.
  • Mark Lewisohn (toimetaja) (2002). Wingspan: Paul McCartney's Band on the Run. Little, Brown. ISBN 978-0-316-86032-1.
  • Barry Miles, (1997).Paul McCartney: Many Years From Now (1st Hardcover ed.). Henry Holt & Company. ISBN 978-0-8050-5248-0.
  • David Roberts (toimetaja) (2005). British Hit Singles & Albums (18 ed.). Guinness World Records Limited. ISBN 978-1-904994-00-8
  • Howard Sounes (2010). Fab: An Intimate Life of Paul McCartney. Da Capo Press. ISBN 978-0-306-81783-0.
  • Bob Spitz, (2005). The Beatles: The Biography. Little, Brown and Company. ISBN 978-0-316-80352-6.

Lisalugemist

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paul_McCartney&oldid=5775071"