Väino Ilus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Bogdanov-62 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
 
3. rida: 3. rida:
Ta on sündinud töölisperekonnas ja õppis [[Viljandi tööstuskool]]is, kus sai [[1946]]. aastal lukksepa kutse.
Ta on sündinud töölisperekonnas ja õppis [[Viljandi tööstuskool]]is, kus sai [[1946]]. aastal lukksepa kutse.


Töötas Maardu fosforiiditööstuses, Tootsi turbatööstuses, [[1949]]–[[1951]] [[Pärnu]] [[Ajaleht|ajalehe]] [[Töörahva Hääl (ajaleht, 1940)|Töörahva Hääl]] toimetuses, 1951–[[1953]] Tõstamaa traktorijaama poliitosakonna ajalehe sekretäri ja toimetajana.
Töötas Maardu fosforiiditööstuses, [[Tootsi turbatööstuses]], [[1949]]–[[1951]] [[Pärnu]] [[Ajaleht|ajalehe]] [[Töörahva Hääl (ajaleht, 1940)|Töörahva Hääl]] toimetuses, 1951–[[1953]] Tõstamaa traktorijaama poliitosakonna ajalehe sekretäri ja toimetajana.


1956 sai Ilus eksternina küpsustunnistuse ([[Tallinna 2. Keskkool]]i juures).
1956 sai Ilus eksternina küpsustunnistuse ([[Tallinna 2. Keskkool]]i juures).

Viimane redaktsioon: 10. detsember 2020, kell 09:24

Väino Ilus (sündinud 8. detsembril 1929 Viljandis) on eesti proosakirjanik.

Ta on sündinud töölisperekonnas ja õppis Viljandi tööstuskoolis, kus sai 1946. aastal lukksepa kutse.

Töötas Maardu fosforiiditööstuses, Tootsi turbatööstuses, 19491951 Pärnu ajalehe Töörahva Hääl toimetuses, 1951–1953 Tõstamaa traktorijaama poliitosakonna ajalehe sekretäri ja toimetajana.

1956 sai Ilus eksternina küpsustunnistuse (Tallinna 2. Keskkooli juures).

Aastatel 1957–1961 oli ta ajaleht Sirp ja Vasara kirjandusosakonna juhataja ja 19651966 toimetaja asetäitja. 19611981 töötas ta Loomingu toimetuses ja oli aastatel 1968–1974 peatoimetaja asetäitja.

Kirjanike Liidu liige on Väino Ilus 1958. aastast.

Väino Ilus oli NLKP liige aastail 1952–1991. 1957. aastal lõpetas ta vabariikliku parteikooli.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ilus tõusis kirjandusliku nimena esile 1954. aasta novellivõistlusel. Ta on avaldanud lühiproosat almanahhis "Võitlev sõna" ja ajakirjas Looming, kirjutanud artikleid kirjanduse päevateemadel ja retsensioone.

1962 ilmus raamatuna Ilusa jutustus "Kand maas", mis käsitleb kolhoosielu aktuaalseid probleeme 1960. aastate algul. Aastal 1964 ilmus sõjajärgsel perioodil ellu astunud põlvkonna kujunemisteid käsitlev romaan "Sinu enese elu". Järgnesid jutukogud "Muutlike ilmade ajal" (1965) ja "Öösiti on kahjulik mõtelda" (1969). Eri ühiskonnakihtide haarav, kaasajaga põimitud tagasivaade sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuaastaisse ja 1940/41. aasta sündmustesse on antud romaanis "Tuulekülvid" (1968). Aastal 1973 aastal ilmus romaan "Kaotusseis".

Ilusa loomingus on valdav maaelu probleemistik. Kirjanik annab sellest keskkonnast omapäraseid, värskelt nähtud karaktereid. Ta lähenemine ainele on ülekaalukalt mõistuslik, stiil asjalik; esiplaanil on sotsiaalsed probleemid, eriti inimeste karakteri ja tema sotsiaalse seisundi sõltuvusseosed.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti kirjarahva leksikon, koost. O. Kruus, Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 130

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]