Alūksne: erinevus redaktsioonide vahel

Alūksne
läti	Alūksne
eesti	Aluliina, Alulinn
võro	Aluliin, Mari(n)burḱ
Pindala	14,2 km²
Elanikke	6262 (1.01.2023)
Koordinaadid	57° 25′ N, 27° 3′ E

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 29. november 2020, kell 23:07

Alūksne (läti^ⓘ) on linn Lätis Vidzemes, Alūksne piirkonna keskus. Asub Alūksne järve kaldal.

Linnaõigused aastast 1920. Alūksne on kõige kõrgemal asuv linn Lätis; kohati asub linn merepinnast enam kui 200 meetri kõrgusel, kõige kõrgem koht (Templimägi, Tempļa kalns) ulatub 217 meetrit üle merepinna.

Ajalugu

Alūksnes, Alūksne järve lõunaosas asuval Pilssala ('kindlusesaar') ehk Marijas sala ('maarjasaar') järvesaarel, asuvad Liivimaa ordu Aluliina ordulinnuse (saksa Marienburg) varemed.

Varauusajal, Poola ajal oli Alūksne (saksa Marienburg) alev Võnnu vojevoodkonnas ja hiljem Liivimaa kubermangu Võnnu ja Valga kreisi Alūksne ehk Aluliina kihelkonna keskus.

Vene-Rootsi sõjas (1656–1658) hõivasid Moskva tsaaririigi väed piirkonna ning valdasid seda 1658. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud Vallisaare vaherahuga. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.

Põhjasõjas, 1702. aastal, pärast kümnepäevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas Rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud Vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning Rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija Ernst Glück ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem Venemaa keisrinna Katariina I. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka Rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.^[2] Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.

1741. aastal andis Jelizaveta I Alūksne oma kantslerile, krahv Mihhail Vorontsovile, kes müüs mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Vietinghoff-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus Alūksne lossi peahoone ehitati aastail 1860–1863.

Aastal 1903 avati Alūksne raudteejaam.

Kaitsealused objektid

Muinsusmälestistest on riikliku kaitse all Alūksne ajalooline kesklinn, Aluliina ordulinnus, Alūksne lossi rotundpaviljon, mausoleum, Aiolose tempel, Aleksandri paviljon, Alūksne loss ja selle park, linnamäena kasutusel olnud Templimägi, Cepurīte saar,^[3] Aluliina kirik, selle neli ust, interjöör, kantsel ja altar, Aluliina mõisaansambel, sealhulgas palmimaja, selle kolme toa interjöör ja rõdupiire, ait, vana ja uus loss, pood aadressil Pils iela 25a, gümnaasium, pank, Anna põllumajandusseltsi hoone ning elamu aadressil Lielā Ezera iela 7.^[4] Kohaliku kaitse all on Otto von Vietinghoffi graniitobelisk, kolonnaad, mõisapargi kivisild, hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi, Pilssala keskaegne kalmistu ja sealsed kindlustised ning Alūksne asulakoht.^[5] Kohaliku kaitse all on veel Aluliina loss ja selle kõrts, Aluliina mõisa tall-progümnaasium, kelder, laut, viinaköök-sotsiaalseltsi maja, ümartorn, tall, jääkelder, Aluliina õigeusu kirik ja õigeusu kihelkonnakool, trükikojaga eluhoone aadressil Pils iela 27a, vana gümnaasiumihoone, elevaator, võõrastemaja Banchoffs Hotell ja elamud Lielā Ezera iela 11, Jāņkalna iela 25 ja 8, Brūža iela 4, Raiņa bulvāris 1, Rijukalna iela 9, Pils iela 27 ning Pils iela 68.^[6]

Looduskaitse all on tamm Pleskavas iela ääres, tamm aadressil Ezermalas iela 4, tamm ümbermõõduga 6,01 Pleskavas iela ja järve vahel, Miera iela saar, Kirikutamm, Gliki tammed, tamm aadressil Latgales iela 11 ja seitse tamme Alūksne lossi pargis.^[7]

Transport

Linnast suundub kitsarööpmeline raudtee Gulbenesse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarne reisijatevedu. Nüüdisajal peatuvad mõlema suuna reisirongid seal kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi Valka, kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus Valga–Alūksne liinil algas 1903. aastal ning lõppes 2. juunil 1970, liiklus Apeni lõpetati aastal 1973.

Pilte

Alūksne piiblimuuseum
Alūksne loss
Alūksne õigeusu kirik
Veetorn
Alūksne kalmistu
Alūksne kunstikool
Alūksne päikese sild
Aluliina ordulinnuse varemed

Vaata ka

Viited

↑ Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā) 2021 - 2022, vaadatud 3.10.2023.
↑ Heinrich von Hagemeister Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, lk. 252
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 8.06 2019
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 8.06 2019
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017
↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017
↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS, vaadatud 24. juuni 2017

Välislingid

Alūksne linna ja rajooni koduleht

[1] Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā) 2021 - 2022, vaadatud 3.10.2023.

[2] Heinrich von Hagemeister Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, lk. 252

[3] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 8.06 2019

[4] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 8.06 2019

[5] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017

[6] Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija, vaadatud 24.07 2017

[7] Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS, vaadatud 24. juuni 2017

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

@@ 14. rida: / 14. rida: @@
 |  asendikaart = Läti
 }}
-'''Alūksne''' ({{Audio|Lv-Alūksne.ogg|läti}}) on linn [[Läti]]s [[Vidzeme]]s, [[Alūksne piirkond|Alūksne piirkonna]] keskus. Asub [[Alūksne järv]]e kaldal. Linnaõigused aastast [[1920]]. Alūksne on kõige kõrgemal asuv linn Lätis; kohati asub linn merepinnast enam kui 200 meetri kõrgusel, kõige kõrgem koht (Templimägi, ''Tempļa kalns'') aga ulatub 217 meetrit üle merepinna.
+'''Alūksne''' ({{Audio|Lv-Alūksne.ogg|läti}}) on linn [[Läti]]s [[Vidzeme]]s, [[Alūksne piirkond|Alūksne piirkonna]] keskus. Asub [[Alūksne järv]]e kaldal.
+Linnaõigused aastast [[1920]]. Alūksne on kõige kõrgemal asuv linn Lätis; kohati asub linn merepinnast enam kui 200 meetri kõrgusel, kõige kõrgem koht (Templimägi, ''Tempļa kalns'') ulatub 217 meetrit üle merepinna.
 ==Ajalugu==
-Alūksnes, [[Alūksne järv]]e lõunaosas asuval Pilssala ('Kindlusesaar') ehk Marijas sala ('Maarjasaar') [[järvesaar]]el, asuvad [[Liivimaa ordu]] [[Aluliina ordulinnus]]e ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') varemed.
+Alūksnes, [[Alūksne järv]]e lõunaosas asuval Pilssala ('kindlusesaar') ehk Marijas sala ('maarjasaar') [[järvesaar]]el, asuvad [[Liivimaa ordu]] [[Aluliina ordulinnus]]e ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') varemed.
 [[File:Meyerberg Marienburg.jpg|pisi|left|Alūksne (Marienburg), 1661–1662 [[Augustin Meyerberg]] ]]
 [[Varauusaeg Lätis|Varauusajal]], [[Poola aeg|Poola ajal]] oli Alūksne ([[saksa keel|saksa]] ''Marienburg'') alev [[Võnnu vojevoodkond|Võnnu vojevoodkonnas]] ja hiljem [[Liivimaa kubermang]]u [[Võnnu kreis|Võnnu]] ja [[Valga kreis]]i [[Aluliina kihelkond|Alūksne ehk Aluliina kihelkonna]] keskus.
-[[Vene-Rootsi sõda (1656–1658)|Vene-Rootsi sõjas]] ([[1656]]–[[1658]]) hõivasid [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] väed piirkonna ning valdasid seda [[1658]]. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud  [[Vallisaare vaherahu]]ga. [[1661]]. aastal sõlmitud [[Kärde rahu]] tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse [[Stolbovo rahu]]ga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
+[[Vene-Rootsi sõda (1656–1658)|Vene-Rootsi sõjas]] ([[1656]]–[[1658]]) hõivasid [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaaririigi]] väed piirkonna ning valdasid seda [[1658]]. aasta lõpus Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel sõlmitud [[Vallisaare vaherahu]]ga. [[1661]]. aastal sõlmitud [[Kärde rahu]] tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse [[Stolbovo rahu]]ga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.
-[[Põhjasõda|Põhjasõjas]], [[1702]]. aastal, pärast 10-päevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus [[kindralfeldmarssal]] [[Boriss Šeremetjev|Šeremetjev]]i juhitud vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija [[Ernst Glück]] ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina I]]. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.<ref>[[Heinrich von Hagemeister]] [http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1], lk. 252</ref>. Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.
+[[Põhjasõda|Põhjasõjas]], [[1702]]. aastal, pärast kümnepäevast piiramist, kui kahuritulega oli juba purustatud märkimisväärne osa müüre, otsustas Rootsi armee komandör Flovian Philo von Tilam taganeda ja kindlus alistus [[kindralfeldmarssal]] [[Boriss Šeremetjev|Šeremetjev]]i juhitud Vene vägedele. Sealjuures saavutati kokkulepe, et kui rootslased annavad linnuse käest, lubatakse neil vabalt lahkuda. Linnusesaart järvekaldaga ühendavast sillast üleminekul kostis kusagilt juhuslikku tulistamist ja vaherahu oligi rikutud ning Rootsi väed hävitati. Venelaste kätte langes vangi ka piiblitõlkija [[Ernst Glück]] ja tema kasutütar Marta Skavronska, kellest sai hilisem [[Venemaa keisrinna]] [[Katariina I]]. Teistel andmetel kõik rootslased ei alistunud ja linnuse komandant suurtükiväekapten Wolf (Wulff) ja junkur Gottlieb lasid end koos järelejäänud kaitsemeeskonnaga õhku. Tollal purustati ka Rootsi ajal taastekkinud linnake ja Alulinnast jäi järele väike asula.<ref>[[Heinrich von Hagemeister]] [http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=snippet&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1], lk. 252</ref> Pärast Põhjasõda ei vastanud linnus sõjalise tugipunktina enam aja nõuetele ja kaotas oma strateegilise tähtsuse.
-[[1741]]. aastal andis [[Jelizaveta I]] Alūksne oma kantslerile, krahv [[Mihhail Vorontsov]]ile, kes müüs [[mõis]]a juba [[1744]]. aastal [[Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel]]ile. [[Vietinghoff]]-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus [[Alūksne loss]]i peahoone ehitati  aastail [[1860]]–[[1863]].
+[[1741]]. aastal andis [[Jelizaveta I]] Alūksne oma kantslerile, krahv [[Mihhail Vorontsov]]ile, kes müüs [[mõis]]a juba [[1744]]. aastal [[Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel]]ile. [[Vietinghoff]]-Scheelide kätte jäi see valdus kuni võõrandamiseni. Uus [[Alūksne loss]]i peahoone ehitati aastail [[1860]]–[[1863]].
 Aastal 1903 avati [[Alūksne raudteejaam]].
@@ 31. rida: / 33. rida: @@
 ==Kaitsealused objektid==
-Muinsusmälestistest on riikliku kaitse all Alūksne ajalooline kesklinn, [[Aluliina ordulinnus]], Alūksne lossi rotundpaviljon, mausoleum, [[Aiolos]]e tempel, Aleksandri paviljon, Alūksne loss ja selle park, linnamäena kasutusel olnud Templimägi, Cepurīte saar,<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=1&dating=&address=Al%C5%ABksne%3B&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 8.06 2019</ref> [[Aluliina kirik]], selle neli ust, interjöör, kantsel ja altar, [[Aluliina mõis]]aansambel, sealhulgas palmimaja, selle kolme toa interjöör ja rõdupiire, ait, vana ja uus loss, pood aadressil Pils iela 25a, gümnaasium, pank, Anna põllumajandusseltsi hoone ning elumaja aadressil Lielā Ezera iela 7.<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=1&dating=&address=Al%C5%ABksne%2C&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 8.06 2019</ref> Kohaliku kaitse all on Otto von Vietinghoffi graniitobelisk, kolonnaad, mõisapargi kivisild, hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi, Pilssala keskaegne kalmistu ja sealsed kindlustised ning Alūksne asulakoht.<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=2&dating=&address=Al%C5%ABksne%3B&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 24.07 2017</ref> Kohaliku kaitse all on veel [[Aluliina loss]] ja selle kõrts, Aluliina mõisa tall-progümnaasium, kelder, laut, viinaköök-sotsiaalseltsi maja, ümartorn, tall, jääkelder, Aluliina õigeusu kirik ja õigeusu kihelkonnakool, trükikojaga eluhoone aadressil Pils iela 27a, vana gümnaasiumihoone, elevaator, võõrastemaja "Banchoffs Hotell" ja elumajad Lielā Ezera iela 11, Jāņkalna iela 25 ja 8, Brūža iela 4, Raiņa bulvāris 1, Rijukalna iela 9, Pils iela 27 ning Pils iela 68.<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=2&dating=&address=Al%C5%ABksne%2C&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 24.07 2017</ref>
+Muinsusmälestistest on riikliku kaitse all Alūksne ajalooline kesklinn, [[Aluliina ordulinnus]], Alūksne lossi rotundpaviljon, mausoleum, [[Aiolos]]e tempel, Aleksandri paviljon, Alūksne loss ja selle park, linnamäena kasutusel olnud Templimägi, Cepurīte saar,<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=1&dating=&address=Al%C5%ABksne%3B&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 8.06 2019</ref> [[Aluliina kirik]], selle neli ust, interjöör, kantsel ja altar, [[Aluliina mõis]]aansambel, sealhulgas palmimaja, selle kolme toa interjöör ja rõdupiire, ait, vana ja uus loss, pood aadressil Pils iela 25a, gümnaasium, pank, Anna põllumajandusseltsi hoone ning elamu aadressil Lielā Ezera iela 7.<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=1&dating=&address=Al%C5%ABksne%2C&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 8.06 2019</ref> Kohaliku kaitse all on Otto von Vietinghoffi graniitobelisk, kolonnaad, mõisapargi kivisild, hiiepaik Kantslimägi või Kirikumägi, Pilssala keskaegne kalmistu ja sealsed kindlustised ning Alūksne asulakoht.<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=2&dating=&address=Al%C5%ABksne%3B&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 24.07 2017</ref> Kohaliku kaitse all on veel [[Aluliina loss]] ja selle kõrts, Aluliina mõisa tall-progümnaasium, kelder, laut, viinaköök-sotsiaalseltsi maja, ümartorn, tall, jääkelder, Aluliina õigeusu kirik ja õigeusu kihelkonnakool, trükikojaga eluhoone aadressil Pils iela 27a, vana gümnaasiumihoone, elevaator, võõrastemaja Banchoffs Hotell ja elamud Lielā Ezera iela 11, Jāņkalna iela 25 ja 8, Brūža iela 4, Raiņa bulvāris 1, Rijukalna iela 9, Pils iela 27 ning Pils iela 68.<ref>[https://is.mantojums.lv/?id=&title=&type_group=&value_group=2&dating=&address=Al%C5%ABksne%2C&region= Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija], vaadatud 24.07 2017</ref>
 Looduskaitse all on tamm Pleskavas iela ääres, tamm aadressil Ezermalas iela 4, tamm ümbermõõduga 6,01 Pleskavas iela ja järve vahel, Miera iela saar, Kirikutamm, Gliki tammed, tamm aadressil Latgales iela 11 ja seitse tamme Alūksne lossi pargis.<ref>Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā [http://ozols.daba.gov.lv/pub OZOLS], vaadatud 24. juuni 2017</ref>
 ==Transport==
-Linnast suundub [[kitsarööpmeline raudtee]] [[Gulbene]]sse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarliiklus reisijaile. Praegusel ajal toimub raudteel reisijatevedu mõlemas suunas kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi [[Valga (Liivimaa)|Valka]], kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus [[Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee|Valga–Alūksne liinil]] algas [[1903]]. aastal ning lõppes [[2. juuni]]l [[1970]], liiklus [[Ape]]ni lõpetati aastal [[1973]].
+Linnast suundub [[kitsarööpmeline raudtee]] [[Gulbene]]sse, mis säilis tänu sellele, et Nõukoguse ajal vedas sõjavägi seal sütt, samal ajal toimis ka regulaarne reisijatevedu. Nüüdisajal peatuvad mõlema suuna reisirongid seal kolm korda päevas. Sama kitsarööpmeline raudtee läks varem edasi [[Valga (Liivimaa)|Valka]], kuid on praeguseks demonteeritud. Liiklus [[Valga–Mõniste–Ape–Alūksne–Gulbene raudtee|Valga–Alūksne liinil]] algas [[1903]]. aastal ning lõppes [[2. juuni]]l [[1970]], liiklus [[Ape]]ni lõpetati aastal [[1973]].
 == Pilte ==