Oskar Luts: erinevus redaktsioonide vahel

See on B-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
l
loo
40. rida: 40. rida:


== Elukäik ==
== Elukäik ==
[[Pilt:Oskar Lutsu (1887-1953) haud.JPG|pisi|Oskar Lutsu haud ja [[Oskar Lutsu hauamonument|hauamonument]] [[Tartu]]s]]
[[Pilt:Oskar Lutsu (1887-1953) haud.JPG|pisi|Oksar Luua haud ja [[Oskar Lutsu hauamonument|hauamonument]] [[Tartu]]s]]
* [[1894]] Õppis [[Änkküla]] külakoolis.
* [[1894]] Õppis [[Änkküla]] külakoolis.
* [[1895]]–[[1899]] [[Palamuse]] kihelkonnakool.
* [[1895]]–[[1899]] [[Palamuse]] kihelkonnakool.

Redaktsioon: 26. november 2020, kell 13:09

 See artikkel kõneleb eesti kirjanikust; advokaadi kohta vaata artiklit Oskar Lutz.
Oskar Luts
Sünniaeg 7. jaanuar 1887 Muuda Vikiandmetes
Järvepera küla, Palamuse kihelkond
Surmaaeg 23. märts 1953 (66-aastaselt) Muuda Vikiandmetes
Tartu
Rahvus eestlane
Elukutse kirjanik, farmatseut
Alma mater Tartu Ülikool
Tuntumad teosed "Kevade"
"Suvi"
"Sügis"
Abikaasa Valentina Luts (1892–1982)
Lapsed Georg Luts (1918–2004)

Oskar Luts (7. jaanuar 1887 (vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Järvepera küla, Palamuse kihelkond – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut.

Lutsu tuntuimad teosed on Paunvere alevit kirjeldav nn Tootsi-lugude sari: "Kevade" (1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988). Kirjandusteadlane Janika Kronberg nimetab veebientsüklopeedias Estonica Lutsu 20. sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks".[1]

Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks."[2] Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.

Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutunud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi."[3] Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.

Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.

Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud talle karuteeneid, akadeemilises kirjandusteaduses on ta jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks Ernst Peterson-Särgavast ja Juhan Sütistest), vaid tema loomingu käsitlus jaotub laiali eri žanride ja perioodide peatükkidesse.[4] Kirjandusringkondade üleolevat suhtumist Lutsu on kajastanud ka Mihkel Mutt romaanis "Elu allikad".

Elukäik

Oksar Luua haud ja hauamonument Tartus

Oskar Luts on maetud Tartu Pauluse kalmistule.[6]

Perekond

Oskar Luts oli Hindrik ja Leena Lutsu esimene laps. Ta sündis 7. jaanuari ööl 1887. aastal Posti talu saunas Järvepera külas Palamuse kihelkonnas Tartumaal.[7] Tema noorim vend oli hilisem filmioperaator ja filmilavastaja Theodor Luts.

Lutsu abikaasa Valentina Luts (1892–1982), neiupõlvenimega Krivitskaja, oli pärit Viciebski kubermangust. Valentina isa Simeon oli rahvuselt valgevenelane, kes töötas Vitebski politseipristavina, ning ema Anna oli rahvuselt poolatar.[8][9]

Oskar ja Valentina abiellusid 2. juuli (vkj) 1917 Viciebskis ning nende poeg Georg Luts sündis 11. aprillil 1918 veel seal.[9] Perekond tuli varasügisel 1918 Eestisse.

Looming

Varane looming

Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.[10]

Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis Päevalehele saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada ajateenistusega sõjaväes Peterburis. 1911. aastal taas Eestis olles ja Tartu Ülikooli rohuteadust õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "Paunvere", mis ilmus küll alles 1913.[10]

Tootsi-lood

Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 1912–1913 ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suvi" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988.

Sarja tegevus toimub Paunvere alevikus, mis sarnaneb paljuski Lutsule tuttava Palamusega. Korduvaist tegelastest on tuntuimad ja populaarseimad need, kes on juhatatud sisse juba "Kevades": Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Aadniel Kiir, Tõnisson, aga samuti kohaliku kiriku kellamees Lible ja köster Julk-Jüri ning kooliõpetaja Laur on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).

"Kevade"

 Pikemalt artiklis Kevade

Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.[11]

Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–1930. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.[12]

Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele:[12] 1937. aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev[13] sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt.[11] Lutsu enda näidend "Tootsi lood" valmis 1929 ja lavastati Pärnu "Endlas" 1936.

Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–1927. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmikompanii Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi ("Joosep Toots"). Tookord filmist siiski asja ei saanud,[13] "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal režissöör Arvo Kruusemendi käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – Aare Laanemets, Tõnisson – Ain Lutsepp, Lible – Kaljo Kiisk).[12] "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames" (peaosas noor kontratenor Toomas Uibo).[14] "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.[12]

"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.[15]

"Uusi pildikesi "Kevadest""

Neli täiendavat juttu "Kevadele", ilmunud Postimehes aastail 1942–1943, raamatuna alles 1995. Kuigi tegevusaja järgnevuses "Kevade" ja "Suve" vahel, valmis Lutsul viimasena kõigist Tootsi-lugudest.

"Suvi"

 Pikemalt artiklis Suvi (Luts)

"Kevade" lugejamenu ajel jätkas Luts samadest tegelastest kirjutamist. 1918. aastal ilmus "Suve" esimene osa, 1919. aastal teine. Tegevustik neis toimub 6–7 aastat "Kevade" lõpust hiljem, ajaloolises plaanis millalgi enne Vabadussõda.

Tuttavad tegelased on jõudnud mehelemineku- või naisevõtuikka. Teose keskmes on Joosep Toots, kes on töötanud Venemaal mõisavalitsejana, saabub sealt tagasi kodutallu Ülesoole ning hakkab mahajäänud talu üles ehitama. Toots konkureerib endise kooliõe Raja Teele sümpaatia pärast rätsep Jorh Adniel Kiirega. Teele nõudmisel on Kiir valmis isegi senisest elukutsest loobuma ja põllumeheks hakkama. Asjast ei tule aga midagi välja ning pärast vastastikuseid vingerpusse jääb peale ikkagi Toots.

"Suve" ja "Tootsi pulma" põhjal valmis 1976. aastal Arvo Kruusemendi film, mis kannab samuti pealkirja "Suvi".

"Tootsi pulm"

 Pikemalt artiklis Tootsi pulm

Nagu nimigi ütleb, keskendub raamat Joosep Tootsi ja Raja Teele pulmale.

"Argipäev"

 Pikemalt artiklis Argipäev (Luts)

"Argipäevas" (algse pealkirjaga "Äripäev") on fookus Kiirel, kes on endiselt vallaline mees ning peab langetama valiku kahe ootamatult Paunverre saabunud õmbleja Juuli ja Maali vahel. Kiir abiellub Juuliga, ent viskab silma ka Maalile. Ühtaegu kirjeldab teos Raja Teele ja Joosep Tootsi abieluprobleeme, mis viivad ajutise lahkukolimiseni.

"Sügis"

 Pikemalt artiklis Sügis (Luts)

"Sügise" esimene osa avaldati juba 1938. aastal, teine osa ilmus ent raamatuna alles 50 aastat hiljem, 1988. Aasta varem, Lutsu juubeliks ilmus “Sügis 2” ajakirjas Looming 1/87. Osa sellest avaldas Luts küll juba Saksa okupatsiooni aegsetes ajalehtedes järjejutuna.

Raamat käsitleb tegelaste keskiga Vabadussõja-järgsetel aastatel. Peamine süžeeliin keskendub rätsepmeister Kiire suhetele õmblejannade Juuli ja Maaliga ning tema talupidamispüüdlustele.

"Sügise" põhjal tehtud samanimeline film (1991) jäi ka Arvo Kruusemendi filmisarjas viimaseks.

"Talve"

 Pikemalt artiklis Talve

Juba 1939. aasta 10. märtsi Uudislehes lubas Luts lugejaile lasta samal aastal välja kaks raamatut, üks neist pidi olema sarja viimane osa "Talve". Raamat siiski ei ilmunud.

1994. aastal avaldas Tartu kirjastus Ilmamaa Oskar Lutsu nime all "Talve", mille väidetavalt oli käsikirjast ümber kirjutanud kirjandushuviline Arnold Felix Karu. Raamatu autorsuse ümber puhkes ajakirjanduses diskussioon. Kirjanduskriitik Maie Kalda hinnangul oli avaldatud teose 228 lehekülje pikkusest tekstist puhast Lutsu 4, moonutatud, ehkki võimalikku Lutsu 115, Arnold Karu otsest omaloomingut 94 ning raskesti määratletavat materjali 15 lehekülge.[5]

Näidendid

Menukaks osutusid Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed"), mis ilmusid kõik 1913. aastal. Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).

Oma esimeses näidendis "Paunvere" kirjeldas Luts 1910. aastal valminud Palamuse seltsimaja ehitust.[16]

Lutsu populaarseim ja tuntuim draamateos on kahtlemata "Kapsapea", mida kirjandusloolane Ants Järv iseloomustab nii: "... "Kapsapää" (1912) on eesti näitekirjanduse parim ühevaatuseline komöödia."[17]

Jutustused

Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Lutsu proosaloomes leidub ka sentimentaal-naturalistlikku linnaainest: süžee ja tüübistik on lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustustes noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatika ühendab Lutsu moraali- ja karskuseteemalisi jutustusi ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrot", 1929) ning tragikoomika ja grotesk agulielust kõnelevaid jutustusi ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).

Mälestused

Oskar Luts avaldas 1930–1941 ka "Mälestuste" sarja, milles oli kokku 13 köidet (sh "Vanad teerajad" 1930, "Talvised teed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932). Parimaiks neist peetakse viit esimest köidet, mis käsitlevad huumori ja nostalgiaga tema lapsepõlve ja kooliaastaid.[18]

Lutsu mälestused elasid üle uue populaarsuslaine 1980. aastatel, mil neist hakkasid ilmuma kordustrükid: "Mälestusi" 1982, "Vaadeldes rändavaid pilvi" 1984 jt.

2010. aastal ilmusid "Eesti mälu" raamatusarjas uuesti "Ladina köök. Mälestusi VI" (1934) ja "Kuningakübar. MälestusiVII" (1935). Esimene neist kajastab aastaid 1902–1905 Tartus, teine aga sõjaväeteenistuse ajal Peterburis farmatseudina töötamist aastatel 1909–1911. [19]

Vested, lastekirjandus, tõlked

Lutsu sulest ilmus rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist maailmasõda jutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest. Üks Lutsu esimesi tõlkeid oli Nikolai Gogoli "Revident" nime all "Rewisor" 1916. aastal (kaastõlkija Ants Simm); pärast sõda tõlkis ta muuhulgas Aleksander Kuprini teoseid.[20]

Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi."[3] Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.

Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Lastejuttudest populaarseim aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.

Maja Tammelinnas Tartus, kus aastail 1936–1953 elas Oskar Luts. 1964. aastast asub seal Oskar Lutsu majamuuseum

Mõju Eesti kultuuris

Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.

Mati Undi Lutsu-lavastused

Lutsu teoste põhjal on sündinud terve rida raamatuid, näidendeid ja filme, nende sündmustikule ja tegelastele on Eesti kultuuris ohtralt viiteid. Nende kõrval on loodud Lutsu-mõjulisi teoseid ka laiemalt kui ühe tema teose tõlgendamise piires. Selliste hulka kuuluvad Mati Undi lavastused "Täna õhtul kell kuus viskame lutsu" (Eesti Draamateater, 1998; avaldatud kogumikus "Huntluts"), "Kapsapea ja Kalevi kojutulek" (Noorsooteater, 1983), "Raha!" (aluseks lühinäidendid "Pärijad" ja "Onu paremad päevad") ning "Inimesed saunalaval" (Von Krahli Teater, 1999; samuti kogumikus "Huntluts"). Neist viimase ainetel omakorda on Andres Maimik teinud samanimelise filmi.[21][22]

"Need teosed on nn Vooremaa eksistentsialism – katse näha inimolu sisyphoslikku kulgu vooremaalaste, eeskätt Oskar Lutsu tegelaste, aga ka iseenda kaudu," on Undi Lutsu-lavastusi iseloomustanud kriitik Kalev Kesküla. "Unt tajus Lutsu kosmoses olemise põhja ja see põhi oli temale – kah vooremaalasele – tuttav. /---/ Nii et olles maailmamees, on Unt paratamatult ka vooremaalane ning oma Lutsu ja Tammsaare lavastamise hulluses ka rahvuskirjanik. Luts ja Tammsaare on minu rahvuse asi, on ta öelnud. Ja et neil on Lutsuga ühine saladus – rahvus."[23] Lutsu 125. sünniaastapäeva tähistas Vanemuise teater Undi "Täna õhta kell kuus viskame Lutsu" uuslavastusega "Huntlutsu", mille lavastas Ingo Normet.[24] "Kiire ja Tootsi aastakümnetepikkune võitlus ja võistlus küll maa, küll naise, küll tõe ja õiguse eest, tunneb eesti kirjanduses vaid ühte vastet – Andrese ja Pearu maadejagamist," võrdles Ingo Normet Lutsu ja Tammsaaret. "Unt on kirjutanud: "Tammsaare ja Luts põle mitte ilmaasjata meie tähtsaimad kirjanikud. Miskit väga salajast peitub neis." Ja Mati Undis ka."[25]

Mälestuse jäädvustamine

Oskar Lutsu mälestussammas Tartus

Tunnustus

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Seeking the contours of a ‘truly’ Estonian literature", 2002–09 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  2. ↑ Heino Puhvel "Oskar Luts (1887–1953)" Rmt: "Eesti kirjandus X klassile" Tallinn: Valgus, 1983, lk 144
  3. ↑ 3,0 3,1 Heino Puhvel "Oskar Luts (1887–1953)" Rmt: "Eesti kirjandus X klassile" Tallinn: Valgus, 1983, lk 145
  4. ↑ Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker "Eesti kirjanduslugu" Tallinn: Koolibri, 2001
  5. ↑ 5,0 5,1 Signe Pärt "Oskar viskas Lutsu" Äripäeva lisa "Visoon", lk 42, 30.11.2004 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  6. ↑ Oskar Lutsu (1887–1953) haud (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  7. ↑ Oskar Luts kirjanikemuuseumid.ee
  8. ↑ Alo Lõhmus. "Oskar Lutsu järeltulijad on truud apteegiteadusele ning kirjandusele." Maaleht 22. detsember 2011.3.
  9. ↑ 9,0 9,1 Aivar Kull. "Georg Lutsu nähtamatu elulugu." Postimees 3. september 2004.
  10. ↑ 10,0 10,1 Jaan Roos "O. Lutsu varasem kirjanduslik toodang" Eesti Kirjandus, nr 1, 1937 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  11. ↑ 11,0 11,1 Eerik Teder "Oskar Lutsu "Kevade" sai 90-aastaseks", 7. jaanuar 2003 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Krista Kumberg "Rapid development of children's literature" Estonica, 2006–2009 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  13. ↑ 13,0 13,1 Raimu Hanson, "Oskar Lutsu kuulus lause kadus kui tina tuhka" Postimees, 06.01.2012 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  14. ↑ "Kevad südames" IMDB-s (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  15. ↑ "oskar luts. looming" Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  16. ↑ "Tutvustus" Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseum (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  17. ↑ Ants Järv "Näitekirjandus. Kutselise teatri rajamine" – Rmt: Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker "Eesti kirjanduslugu" Tallinn: Koolibri, 2001
  18. ↑ Oskar Luts Eesti Instituudi kodulehel (inglise keeles) (vaadatud 8. jaanuaril 2012)
  19. ↑ Oskar Luts (2010). Ladina köök. Kuningakübar. Eesti Päevalehe AS.
  20. ↑ Elektronkataloog ESTER (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  21. ↑ "Mati Unt" Eesti Lavastajate Liidu kodulehel (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  22. ↑ Margus Kasterpalu "Lutsuviskamine ja higistamine saunalaval" Postimees, 16. oktoober 1999 (intervjuu Mati Undiga) (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  23. ↑ Kalev Kesküla "Vooremaa ­eksistentsialist" Eesti Ekspress, 30. august 2007 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  24. ↑ "Vanemuine tähistab Oskar Lutsu sünniaastapäeva "Huntlutsu" etendusega" Vanemuise pressiteade, 5. jaanuar 2012 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  25. ↑ "Huntluts" Vanemuise kodulehel (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  26. ↑ Oskar Luts' 125th Birthday Google Doodles

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oskar_Luts&oldid=5761080"