Kurapatõ

Kurapatõ (valgevene keeles Курапаты, vene keeles Куропа́ты) on Minski kirdepiiril asuv metsatrakt, kus aastatel 1937-1941 viis stalinistlik režiim läbi massihukkamisi. Sinna maetute arv kõigub eri hinnanguil kolmekümnest tuhandest mitmesaja tuhandeni.

Avastamine ja avalikustamine

1957. aastal, kui rajati Minskit ümbritevat ringteed, leiti Kurapatõ metsast hulgaliselt inimjäänuseid. Avalikkust sellest muidugi ei teavitatud.

Esimest korda teavitasid avalikkust Kurapatõs toimunud massimõrvast insener Jevgeni Šmõgaljov ja ajaloolane Zenon Poznjak artiklis "Kurapatõ: teekond surma", mis ilmus 3. juunil 1988. aastal kuulsa valgevene kirjaniku Vasil Bykaŭ eessõnaga ajalehes "Literatura i Mastatva"("Літаратура і мастацтва"; eesti keeles "Kirjandus ja Kunst"). Tunnistajate ütlustel põhinevas artiklis väideti, et aastatel 1937–1941 toimus Kurapatõs hukkamisi iga päev, Hukati lasuga pähe, hukkamised toimusid koidikul, pärastlõunal ja õhtuhämaruses ning surnukehad pandi eelnevalt kaevatud sügavatesse aukudesse, millele istutati männid. Piirkond ümbritseti 1937. aasta teisel poolel kolmemeetrise aiaga, hõlmates 10–15 hektari suuruse ala. Massihaudade koguarvuks hinnati 500, igas 50–60 ohvrit.

Peale artikli ilmumist algatas Valgevene NSV prokuratuur 14. juunil 1988 asjas kriminaalmenetluse. See oli NSV Liidus esimene algatatud kriminaalasi stalinistlike kuritegude eest. Juuli algul 1988 loodi Valgevene NSV Ministrite Nõukogu (MN) poolt asja uurimiseks riiklik komisjon eesostsas MN esimehe asetäitja Nina Mazaiga. Poznjaki ja Šmõgaljovit komisjoni ei kaasatud, küll aga kaasati kirjanik Bõkov. Uurimise käigus avastati umbes 30 hektari suurusel territooriumil 510 hauda ja valikulise väljakaevamise käigus 356 inimese jäänused. Ümbritsevate külade 55 elanikku andsid oma tunnistuse, et aastatel 1937-1941 nägid nad metsa sõitvaid musti veoautosid ja kuulsid metsas püssipauke. Esimene uurimine Kurapatõ asjus lõppes 1988. aasta novembris ja see sätestas Valgevene peaprokurör Georgi Tarnavski hinnangul hukkunute arvuks 30 tuhat. Töö tulemused avaldati jaanuaris 1989. Komisjoni andmeil puudusid aga Valgevene NSV justiitsministeeriumi, KGB, siseministeeriumi ja prokuratuuri arhiivides igasugused andmed Kurapatõs toimunu kohta.

Šmõgaljovi ja Poznjaki artikkel põhjustas Valgevenes laialdast vastukaja. 19. juunil 1988 toimus Valgevenes esimene altpoolt tulev poliitiline demonstratsioon, kui mitmete Valgevene ühiskondlike organisatsioonide eestvõttel toimus stalinismi kuritegusid hukkamõistev rongkäik Minskist Kurapatõsse. Kokku oli osalejaid kümme tuhat. Veidi hiljem 30. oktoobril 1988 Kurapatõsse toimunud marsi eesotsas Zenon Poznjakiga ajasid NSV Liidu siseväed laiali. Antud liikumisest kasvas välja Valgevene Rahvarinne. 29.-30. oktoobri öösel 1937 lasti Kurapatõs maha üle 100 valgevene intelligentsi esindaja: luuletajad, kirjanikud, kirjanduskriitikud, ajakirjanikud. Igal aastal toimub Kurapatõ metsas 29. oktoobri õhtul kirjanduslugemine „Hukatud luuletajate öö“, et mälestada kommunismiohvreid. Üritusel loetakse ette hukatud kirjandustegelaste luuletusi ja väljavõtteid proosast, aga ka teiste teemaga seostuvate kaasaegsete autorite tekste.

Samas juba 1989. aastal hakkasid levima teooriad, mille kohaselt pandi Kurapatõ hukkamised toime Saksa okupatsioonivõimude poolt. 1991. aastal loodi endiste nõukogude partisanide poolt uus komisjon eesotsas Nõukogude Liidu kangelase Valentin Korzuniga, mis 1992. aasta oktoobris avaldas oma järeldused, mille kohaselt viisid hukkamised läbi sakslased ja ohvriteks olid Euroopa juudid. 1997. aastal alustas Valgevene riik uut uurimist, mida juhtis Valgevene sõjaväepeaprokuröri vanemabi Viktor Somov. 1997 ja 1998 toimusid Kurapatõs uued kaevamised. Aprillis 1999 ilma igasuguse avaliku seletuseta uurimine lõpetati . Detsembris 2001 avaldas uurimist läbiviinud prokuratuur teadaande, mille kohaselt aastatel 1937-1940 viis NKVD Kurapatõs läbi hukkamisi, kuid ei välistanud hukkamiste läbiviimisel ka sakslaste osalust.

Poliitiline võitlustanner

15. jaanuaril 1994 külastas Kurapatõt USA president Bill Clinton, kes avas seal marmorist mälestuskivi. 2010-ndatel kutsusid paljud Valgevene aktivistid selgitama uute uuringutega välja Kurapatõs hukkunute arvu ja nende nimesid. Nii rõhutas ajaloolane ja ajakirjanik Deniss Martinovitš 2018. aastal, et eksperdid uurisid ainult väikest osa haudadest: „Võib-olla on mõttekas uurida ülejäänuid. Selle aja jooksul on teadus edasi liikunud, uued tehnoloogiad on muutunud kättesaadavaks (näiteks uurimine DNA abil). Võib-olla saab nende väljakaevamiste käigus teatavaks teiste Stalini repressioonide ohvrite nimed, võimaliks osutub anda täpsem arv: kui palju inimesi Kurapatõs maha lasti.” Ajaloolane Dmitri Drozd tegi 2019. aasta aprillis ettepaneku teha uus väljakaevamined, võtta luudest või hammastest DNA proovid ning võrrelda tulemusi olemasolevate andmebaasidega.

President Lukašenko on kõigest sellisest äraöelnud. 20. aprillil 2019 asja kommenteerides ta ta sisuliselt keelas sellise tegevuse: "Võib-olla tuleb mõni teine ​​president ja hakkab mingit konsensust otsima ja kaevab need hauad uuesti üles. Niikaua kui ma olen president, seda ei juhtu."

2018. aasta juulis püstati opositsioonipoliitik Dmitri Daškevitši initsiatiivil Kurapatõ metsa hukkunute mälestuseks üle 70 risti, millest osad olid suisa seitsmemeetrised. 1. märstil 2019 väitis Lukašenko oma "Suures vestluses presidendiga", et "ka perimeetri ümber ei tohiks olla ristidega meeleavaldusi.” 4. aprilli hommikul 2019 lükati ristid metsamajandusministeeriumi ekskavaatoritega pikali, sealjuures vahistati 15 meeleavaldajat, nende hulgas Dašekvitš. 13. aprillil 2019 ametliku laupäevaku käigus rebiti Kurapatõs välja ja viidi minema veel 60 metallristi, mis seisid Minski ringtee ääres. Ametlikult põhjendati seda metsakorrastustöödega.

Valgevene inimõiguste aktivistid tegid ühisavalduse, nimetades ristide lammutamist võimude poolt vandalismiks. Avaldusele kirjutasid alla Valgevene PEN-keskus, Valgevene Inimõiguste Maja, Viasna inimõiguste keskus ja valitsusorganisatsioon Legal Initiative. Inimõiguste aktivistid nõudsid avalduses ristide demonteerimise lõpetamist ja demonteeritud ristide tagastamist oma kohale, kõigi kinnipeetud Kurapatõ kaitsjate vabastamist ja tulevikus Kurapatõs kavandatavate tööde arutamist avalikkusega. 4. aprillil 2019 võttis Valgevene kirjanike liidu sekretariaat vastu avalduse, milles väljendas „nördimust ristide lammutamise üle Kurapatõ riikliku mälestusmärgi territooriumil." Toimunu mõistsid üheselt hukka ka Valgevene kolme suurima konfessiooni õigeusu, kreeka-katoliku ja rooma-katoliku kiriku esindajad. Kurapatõs toimunu esmaavalikustaja Zenon Poznjak nimetas toimunut sõjaks valgevene rahva vastu: "Nende bolševistlike bandiitide järeltulijad, kes tapsid Kurapatõs sadu tuhandeid inimesi, tahavad seda mälestust varjata. Ja nii tahavad nad hävitada mälestuse genotsiidist, hävitada hauad ja asendada see kõik valedega, lollitada tervet põlvkonda. See on sõja olemus."

1.novembril 2020 toimus iga-aastane mälestumarss Minski kesklinnas Kurapatõsse, seekord protestiti ka augustis 2020 toimunud Valgevene presidendivalimiste võltsimise vastu. Visana inimõiguste keskuse andmeil osales vähemalt 20 000 inimest. Siseministeeriumi väed ajasid rongkäigu laiali, vahistati üle 200 osaleja.