Élie Cartan: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
|||
| 6. rida: | 6. rida: | ||
1922. aastal lõi ta [[üldrelatiivsusteooria]] laienduse, mida hiljem hakati nimetama [[Einsteini-Cartani teooria]]ks. Tema esitatud on hüpoteetilise [[torsioonväli|torsioonvälja]] mõiste, mida tänapäeval kasutatakse pseudoteaduslikes teooriates. Cartan oli ka üks neist, kes tegeles [[kõige teooria|ühtse väljateooria]] loomisega. |
1922. aastal lõi ta [[üldrelatiivsusteooria]] laienduse, mida hiljem hakati nimetama [[Einsteini-Cartani teooria]]ks. Tema esitatud on hüpoteetilise [[torsioonväli|torsioonvälja]] mõiste, mida tänapäeval kasutatakse pseudoteaduslikes teooriates. Cartan oli ka üks neist, kes tegeles [[kõige teooria|ühtse väljateooria]] loomisega. |
||
== |
==Haridus- ja töökäik== |
||
Ta lõpetas 1891. aastal [[Pariis]]is [[École normale supérieure]]'i, kus ta kuulas ka [[Henri Poincaré]] loenguid.<ref name="hist"/> 1894. aastal<ref name="hist"/> kaitses ta [[Sorbonne]]'is väitekirjaga "Sur la Structure des groupes de transformations finis et continus" [[doktorikraad]]i. |
Ta lõpetas 1891. aastal [[Pariis]]is [[École normale supérieure]]'i, kus ta kuulas ka [[Henri Poincaré]] loenguid.<ref name="hist"/> 1894. aastal<ref name="hist"/> kaitses ta [[Sorbonne]]'is väitekirjaga "Sur la Structure des groupes de transformations finis et continus" [[doktorikraad]]i. |
||
Aastatel 1894–1896 töötas ta õppejõuna [[Montpellier' Ülikool]]is ja 1896–1903 [[Lyoni Ülikool]]is. 1903. aastal sai ta professori koha [[Nancy ülikool]]is. 1909. aastal kolis ta perega Pariisi, kus ta asus õppejõuna tööle [[Pariisi Ülikool]]i, alates 1912. aastast professorina. 1940. aastal jäi ta pensionile.<ref name="hist"/> |
Aastatel 1894–1896 töötas ta õppejõuna [[Montpellier' Ülikool]]is ja 1896–1903 [[Lyoni Ülikool]]is. 1903. aastal sai ta professori koha [[Nancy ülikool]]is. 1909. aastal kolis ta perega Pariisi, kus ta asus õppejõuna tööle [[Pariisi Ülikool]]i, alates 1912. aastast professorina. 1940. aastal jäi ta pensionile.<ref name="hist"/> |
||
==Tunnustus== |
==Tunnustus== |
||
*1937 – [[Lobatševski auhind]] |
*1937 – [[Lobatševski auhind]] |
||
Redaktsioon: 17. november 2020, kell 16:37
Élie Joseph Cartan (9. aprill 1869 Isère'i departemang – 6. mai 1951 Pariis) oli prantsuse matemaatik. Ta oli aastatel 1912–1940 Pariisi Ülikooli professor. Ta arendas põhjapanevalt Lie rühma teooriat. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid matemaatiline füüsika, diferentsiaalgeomeetria ja rühmateooria.
1922. aastal lõi ta üldrelatiivsusteooria laienduse, mida hiljem hakati nimetama Einsteini-Cartani teooriaks. Tema esitatud on hüpoteetilise torsioonvälja mõiste, mida tänapäeval kasutatakse pseudoteaduslikes teooriates. Cartan oli ka üks neist, kes tegeles ühtse väljateooria loomisega.
Haridus- ja töökäik
Ta lõpetas 1891. aastal Pariisis École normale supérieure'i, kus ta kuulas ka Henri Poincaré loenguid.[1] 1894. aastal[1] kaitses ta Sorbonne'is väitekirjaga "Sur la Structure des groupes de transformations finis et continus" doktorikraadi.
Aastatel 1894–1896 töötas ta õppejõuna Montpellier' Ülikoolis ja 1896–1903 Lyoni Ülikoolis. 1903. aastal sai ta professori koha Nancy ülikoolis. 1909. aastal kolis ta perega Pariisi, kus ta asus õppejõuna tööle Pariisi Ülikooli, alates 1912. aastast professorina. 1940. aastal jäi ta pensionile.[1]
Tunnustus
- 1937 – Lobatševski auhind
Valitud teadusakadeemiate liikmeks
- 1931 – Prantsuse Teaduste Akadeemia
- 1937 – Hollandi Kuninglik Teaduste ja Kunstide Akadeemia
- 1945 – Rumeenia Akadeemia
- 1947 – Londoni Kuninglik Selts
- 1949 – USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia
Isiklikku
Tema pojad olid matemaatik Henri Cartan (1904–2008), helilooja Jean Cartan (1906–1932) ning vastupanuliikumises osalenud ja 1943. aastal hukatud füüsikadoktor Louis Cartan.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Élie Joseph Cartan. history.mcs.st-andrews.ac.uk
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Élie Cartan |
- Élie Joseph Cartan. history.mcs.st-andrews.ac.uk