Tore nulg: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub Märgised: Tühistatud Visuaalmuudatus |
P Tühistati kasutaja 193.40.120.116 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Superpes15. Märgised: Tühistamine SWViewer [1.4] |
||
| 31. rida: | 31. rida: | ||
*''Pseudotsuga magnifica'' (A. Murray bis) W.R. McNab <small>(1876)</small><ref name="catalogue" /> |
*''Pseudotsuga magnifica'' (A. Murray bis) W.R. McNab <small>(1876)</small><ref name="catalogue" /> |
||
}} |
}} |
||
'''Tore nulg''' (''Abies magnifica'') on [[igihaljus|igihaljas]] [[okaspuu]] [[nulg|nulu]] [[perekond (bioloogia)|perekonnast]]. |
|||
tore nulg on igav sitt |
|||
Ta on [[hõbenulg|hõbenuluga]] lähedane sugulane. Tore nulg kasvab [[Põhja-Ameerika]] lääneosa mägedes [[parasvöötme kliima]]s. Puu kasvab tavaliselt 20–40 60 m kõrguseks. Puit on kerge ja pehme, kuid nulu kohta vastupidav. Et toreda nulu võra on hõbedane, kasvatatakse teda ka jõulupuuks. |
|||
== Teisendid == |
== Teisendid == |
||
Redaktsioon: 13. november 2020, kell 09:44
| Tore nulg | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Nulg Abies |
| Liik |
Tore nulg |
| Binaarne nimetus | |
|
Abies magnifica A. Murray (1863) | |
 | |
| Sünonüümid | |
| |
Tore nulg (Abies magnifica) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast.
Ta on hõbenuluga lähedane sugulane. Tore nulg kasvab Põhja-Ameerika lääneosa mägedes parasvöötme kliimas. Puu kasvab tavaliselt 20–40 60 m kõrguseks. Puit on kerge ja pehme, kuid nulu kohta vastupidav. Et toreda nulu võra on hõbedane, kasvatatakse teda ka jõulupuuks.
Teisendid
Toredal nulul eristatakse kahte teisendit:[1]
- Abies magnifica var. magnifica ehk tüüpteisend kasvab Kaskaadide lõunaosast (Lassen Peak) Sierra Nevada lõunaosani.
- Abies magnifica var. shastensis levila ulatub Crater Lake'ist USA Oregoni osariigis kuni Lassen Peak'ini California osariigis.
Välimus
Tore nulg kasvab looduslikus levikualas tavaliselt 20–40, harva kuni 60 m kõrguseks, tüve läbimõõt küündib soodsates kasvutingimustes kuni 2,6 m[3]. Puude eluiga võib soodsates oludes ületada 600 aastat.[4]
Võra on kitsaskoonusja kujuga. Tüve koor on noortel puudel õhuke ja hallikas, vanematel puudel paks, sügavate lõhedega ja punakaspruuni tooniga. Pungad on tavaliselt tumepruunid, munaja kujuga, väiksed, vaiguta või veidi vaigused tipuosas, tipp ümarjas. Noored võrsed on helekollased kuni beežikad, esimesel paaril aastal kaetud punakate karvadega. Okkad on 2–3,7 cm pikkused, painduvad, allpool kaks heledat 4–5 realist õhulõheriba, pealt sinakasrohelised kuni hallikassinised, tömpja tipuga.[4]
Isasõisikud on purpurjad või punakaspruunid. Käbid on ümardunud tipuga, 15–20 cm pikkused ja läbimõõduga 7–10 cm, noorelt purpurjad, valminult kollakaspruunid või punakaspruunid. Seemned on 15×6 mm suurused, kest tumepunakaspruun, tiivake kestaga peaaegu sama pikk. Idulehti on 7–8.[4] 1000 seemne keskmine mass on 62,1 g (var. shastensis) kuni 70,9 g (var. magnifica)[5].
Levikuala ja ökoloogia
Toreda nulu levila asub Põhja-Ameerika lääneosas, ulatudes Kaskaadidest Sierra Nevadani, kus ta kasvab mägedes 1370–3000 m kõrgusel üle merepinna. Toreda nulu metsad on olulisel kohal kasvupiirkonna vesikonna kaitsel, sest tema levilas akumuleerub talve jooksul rohkesti lund. Kasvukoha kõrgus piirkonniti on toodud alljärgnevas tabelis[3]:
| Piirkond | Kasvukoha kõrgus, m |
|---|---|
| Klamathi mäed ja rannikupiirkond | 1370–1675 |
| Siskiyou mäed ja Kaskaadide lõunaosa | 1400–1800 |
| Sierra Nevada põhjaosa | 1800–2400 |
| Sierra Nevada lõunaosa | 2200–3000 |
Kliima
Levilas valitseb parasvöötme kliima, talved on seal pehmed ja sademeterohked ning suved on kuivad ja soojad. Suvised temperatuurid tõusevad harva üle 29 °C ja talvised langevad harva alla −29 °C. Puu talub talvel külmakraade kuni −23...–29 °C[6]. Levilas on iseloomulik suvine kuivaperiood, aprillist oktoobrini esineb vaid harva äikesevihma. Peaaegu kogu aasta sademete hulk esineb oktoobrist märtsini, millest 80% või enam moodustab lumi. Sierra Nevadas võib lumepaksus küündida kuni 4 m ning California põhjaosas ja Oregonis kuni 2 m. Aasta keskmine sademete hulk on 750–1500 mm. Eriti hästi kasvab tore nulg väheste sademetega aastatel, sest väike sademete hulk tähendab üldjuhul varasemat lume sulamist ja pikemat kasvuperioodi.[5]
Kasvupinnas
Tore nulg kasvab tavaliselt sügavamatel liivsavimuldadel ja õhematel, moreenist moodustunud muldadel. Kasvupinnase pH on üldjuhul 5,0–6,1. Kohati on kasvupinnaseks uued ja noored mullad, mis on väga väikese huumusesisaldusega ja väljaarenemata mullahorisontidega. Tavaliselt on kasvupinnaseks siiski värsked, parasniisked ja hästi vett läbilaskvad mullad. Veega küllastunud muldadel kasvab ta halvasti.[3] Huumusekihi paksus on tavaliselt 2–8 cm (kohati ka rohkem). Parimad kasvutingimused on paksemate mullahorisontidega kasvupinnastel, mis on moodustunud liustikusetetest või pleistotseeni ajastu järvesetetest. Puud jäävad aga kidurateks järskudel mäenõlvadel, kus mullad on väga õhukesed.[5]
Toreda nulu metsad
Tore nulg moodustab oma levilas tihti puhaspuistuid või on domineerivaks puuliigiks okaspuu segametsades. Tüüpteisendi var. magnifica metsad on sageli tihedad puhaspuistud, mis asuvad madalamal kasvavate halli nulu (Abies concolor) ning kõrgemal esinevate Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana) ja Murray männi (Pinus contorta var. murrayana) metsade vahel. Tihedamad metsad on üldjuhul hõredama alustaimestikuga.[3]
Sierra Nevada niiskematel läänenõlvadel esineb koos toreda nulu tüüpteisendiga Murray mänd, lõunapoolsemates kuivemates kasvukohtades aga suhkrumänd (Pinus lambertiana), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens) või Mertensi tsuuga. Sierra Nevada põhjaosas kasvab temaga hajusalt Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), läänemänd (Pinus monticola) ja suhkrumänd.[5]
California rannikupiirkonnas domineerib teisend var. shastensis tihti segametsades koos hõbenuluga (Abies procera) või kasvab kõrgemal kui 1850 m segunenult koos Mertensi tsuuga ja Breweri kuusega (Picea breweriana). Kõrgemal mägedes on serpentiinist moodustunud muldadel põhilisteks kaaspuuliikideks Balfouri mänd (Pinus balfouriana), läänemänd ja Jeffrey mänd.[5]
Kaskaadide lõunapiirkonnast põhjasuunas Oregoni poole ja läänesuunas rannikupiirkonda kaotab var. shastensis pikkamisi oma domineeriva staatuse. Madalamatel kõrgustel asendab teda hall nulg ja kõrgemal Mertensi tsuuga. Peamised kaaspuuliigid on selles piirkonnas veel roheline ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii), läänemänd ja keerdmänd (Pinus contorta).[5]
Paljunemine
Tore nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab tavaliselt 30–45-aastastel puudel ning suureneb aastatega järk-järgult. Tolmlemine toimub maist kuni juuni lõpuni, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest ja ilmaoludest. Seemned valmivad sama aasta augustis-septembris. Väga head seemneaastad esinevad 1–4 aasta järel. Seemnete eraldumine koos käbide lagunemisega algab septembri lõpust oktoobri keskpaigani ning nende levitajaks on peamiselt tuul, kandes nad tavaliselt kaugusele, mis on 1,5–2 korda suurem puu kõrgusest. Erakordselt heal seemneaastal võivad puud toota 1,4 miljonit seemet ühe hektari kohta. Tavalisel heal seemneaastal on see näitaja siiski umbes kümme korda väiksem. Parima kvaliteediga seemneid toodavad täiskasvanud ja elujõulised puud. Nooremad puud võivad samuti palju seemneid anda, aga nende tootlikkus on väga kõikuv. Kuna käbid valmivad üldjuhul vaid puu tipuosas, siis igasugused tipuosa kahjustused (kahjurid, haigused, mehaanilised kahjustused) vähendavad oluliselt käbide arvu. Eriti sagedasti esineb selliseid kahjustusi vanematel puudel. Seemnete idanevus on tavaliselt küllaltki väike, alla 40%, kuid selle kompenseerib suur seemnete koguhulk.[5]
Seemned idanevad kõige paremini paljastel või hõreda rohurindega mineraaltoitaineterikastel muldadel, kuid pärast esimest eluaastat on parimad ellujäämisvõimalused tõusmetel, mis kasvavad tihedama rohurindega muldadel. Esimestel aastatel on noorte seemikute peamisteks suremuse põhjustajateks kuumus (taimkatteta maapinna temperatuur võib tõusta kohati kuni 70 °C), põud, külmakahjustused ja konkureerimine teiste taimedega. Suremus on suurim seemikute hulgas, kes on kasvanud ligi 30 cm kõrguseks. Nende puude juuri kahjustavad suslikud ja noori võrseid söövad hirved. Esimeste eluaastate kasvutingimused on parimad täisvarjus, kuid vanemad puud kasvavad kõige paremini täisvalguses. Noored seemikud kasvavad üsna aeglaselt, 2–4-aastased puud on vaid 10–15 cm kõrgused.[3]
Haigused ja kahjurid
Patogeenidest põhjustab toreda nulu metsades kõige suuremat kahju parasiittaim Arceuthobium abietinum ssp. magnificae. See parasiit on levinud kogu toreda nulu areaalis ning on nakatanud 40% Californias kasvavatest toreda nulu puistutest. Nakatunud puud on vastuvõtlikud seenhaigusele, mida tekitab seen Cytospora abietis. Haiguse tõttu kuivavad parasiittaime poolt nakatunud oksad ning väheneb puu kasv. Nõrgestunud puud on omakorda vastuvõtlikud kooreüraskite ründele ja muudele haigustele. Tüvemädanikku põhjustavad seenhaigused nakatavad puud parasiittaimede poolt tekitatud tüvekoore kahjustuste kaudu ning vähendavad puude kvaliteeti või põhjustavad tüve murdumise tõttu nende hukkumist. Tihedad metsad lihtsustavad parasiittaimede levimist ühelt puuvõralt teisele.[5]
Seenhaigustest on oluline veel juurepessu põhjustav seen Heterobasidion annosum, mis on levinud tihedamates metsades Sierra Nevada idanõlvadel. Kooreüraskitest põhjustab kõige rohkem puude hukkumist Scolytus ventralis.[3] Selle üraski tõttu hukkub igal aastal Californias puid kogumahuga ligi 1 miljonit m3.[7]
Avastamine
Toreda nulu määras eraldi liigina William Lobb 1859–1863 toimunud California-ekspeditsioonil. Varem oli selle küll avastanud David Douglas, kuid ta polnud seda eraldiseisvana määranud.[8]
Kasutamine
Koos halli nuluga moodustab toreda nulu raiemaht ligi 25% California aastasest raiemahust. Metsad on küllaltki hea tootlikkusega, 160-aastase majandamata metsa varu küündib 1470–2320 m3/ha[5]. Toreda nulu puit on kerge, väikese tihedusega ja pehme, kuid üldjuhul vastupidavam teistest Põhja-Ameerikas levinud nulgude puidust. Puitu kasutatakse peamiselt saematerjali tootmiseks, vineeritööstuses, eelistatult tselluloosi tootmisel, karkasside valmistamisel, küttepuiduna jm. Ilusa hõbedatoonilise võra tõttu kasvatatakse toredat nulgu ka jõulupuu kasvandustes.[3]
Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on toodud alljärgnevas tabelis:[9][10]
| Omadus | Väärtus | Ühik |
|---|---|---|
| Tihedus, õhukuiv puit* | 426 | kg/m3 |
| Erikaal, õhukuiv puit* | 0,38 | – |
| Kõvadus ristikiudu, õhukuiv puit* | 2200 | N |
| Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* | 8100 / 10 300 | MPa |
| Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* | 40,0 / 72,4 | MPa |
| Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu | 37,6 / 4,2 | MPa |
| Nihketugevus, õhukuiv puit* | 7,2 | MPa |
| Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** | 11,4 | % |
| * – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%. | ||
Viited
- ↑ 1,0 1,1 "Conifer database: Abies magnifica". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 01.08.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Abies magnifica. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Abies magnifica". www.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 01.08.2010.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Abies magnifica". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 01.08.2010.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 "California Red Fir". www.na.fs.fed.us (inglise). Vaadatud 01.08.2010.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. Conifer Cold Hardiness, Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ "Scolytus ventralis (Scolytidae)". www.forestry.ubc.ca (inglise). Vaadatud 04.08.2010.
- ↑ Toby Musgrave, Chris Gardner & Will Musgrave (1999). The Plant Hunters. Orion Publishing Group. Lk 147. ISBN 1-84188-001-9.
{{cite book}}: eiran teksti "Seven Dials" (juhend) - ↑ Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka (2010). "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood" (PDF). www.fpl.fs.fed.us (inglise). Forest Products Laboratory. Vaadatud 03.08.2010.
- ↑ David E. Kretschmann (2010). "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood" (PDF). www.fpl.fs.fed.us (inglise). Forest Products Laboratory. Vaadatud 03.08.2010.
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tore nulg |