Dekadents: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Link |
||
| 20. rida: | 20. rida: | ||
{{Viited|allikad= |
{{Viited|allikad= |
||
<ref name="EKSS"> Eesti keele seletav sõnaraamat http://www.eki.ee/dict/ekss/</ref>}} |
<ref name="EKSS"> Eesti keele seletav sõnaraamat http://www.eki.ee/dict/ekss/</ref>}} |
||
{{Vikitsitaadid}} |
|||
[[Kategooria:Kultuur]] |
[[Kategooria:Kultuur]] |
||
Redaktsioon: 27. oktoober 2020, kell 00:25
Dekadents on (kultuuri) allakäik, langus, mandumine.[1]
Kirjanduses kasutatakse dekadentsi nimetust 19. sajandi lõpu kultuuri- ja kirjandusvoolu kohta, mida iseloomustavad pessimistlik, isegi nihilistlik meeleolu, estetism ja sümbolism. Romantistide naiivne kiindumus loodusesse ja loomulikku heideti kõrvale ning selle asemel hakati idealiseerima kunstlikku ja tehtut. Algselt tarvitasid seda nimetust kriitikud, et halvustada kirjandusringkondades valitsevat uut meeleolu, kuid see võeti peagi uhkusega kirjanike endi poolt kasutusele. Osa kirjanikke said mõjutusi gooti romaanist ja Edgar Allan Poe loomingust.
Tuntumaid dekadente
- Gabriele D'Annunzio
- Charles Baudelaire
- Aubrey Beardsley
- Valeri Brjussov
- Joris-Karl Huysmans
- Jules Laforgue
- Comte de Lautréamont
- Octave Mirbeau
- Guy de Maupassant
- Arthur Schnitzler
- Oscar Wilde
Viited
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat http://www.eki.ee/dict/ekss/
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Dekadents |