Kurapatõ

Kurapatõ (valgevene keeles Курапаты) on Minski kirdepiiril asuv metsatrakt, kus aastatel 1937-1941 viis stalinistlik režiim läbi massihukkamisi. Sinna maetute arv kõigub eri hinnanguil kolmekümnest tuhandest mitmesaja tuhandeni.

Avastamine ja avalikustamine

1957. aastal, kui rajati Minskit ümbritevat ringteed, leiti Kurapatõ metsast hulgaliselt inimjäänuseid. Avalikkust sellest muidugi ei teavitatud.

Esimest korda teavitasid avalikkust Kurapatõs toimunud massimõrvast insener Jevgeni Šmõgaljov ja ajaloolane Zenon Poznjak artiklis "Kurapatõ: teekond surma", mis ilmus 3. juunil 1988. aastal kuulsa valgevene kirjaniku Vasil Bõkovi eessõnaga ajalehes "Literatura i Mastatva"("Літаратура і мастацтва"; eesti keeles "Kirjandus ja Kunst"). Tunnistajate ütlustel põhinevas artiklis väideti, et aastatel 1937–1941 toimus Kurapatõs hukkamisi iga päev, Hukati lasuga pähe, hukkamised toimusid koidikul, pärastlõunal ja õhtuhämaruses ning surnukehad pandi eelnevalt kaevatud sügavatesse aukudesse, millele istutati männid. Piirkond ümbritseti 1937. aasta teisel poolel kolmemeetrise aiaga, hõlmates 10–15 hektari suuruse ala. Massihaudade koguarvuks hinnati 500, igas 50–60 ohvrit.

Peale artikli ilmumist algatas Valgevene NSV prokuratuur 14. juunil 1988 asjas kriminaalmenetluse. Juuli algul 1988 loodi Valgevene NSV Ministrite Nõukogu (MN) poolt asja uurimiseks riiklik komisjon eesostsas MN esimehe asetäitja Nina Mazaiga. Poznjaki ja Šmõgaljovit komisjoni ei kaasatud, küll aga kaasati kirjanik Bõkov. Uurimise käigus avastati umbes 30 hektari suurusel territooriumil 510 hauda. Valikulise väljakaevamise käigus leiti vähemalt 356 inimjäänust. Ümbritsevate külade 55 elanikku andsid oma tunnistuse, et aastatel 1937-1941 nägid nad metsa sõitvaid musti veoautosid ja kuulsid metsas püssipauke. Esimene uurimine Kurapatõ asjus lõppes 1988. aasta novembris ja see sätestas Valgevene peaprokurör Tarnavski hinnangul hukkunute arvuks 30 tuhat. Töö tulemused avaldati jaanuaris 1989. Komisjoni andmeil puudusid aga Valgevene NSV justiitsministeeriumi, KGB, siseministeeriumi ja prokuratuuri arhiivides igasugused andmed Kurapatõs toimunu kohta.

Šmõgaljovi ja Poznjaki artikkel põhjustas Valgevenes laialdast vastukaja. 19. juunil 1988 toimus Valgevenes esimene altpoolt tulev poliitiline demonstratsioon, kui mitmete Valgevene ühiskondlike organisatsioonide eestvõttel toimus stalinismi kuritegusid hukkamõistev rongkäik Minskist Kurapatõsse. Kokku oli osalejaid kümme tuhat. Veidi hiljem 30. oktoobril 1988 Kurapatõsse toimunud marsi eesotsas Zenon Poznjakiga ajasid NSV Liidu siseväed laiali. Antud liikumisest kasvas välja Valgevene Rahvarinne.

Samas juba 1989. aastal hakkasid levima teooriad, mille kohaselt pandi Kurapatõ hukkamised toime Saksa okupatsioonivõimude poolt. 1991. aastal loodi endiste nõukogude partisanide poolt uus komisjon eesotsas Nõukogude Liidu kangelase Valentin Korzuniga, mis 1992. aasta oktoobris avaldas oma järeldused, mille kohaselt viisid hukkamised läbi sakslased ja ohvriteks olid Euroopa juudid. 1997. aastal alustas Valgevene riik uut uurimist, mida viis läbi Valgevene sõjaväeprokuratuur. 1997 ja 1998 toimusid Kurapatõs uued kaevamised. Aprillis 1999 ilma igasuguse avaliku seletuseta uurimine lõpetati . Detsembris 2001 avaldas uurimist läbiviinud prokuratuur teadaande, mille kohaselt aastatel 1937-1940 viis NKVD vanglatest ohvreid Kurapatõsse ja hukkas nad seal, kuid ei välistanud ka sakslaste osalust hukkamiste läbiviimisel.