Jānis Cimze

Jānis Cimze [jaanis tsimze] (vanas ehk saksapärases kirjaviisis Jahnis Zimse; 3. juuli 1814 Rauna kihelkond (Läti) – 22. oktoober 1881 Valga) oli läti pedagoog, rahvalaulude koguja ja harmoniseerija, organist ja koorijuht, pedagoogika ja koorilaulukultuuri alusepanija Lätis ja Eestis.

Elulugu

Jānis Cimze sündis Cimze mõisas Liivimaal mõisavalitseja perekonnas. Sai hariduse Rauna kihelkonnakoolis, kus õppis ka orelit mängima. Viieteistkümneaastasena asus tööle eraõpetajana, kolm aastat hiljem kutsuti ta Volmari (Valmiera) kihelkonnakooli õpetajaks ja kiriku orelimängijaks.

Et parandada kihelkonnakoolide taset, otsustas Liivimaa kirikuõpetajate sinod asutada õpetajate seminari. Selleks oli kõigepealt vaja ette valmistada tulevane seminari juhataja. Valik langes Jānis Cimzele.

1836. aastal asus Cimze õppima Weissenfelsi õpetajate seminari Saksamaal, mille lõpetas 1838. aastal. Seal õppis ta ka viiuli- ja klaverimängu ja parandas oma orelimängu oskust. Aastatel 1838–1839 õppis ta eksternina Berliini ülikoolis, kus kuulas matemaatika, didaktika ja muusikateooria loenguid. Tema muusikaprofessoriks oli Ludwig Christian Erk, saksa rahvalaulude koguja, harmoniseerija, avaldaja ja uurija.

Saksamaalt tagasi jõudnud, juhtis Cimze 1839. aastast peale kuni surmani Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminari, õpetades tulevastele õpetajatele muu hulgas koorijuhtimist ja rahvalauluseadet. Õpetust anti saksa keeles, olulisteks õppeaineteks olid muusika ja pedagoogika. Seminaris õppisid läti ja eesti rahvusest õpilased. Noormeeste õpetamisel ja kasvatamisel järgis Cimze Johann Pestalozzi ja Adolph Diesterwegi pedagoogika põhimõtteid.

Cimze tähtsus

Neljakümne kahe tööaasta jooksul Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris kasvatas ja õpetas Cimze oma tööle andunud tubli pedagoogina rohkem kui neljasadat noormeest, kellest said tulevased eesti ja läti köstrid ja koolmeistrid, oma aja avaliku elu tegelased, koorijuhid, heliloojad ja kirjamehed.

Cimze seminaril oli kujundav osa rahvusliku ärkamise ajal Liivimaal ja Eestimaal. Tema käe all said õpetust ja kasvatust esimesed eesti ärkamisaja tegelased Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein, Anton Jürgenstein, Joosep Kapp, Aleksander Kunileid, Aleksander Läte ja teised.

Jānis Cimzet peetakse Baltimaade koorilaulutraditsiooni peamiseks rajajaks ja 1869. aastal Tartus peetud esimese eesti üldlaulupeo üheks isaks. Laulupeo järel kirjutas Johann Voldemar Jannsen Eesti Postimehes:

„

/…/ Küssib nüüd kegi, kelle abbi läbbi meie piddolaul ni hästi korda läinud, siis on meie kohhus tunnistada: se olli võimalik meie vahva köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite-läbbi, kes ennamist Valga seminaris tubli Direktor Zimse juhhatuse al seks on õppetatud ja kasvatud sanud. Seal on meie laulojuhhatajate taime-labba, kus neid meie rahva kassuks kasvatud ja pärrast ammetisse istutatud.

“

Mälestuse jäädvustamine

Jānis Cimze on maetud Valka Luke kalmistule. 1888. aastal, 7 aastat peale surma, püstitati tema kalmule mustast graniidist monument, mille kolmel küljel seisab eesti-, läti- ja saksakeelne kiri: Oma rahva kooliõpetajate kooliõpetajale tänulik Liivimaa.

Kirjandus

• Peterson C., Bach J., Inselberg E. Das ritterschaftliche Parochiallehrer-Seminar in Walk, seine Lehrer und Zöglinge 1839–1890. – Riga, 1898.