Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
53. rida: 53. rida:
Maanõukogu tegevorganiks oli [[Eesti Maavalitsus]], mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond ([[Nikolai Köstner]]), Tööosakond ([[Villem Maasik]]); Haridusosakond ([[Peeter Põld]]); Põllutööosakond ([[Jaan Raamot]]); Tervishoiuosakond ([[Konstantin Konik]]) jt.
Maanõukogu tegevorganiks oli [[Eesti Maavalitsus]], mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond ([[Nikolai Köstner]]), Tööosakond ([[Villem Maasik]]); Haridusosakond ([[Peeter Põld]]); Põllutööosakond ([[Jaan Raamot]]); Tervishoiuosakond ([[Konstantin Konik]]) jt.


23.-26. oktoober 1917 toimus Peterburis [[Oktoobrirevolutsioon]] ning [[VSDTP]] ja [[esseerid]]e [[koalitsioon]]ivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. Sotsialistlike parteide esinduseks Eestis oli [[Eestimaa Nõukogude Kongress]], nii tekkis kaksikvõim – Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt [[Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] ja selle [[Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee]].
23.-26. oktoober 1917 toimus Petrogradis [[Oktoobrirevolutsioon]] ning [[VSDTP]] ja [[esseerid]]e [[koalitsioon]]ivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. Sotsialistlike parteide esinduseks Eestis oli [[Eestimaa Nõukogude Kongress]], nii tekkis kaksikvõim – Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt [[Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] ja selle [[Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee]].
=== Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised ===
1917. aasta [[Ülevenemaaline Asutav Kogu|Ülevenemaalise Asutava Kogu]] valimistel valiti Venemaa Asutavasse Kogusse, [[Eestimaa]]lt ja [[Liivimaa]] [[Eesti]] poolelt: [[Jaan Anvelt]] – [[VSDTP]] ja "maata- ning väiketalupoegade Keskkomitee", [[Rudolf Vakmann]] – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", [[Jüri Vilms]] – [[Eesti Tööerakond]], [[Hans Pöögelmann]] – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", [[Jaan Poska]] – Eesti Demokraatlik Blokk, [[Ivan Rabtšinski]] – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", [[Julius Seljamaa]] – Eesti Tööerakond ja [[Jaan Tõnisson]] – [[Eesti Demokraatlik Erakond]].


15. novembril ([[vkj]]) 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis<ref>[https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1918/11/27/3 Maanõukogu otsus kõrgemast wõimust], Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918</ref>, kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks, kuid [[Maanõukogu Vanematekogu]] ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.
15. novembril ([[vkj]]) 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis<ref>[https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1918/11/27/3 Maanõukogu otsus kõrgemast wõimust], Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918</ref>, kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks, kuid [[Maanõukogu Vanematekogu]] ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.
=== Eesti Asutav Kogu (1918) ===
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kuulutas [[Eesti Asutav Kogu (1918)|Eesti Asutava Kogu]] valimised välja 25. (12. vkj) novembril 1917 koos senise Eesti rahvaesinduskogu Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsusega. Kandidaatide esitamise lõpptähtajaks määrati 4. jaanuar (22. detsember vkj) ning valimiste läbiviimise kuupäevadeks 3. ja 4. veebruar (21. ja 22. jaanuar vkj) 1918, mil üldise, otsese ja salajase hääletuse teel pidavat valitama Eesti kodanike poolt 100-liikmeline esinduskogu.

Enamikus valimisjaoskondades viidi valimised läbi ettenähtud ajal 3. ja 4. veebruaril (21. ja 22. jaanuaril vkj), ent valimiseelsete ettevalmistustega mitte valmis jõudnud kohtades lükati see edasi 9. ja 10. veebruarile (27. ja 28. jaanuarile vkj). Nõukogude võimu vastase relvastatud väljaastumise vandenõu avastamisele viidates kehtestas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee aga ööl vastu 10. veebruari (28. jaanuari vkj) linnades sõjaseisukorra ja katkestas ka valimised, mistõttu jäid need täielikult ära Tartus, Narvas, mitmes väiksemas kohas ja enamikus sõjaväeosades ning Asutava Kogu moodustamine peatati.


== Kaksikvõim Eestis 1917. aastal ==
== Kaksikvõim Eestis 1917. aastal ==

Redaktsioon: 28. september 2020, kell 20:38

See artikkel See artikkel räägib 1917−1919 tegutsenud omavalitsusorganist. Põhja-Eestis tegutsenud haldus- ja kohtuorgani kohta vaata artiklit Maanõukogu (haldus- ja kohtuorgan).

Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu
Asutatud 12. aprill 1917
Tegevuse lõpetanud 23. aprill 1919
Tüüp Esinduskogu
Peakorter Toompea loss
Asukoht Lossi plats 1a, 15165 Tallinn
Tegevuspiirkond Autonoomne Eestimaa kubermang ja Eesti Vabariik
Juhtkond Maanõukogu juhatus, Maanõukogu Vanematekogu
Allorganisatsioonid Eesti Maavalitsus, Eesti Ajutine Valitsus

Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mitteametlikult tuntud ka kui (Ajutine) Maanõukogu, Eesti Maanõukogu, (Eesti) Maapäev, Eestimaa kubermangu ajutine semstvonõukogu, oli 1917. aastal Eestimaa kubermangu linna- ja vallavolikogude esindajatest moodustatud omavalitsusorgan. Alates 1918. aasta novembrist kuni Asutava Kogu kokkutulekuni 1919. aasta aprillis tegutses Maanõukogu Eesti Vabariigi rahvaesindusena.

Maanõukogu loomine

Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska

12. aprillil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eestile suhtelise autonoomia andnud otsuse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

1917. aasta 5. märtsist oktoobrini oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska.

Maanõukogu oli esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Maanõukogu valimised olid üldised, kuid kaudsed: linnade esindajad valiti linnavolikogudes, maakondade omad maakonna valimiskoosolekutel, viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel. Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat, seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest. Maanõukogu valiti 5. juunil 1917.

7. juunil 1917 valiti maakondades ja Paide linnas maa(linna)nõukogud, teistes linnades toimusid valimised hiljem, kuni septembrini. Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917 ning jagunes demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.

Maanõukogu koosseis

Maanõukogu esimene koosolek peeti 1917. aasta 14. juulil Toompea lossi Valges saalis. Esialgu jagunesid saadikud kaheks arvuliselt üsna võrdseks blokiks – demokraatlikuks ja sotsialistlikuks – kuid oktoobri alguseks kujunesid välja erakondlikud fraktsioonid. Maanõukogusse kuulus 13 maaliitlast, 11 radikaalsotsialisti, 9 vähemlast, 8 esseeri, 7 demokraati, 5 enamlast, 4 radikaaldemokraati, 1 baltisakslane, 1 eestiroorootslane ning 3 parteitut.

Maanõukogu ülesanded

Maanõukogu ülesanded olid:

  • Eestimaa kubermangu omavalitsusasjade ja majanduse juhtimine,
  • üldine administratiivne juhtimine,
  • maksvate seaduste põhjal maamaksude määramine ja jaotamine
  • muude kohalike ajutiste maksude määramine,
  • Maakassa ja rüütelkonna varade valitsemine,
  • kubermangu administratiivse juhtimise omavalitsuste tegevuse esialgsete määruste väljatöötamine.

Maanõukogu tegevus

Maanõukogu tuli kokku 14. juulil 1917. aastal ja oli - vaheaegadega - koos kuni aprillini 1919, ajutiseks esimeheks valiti Artur Vallner, keda hiljem asendasid Otto Strandman, Ado Birk ja Kaarel Parts.

Maanõukogu valis oma istungjärkude vahel tegutsevaks täidesaatvaks organiks Maanõukogu Vanematekogu, mille eesotsas oli aastatel 1917–1918 Konstantin Päts.

Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond (Nikolai Köstner), Tööosakond (Villem Maasik); Haridusosakond (Peeter Põld); Põllutööosakond (Jaan Raamot); Tervishoiuosakond (Konstantin Konik) jt.

23.-26. oktoober 1917 toimus Petrogradis Oktoobrirevolutsioon ning VSDTP ja esseeride koalitsioonivalitsus kuulutas end riigipöörde tulemusena Venemaa kõrgemaks võimuks. Sotsialistlike parteide esinduseks Eestis oli Eestimaa Nõukogude Kongress, nii tekkis kaksikvõim – Venemaa Ajutise valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee.

Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised

1917. aasta Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel valiti Venemaa Asutavasse Kogusse, Eestimaalt ja Liivimaa Eesti poolelt: Jaan AnveltVSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Keskkomitee", Rudolf Vakmann – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Jüri VilmsEesti Tööerakond, Hans Pöögelmann – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Jaan Poska – Eesti Demokraatlik Blokk, Ivan Rabtšinski – VSDTP ja "maata- ning väiketalupoegade Täitevkomitee", Julius Seljamaa – Eesti Tööerakond ja Jaan TõnissonEesti Demokraatlik Erakond.

15. novembril (vkj) 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis[1], kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks, kuid Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.

Eesti Asutav Kogu (1918)

Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kuulutas Eesti Asutava Kogu valimised välja 25. (12. vkj) novembril 1917 koos senise Eesti rahvaesinduskogu Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsusega. Kandidaatide esitamise lõpptähtajaks määrati 4. jaanuar (22. detsember vkj) ning valimiste läbiviimise kuupäevadeks 3. ja 4. veebruar (21. ja 22. jaanuar vkj) 1918, mil üldise, otsese ja salajase hääletuse teel pidavat valitama Eesti kodanike poolt 100-liikmeline esinduskogu.

Enamikus valimisjaoskondades viidi valimised läbi ettenähtud ajal 3. ja 4. veebruaril (21. ja 22. jaanuaril vkj), ent valimiseelsete ettevalmistustega mitte valmis jõudnud kohtades lükati see edasi 9. ja 10. veebruarile (27. ja 28. jaanuarile vkj). Nõukogude võimu vastase relvastatud väljaastumise vandenõu avastamisele viidates kehtestas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee aga ööl vastu 10. veebruari (28. jaanuari vkj) linnades sõjaseisukorra ja katkestas ka valimised, mistõttu jäid need täielikult ära Tartus, Narvas, mitmes väiksemas kohas ja enamikus sõjaväeosades ning Asutava Kogu moodustamine peatati.

Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

 Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Ajajärku 1917. aasta märtsist oktoobrini on ka kutsutud kaksikvõimuks, millal kumbki osapool (rahvusriigi pooldajad ja ühise nõukogude vabariikide liidu pooldajad) ei omanud otsustavat ülekaalu ning ei suutnud kindlustada ainuvõimu. Eestis oli kaks peavoolu: Eesti autonoomiat ja seejärel iseseisvust toetavad rahvuslikud poliitilised erakonnad ja Eesti sotsialistid ning Venemaa bolševikkude loodava ühise sotsialistliku riigi pooldajad eesti kommunistid. Algetapil toetasid Nõukogude Venemaa suunitlusega poliitikat ka vasakesseerid: Hans Kruus, veel Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg, Erast Meister.

Rahvuslikud poliitilised erakonnad jagunesid omavahel mitmesse voolu või parteisse nagu kodanlise, kesk- ja põllumeeste parteid, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandman ja sotsialistide partei Martna ja Reiga eesotsas. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna-Eesti rühm Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik rahvuslikud poliitilised erakonnad käsikäes.

Ka eesti kommunistid/sotsialistid jagunesid kahte omavahel riius olevasse rühma, mõlemal olid oma häälekandjad. Ühe rühma juhtivad tegelased olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Rästas, Klein, Rimm, Vakman, neil oli ajakiri Klassivõitlus. Teise rühma kuulusid Palvadre, Vöölmann ja Peterson, nende ajakiri oli Edasi.

Iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon

 Pikemalt artiklites Eesti iseseisvuse manifest ja Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

Pärast Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel Bresti rahulepingu läbirääkimiste esimese vooru lõppemist alustasid Saksa keisririigi sõjavägi sõjategevust Petrogradi suunal läbi Läti ja Eesti.

19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms). Samal päeval võttis Vanematekogu vastu otsuse avaldada Eesti iseseisvuse manifest.

24. veebruaril 1918 avaldas Maanõukogu Vanematekogu Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele, millega kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.

Samal päeval nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga, välisministri kohuseid täitis Jaan Poska.

Ajavahemikul 3.29. mai tunnustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia Eesti Maanõukogu valitsust de facto iseseisva valitsusena Eestis.

Iseseisvuse taastamine 1918. aasta novembris

19. novembril 1918 võttis Eesti Ajutine Valitsus Saksa valitsuse peavolinikult August Winnigult Eesti valitsemise ametlikult üle.

20. novembril 1918 alanud Maanõukogu istungjärgul moodustati järgmised fraktsioonid – Eesti Maarahva Liidu, Eesti Demokraatliku Erakonna, Eestimaa Radikaal-demokraatliku Erakonna, Eesti Tööerakonna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ning Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei fraktsioon.

10. detsembril 1918 sai Eesti esimese välislaenu 10 miljonit Soome marka.

5.7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised ning Maanõukogu lõpetas oma tegevuse seoses Asutava Kogu kokkutulemisega 23. aprillil 1919.

Maanõukogu koosolekute protokollid avaldati trükituna 1935. aastal ja need olid kättesaadavad teaduslike raamatukogude üldfondides ka nõukogude ajal.

Juhatus ja liikmed

Juhatus

StaatusAegNimi
Esimees14. juuli – 25. oktoober 1917
Artur Vallner
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
Otto Strandman
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
Ado Birk
3. veebruar – 23. aprill 1919
Kaarel Parts
I abiesimees27. juuli – 25. oktoober 1917
Jaan Teemant
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
Jüri Jaakson
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
Karl August Baars
3. veebruar – 23. aprill 1919
Julius Seljamaa
II abiesimees27. juuli – 25. oktoober 1917
Jüri Vilms
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
Nikolai Köstner
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
Karl Saral
3. veebruar – 23. aprill 1919
Peeter Siegfried Põld
Ajutine sekretär14. juuli – 27. juuli 1917
Ado Birk
14. juuli – 27. juuli 1917
Julius Seljamaa
Sekretär 27. juuli – 25. oktoober 1917
Mart Kiirats
25. oktoober 1917 – 16. veebruar 1918
Herman Kask
27. november 1918 – 23. aprill 1919
Karl Ast
Sekretäri I abi 27. juuli – 25. oktoober 1917
Rudolf Jaska
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
Hugo Raudsepp
27. november 1918 – 3. veebruar 1919
Victor Neggo
3. veebruar – 23. aprill 1919
Jüri Parik
Sekretäri II abi 27. juuli – 25. oktoober 1917
Herman Kask
25. oktoober 1917 – 27. november 1918
Victor Neggo
27. november 1918 – 23. aprill 1919
Hugo Raudsepp

Liikmed

  1. Juhan Mihkel Ainson
  2. Jaan Anvelt – heideti välja 5. veebruaril 1919
  3. Alma Anvelt-Ostra – asendas 20. novembril 1918 Jaan Treialit
  4. Christjan Arro
  5. Karl Ast (Rumor) (oli ka sekretär)
  6. Eduard Aule – astus tagasi, teda asendas 20. novembrist 1918 Jüri Parik
  7. Karl (Kaarel) August Baars (oli ka I abiesimees)
  8. Ado (Aadu) Birk (oli ka esimees ja ajutine sekretär)
  9. Max Woldemar Bock
  10. Aleksander Ennemuist
  11. Karl Theodor Grau
  12. Jüri Jaakson (oli ka I abiesimees)
  13. Juhan Jaanuson
  14. Rudolf Jaska (oli ka sekretäri I abi)
  15. Peet Johanson
  16. Juhan Kalm
  17. Eduard Kansmann
  18. Herman Kask (oli ka sekretär ja sekretäri II abi) – suri 16. veebruaril 1918, teda asendas Mart Meos
  19. Mart Kiirats (oli ka sekretär)
  20. August Kohver
  21. Ivan Koort
  22. Hans Kruus
  23. Juhan Kukk
  24. Andres Kurrikoff
  25. Juhan Kurvits
  26. Timofei Kuusik
  27. Hugo Jakob Kuusner – alates 13. septembrist 1917
  28. Jaan Kärner
  29. Nikolai Köstner (oli ka II abiesimees)
  30. Juhan Lasn
  31. Tiido Lauri
  32. Anna Leetsmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
  33. Juhan Lehman – alates 26. novembrist 1918
  34. Villem Maasik
  35. Mihkel Martna – astus tagasi 26. novembril 1918
  36. Mart Meos – asendas 27. novembril 1918 Herman Kaske
  37. Friedrich Volrad Mikkelsaar
  38. Victor Neggo (oli ka sekretäri I ja II abi)
  39. Aleksander Oinas – asendas 26. novembril 1918 Karl Hugo Reimanit
  40. Aleksei Palm
  41. Jüri Parik – asendas 26. novembril 1918 Georg Eduard Aulet
  42. Kaarel Parts (oli ka esimees)
  43. Ants Piip
  44. Aleksander Podrätšik
  45. Peeter Siegfried Põld (oli ka abiesimees)
  46. Konstantin Päts
  47. Hans Pöhl
  48. Hans Pöögelmann – välja heidetud 5. veebruaril 1919
  49. Jaan Raamot
  50. Hugo Raudsepp (ka sekretäri I ja II abi)
  51. Hugo Karl Ferdinand Reiman – astus tagasi, teda asendas Aleksander Oinas
  52. Julius Reintam
  53. Hans Riiberg
  54. Hans Reinhold Roos
  55. Karl Saral (oli ka abiesimees)
  56. Julius Seljamaa (oli ka I abiesimees ja ajutine sekretär)
  57. Jaan Sihver – heideti pärast hukkumist Narva lahingus 28. novembril 1918 välja (5. veebruaril 1919)
  58. Otto August Strandman (oli ka esimees)
  59. Jaan Teemant (oli ka I abiesimees)
  60. Jaan Treial – suri 11. jaanuaril 1918
  61. Jaan Tõnisson
  62. Artur Vallner – (oli ka esimees) heideti välja 5. veebruaril 1919
  63. Aleksander Veiler
  64. Jüri Vilms (oli ka II abiesimees)
  65. Karl Johannes Virma
  66. Jaak Ümarik

Vaata ka

Viited

  1. Maanõukogu otsus kõrgemast wõimust, Riigi Teataja, nr. 1, 27 november 1918

Välislingid

Eelnev
Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu
19171919
Järgnev
Asutav Kogu