Estoplast: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Täiendatud
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Estoplast''' (ehk '''Tehas "Estoplast"''', 1979. aastast '''Katsetehas "Estoplast"''', 1988. aastast '''Tootmiskoondis Estoplast''') oli [Eesti NSV[]] ettevõte, mis tootis [[plastmass]]- ja elektritarbeid. Estoplasti toodangusse kuulusid [[valgusti|valgustid]], [[elektriinstallatsioon]]itarbed ([[lüliti]]d), plastmassist [[sanitaartehnika]] tooted, köögitarbed (kuivainete karbid, kokteilikõrred) ja [[mänguasi|mänguasjad]]. Toodangut eksporditi rohkem kui 20–sse riiki (põhiliselt [[sotsialistlik riik|sotsialistlikkesse riikidesse]] ja [[arengumaa]]desse).<ref name="Vastu">Valitsejate vastu. [[Tiit Made]]. Kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]], 2013, lk 373</ref>
'''Estoplast''' (ehk '''Tehas "Estoplast"''', 1979. aastast '''Katsetehas "Estoplast"''', 1988. aastast '''Tootmiskoondis Estoplast''') oli [[Eesti NSV]] ettevõte, mis tootis [[plastmass]]- ja elektritarbeid. Estoplasti toodangusse kuulusid [[valgusti|valgustid]], [[elektriinstallatsioon]]itarbed ([[lüliti]]d), plastmassist [[sanitaartehnika]] tooted, köögitarbed (kuivainete karbid, kokteilikõrred) ja [[mänguasi|mänguasjad]]. Toodangut eksporditi rohkem kui 20–sse riiki (põhiliselt [[sotsialistlik riik|sotsialistlikkesse riikidesse]] ja [[arengumaa]]desse).<ref name="Vastu">Valitsejate vastu. [[Tiit Made]]. Kirjastus [[Argo (kirjastus)|Argo]], 2013, lk 373</ref>


Tehas asus [[Tallinn]]as, [[Türi tänav]] 10. Ettevõttel oli [[tsehh]] [[Rapla]]s ja [[saeveski]] [[Jõgisoo]]l.<ref name="TLL">Tallinn. Lühientsüklopeedia. Tallinn: Valgus, 1979, lk 191</ref>
Tehas asus [[Tallinn]]as, [[Türi tänav]] 10. Ettevõttel oli [[tsehh]] [[Rapla]]s ja [[saeveski]] [[Jõgisoo]]l.<ref name="TLL">Tallinn. Lühientsüklopeedia. Tallinn: Valgus, 1979, lk 191</ref>

Redaktsioon: 22. september 2020, kell 20:51

Estoplast (ehk Tehas "Estoplast", 1979. aastast Katsetehas "Estoplast", 1988. aastast Tootmiskoondis Estoplast) oli Eesti NSV ettevõte, mis tootis plastmass- ja elektritarbeid. Estoplasti toodangusse kuulusid valgustid, elektriinstallatsioonitarbed (lülitid), plastmassist sanitaartehnika tooted, köögitarbed (kuivainete karbid, kokteilikõrred) ja mänguasjad. Toodangut eksporditi rohkem kui 20–sse riiki (põhiliselt sotsialistlikkesse riikidesse ja arengumaadesse).[1]

Tehas asus Tallinnas, Türi tänav 10. Ettevõttel oli tsehh Raplas ja saeveski Jõgisool.[2]

1979. aastal töötas ettevõttes 1262 inimest, 1986. aastal 1222 inimest.[2][3]

Estoplasti kunstnikuna töötades disainisid valgusteid Lilian Linnaks (1960–1962), Kristi Metusala (1965–1992), Riho Vahtra (1985–1988), Laine Linnas (1968–1997).[4]

Ajaloost

Estoplast asutati 1959 aastal käitistest "Arba", "Elektrometall" ja "Presto".[3] Tehas oli algaastatel Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu alluvuses, 1965. aastal läks NSV Liidu Elektrotehnika Tööstuse Ministeeriumi alluvusse.

1986 aastal määrati tehase direktoriks Ülo Nugis, kes sai aru, et Moskva bürokraatia juhtimisel ettevõte kaugele ei jõua. Mööda minnes Eesti NSV parteinomenklatuurist, viis Ülo Nugis Mihhail Gorbatšovile suunatud kirja isiklikult NLKP Keskkomiteesse. 1988 aastal saabus Tallinnasse kõrgetasemeline Moskva komisjon. Tehases ringkäigu teinud komisjoni ettepaneku põhjal koostati NSVL Ministrite Nõukogu poolt määrus, mis viis Estoplasti Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi alluvusse, hiljem oli selle õigusjärglane Eesti NSV Riiklik Tööstuskomitee. Tehas Estoplasti üleliidulisest alluvusest vabanemine oli tähelepanuväärsemaid uutmisprotsessi võite Eestis.[5]

1991 aastast kandis tehas nime Riiklik Aktsiaselts Estoplast. 1995 aastal RAS Estoplast erastati, aktsiad ostis AS Talinvest. 2003 aastal RAS Estoplast pankrotistus.

Viited

  1. Valitsejate vastu. Tiit Made. Kirjastus Argo, 2013, lk 373
  2. 2,0 2,1 Tallinn. Lühientsüklopeedia. Tallinn: Valgus, 1979, lk 191
  3. 3,0 3,1 ENE, 2. köide, Tallinn: Valgus, 1987, lk. 621
  4. Margus Kruut. Estoplasti kadunud valgust meenutades. Postimees, 8. mai 2011
  5. Valitsejate vastu. Tiit Made. Kirjastus Argo, 2013, lk 376-377