Janka Filistovič: erinevus redaktsioonide vahel
Elmar värs (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Ivan Andrejevitš Filistovitš''' (Філістовіч Іван Андрэевіч), rohkem tuntud, kui Janka Filistovitš (''Янка Філістовіч''); 14. jaanuar [[1914]] Ponjatitši küla Vilejka maakond Vilniuse vojevoodkond Poola - [[22. november]] [[1953]] [[Minsk]] [[Valgevene]]) oli valgevene rahvuslik vastupanuvõitleja aastatel 1951-1952, ajakirjanik. |
|||
== Elukäik ja tegevus == |
== Elukäik ja tegevus == |
||
Sündis Poola võimu all olnud Lääne-Valgevenes. Isa pandi 1939- |
Sündis Poola võimu all olnud Lääne-Valgevenes. Isa pandi 1939-1941 Nõukogude võimu poolt vangi, kuid Saksa okupatsiooni ajal töötas külavanemana. 1943. aastal astus vabatahtlikult valgevenelastest koosneva 13. abipolitsei kaitsepataljoni (''Schutzmannschafts Bataillon der SD 13),'' millega koos taganes 1944. a. Saksamaale. 1945. a. veebruaris saadeti katse eesti ühineda tšehhi partisanidega Poddubice vanglasse, kust vabanes [[8. mai]]l [[1945]]. |
||
Pärast sõda õppis ajalugu Pariisi Sorbonne'i ja Leuveni ülikoolides, vaimustus valgevene rahvusluse ideedest. Lõi aktiivselt kaasa pagulusvalgevene elus asutades 1949.a. märtsis Valgevene Sõltumatu Noorteorganisatsiooni (liikmeid umbes 300) ja asutas ladina tähestikul baseeruva valgevenekeelse ajalehe "Moladz" ("Noored"). |
Pärast sõda õppis ajalugu Pariisi Sorbonne'i ja Leuveni ülikoolides, vaimustus valgevene rahvusluse ideedest. Lõi aktiivselt kaasa pagulusvalgevene elus asutades 1949.a. märtsis Valgevene Sõltumatu Noorteorganisatsiooni (liikmeid umbes 300) ja asutas ladina tähestikul baseeruva valgevenekeelse ajalehe "Moladz" ("Noored"). |
||
Pariisis kontakteerus Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu presidendi Mikoła Abramčykiga, kellelt sai märtsist 1951 ülesande minna langevarjurina Valgevenesse, et luua kontakt kohaliku vastupanuliikumisega. Peale kolmekuulist väljaõpet USA luurekoolis Müncheni lähedal visati ta 24. septembril 1951 langevarjuga oma Valgevene kodukandi kohal alla. 1952. aasta aprillis õnnestus tal luua kontakt 6-liikmelise endise politseiniku S. Mikulitši rühmaga, mis oli alates 1949. aastast viibinud Vileika rajooni metsades. Filistovitš võttis rühma juhtimise alla ja üritas muuta seda sõjalis-poliitiliseks organisatsiooniks. Ta tutvustas distsipliini, viis läbi ideoloogilisi ja põrandaaluseid koolitusi ning keelas rüüstamise ja rünnakud kohalike aktivistide vastu. Ta nimetas rühmituse "Valgevene Riiklikeks Vabastamise Relvajõududeks" ja alustas ettevalmistusi poliitiliseks propagandaks. 5. septembril 1952 ründas Nõukogude julgeolekuvägede operatiivgrupp salka, kuid Filistovitšil õnnestus põgeneda, kuid 9. septembril 1952 vahistati Molodetšno |
Pariisis kontakteerus Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu presidendi Mikoła Abramčykiga, kellelt sai märtsist 1951 ülesande minna langevarjurina Valgevenesse, et luua kontakt kohaliku vastupanuliikumisega. Peale kolmekuulist väljaõpet USA luurekoolis Müncheni lähedal visati ta 24. septembril 1951 langevarjuga oma Valgevene kodukandi kohal alla. 1952. aasta aprillis õnnestus tal luua kontakt 6-liikmelise endise politseiniku S. Mikulitši rühmaga, mis oli alates 1949. aastast viibinud Vileika rajooni metsades. Filistovitš võttis rühma juhtimise alla ja üritas muuta seda sõjalis-poliitiliseks organisatsiooniks. Ta tutvustas distsipliini, viis läbi ideoloogilisi ja põrandaaluseid koolitusi ning keelas rüüstamise ja rünnakud kohalike aktivistide vastu. Ta nimetas rühmituse "Valgevene Riiklikeks Vabastamise Relvajõududeks" ja alustas ettevalmistusi poliitiliseks propagandaks. 5. septembril 1952 ründas Nõukogude julgeolekuvägede operatiivgrupp salka, kuid Filistovitšil õnnestus põgeneda, kuid 9. septembril 1952 vahistati [[Molodetšno oblast]]is Jarmolitši külas. |
||
Kohtuprotsess algas 17. oktoobril 1952 Minskis. 9. septembril 1953 mõistis Valgevene sõjaväeringkonna sõjatribunal ta surma. 21. novembril 1953 keeldus Valgevene NSV Ülemkohus tema armuandmispalvet rahuldamast. Tõenäoliselt ta hukati järgmisel päeval (s.o. 22. novembril 1953) Minski keskvanglas (Pišalovski kindlus ehk eeluurimisisolaator nr. 1). |
Kohtuprotsess algas 17. oktoobril 1952 Minskis. 9. septembril 1953 mõistis Valgevene sõjaväeringkonna sõjatribunal ta surma. 21. novembril 1953 keeldus Valgevene NSV Ülemkohus tema armuandmispalvet rahuldamast. Tõenäoliselt ta hukati järgmisel päeval (s.o. 22. novembril 1953) Minski keskvanglas (Pišalovski kindlus ehk eeluurimisisolaator nr. 1). |
||
| 17. rida: | 17. rida: | ||
== Teosed == |
== Teosed == |
||
''Лукашук, Аляксандр.'' "Філістовіч. Вяртаньне нацыяналіста" (Минск : Наша Ніва, 1997). |
''Лукашук, Аляксандр.'' "Філістовіч. Вяртаньне нацыяналіста" (Минск : Наша Ніва, 1997). |
||
{{JÄRJESTA:Filistovitš, Ivan}} |
|||
[[Kategooria:Sündinud 1914]] |
|||
[[Kategooria:Surnud 1953]] |
|||
Redaktsioon: 15. september 2020, kell 15:54
Ivan Andrejevitš Filistovitš (Філістовіч Іван Андрэевіч), rohkem tuntud, kui Janka Filistovitš (Янка Філістовіч); 14. jaanuar 1914 Ponjatitši küla Vilejka maakond Vilniuse vojevoodkond Poola - 22. november 1953 Minsk Valgevene) oli valgevene rahvuslik vastupanuvõitleja aastatel 1951-1952, ajakirjanik.
Elukäik ja tegevus
Sündis Poola võimu all olnud Lääne-Valgevenes. Isa pandi 1939-1941 Nõukogude võimu poolt vangi, kuid Saksa okupatsiooni ajal töötas külavanemana. 1943. aastal astus vabatahtlikult valgevenelastest koosneva 13. abipolitsei kaitsepataljoni (Schutzmannschafts Bataillon der SD 13), millega koos taganes 1944. a. Saksamaale. 1945. a. veebruaris saadeti katse eesti ühineda tšehhi partisanidega Poddubice vanglasse, kust vabanes 8. mail 1945.
Pärast sõda õppis ajalugu Pariisi Sorbonne'i ja Leuveni ülikoolides, vaimustus valgevene rahvusluse ideedest. Lõi aktiivselt kaasa pagulusvalgevene elus asutades 1949.a. märtsis Valgevene Sõltumatu Noorteorganisatsiooni (liikmeid umbes 300) ja asutas ladina tähestikul baseeruva valgevenekeelse ajalehe "Moladz" ("Noored").
Pariisis kontakteerus Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu presidendi Mikoła Abramčykiga, kellelt sai märtsist 1951 ülesande minna langevarjurina Valgevenesse, et luua kontakt kohaliku vastupanuliikumisega. Peale kolmekuulist väljaõpet USA luurekoolis Müncheni lähedal visati ta 24. septembril 1951 langevarjuga oma Valgevene kodukandi kohal alla. 1952. aasta aprillis õnnestus tal luua kontakt 6-liikmelise endise politseiniku S. Mikulitši rühmaga, mis oli alates 1949. aastast viibinud Vileika rajooni metsades. Filistovitš võttis rühma juhtimise alla ja üritas muuta seda sõjalis-poliitiliseks organisatsiooniks. Ta tutvustas distsipliini, viis läbi ideoloogilisi ja põrandaaluseid koolitusi ning keelas rüüstamise ja rünnakud kohalike aktivistide vastu. Ta nimetas rühmituse "Valgevene Riiklikeks Vabastamise Relvajõududeks" ja alustas ettevalmistusi poliitiliseks propagandaks. 5. septembril 1952 ründas Nõukogude julgeolekuvägede operatiivgrupp salka, kuid Filistovitšil õnnestus põgeneda, kuid 9. septembril 1952 vahistati Molodetšno oblastis Jarmolitši külas.
Kohtuprotsess algas 17. oktoobril 1952 Minskis. 9. septembril 1953 mõistis Valgevene sõjaväeringkonna sõjatribunal ta surma. 21. novembril 1953 keeldus Valgevene NSV Ülemkohus tema armuandmispalvet rahuldamast. Tõenäoliselt ta hukati järgmisel päeval (s.o. 22. novembril 1953) Minski keskvanglas (Pišalovski kindlus ehk eeluurimisisolaator nr. 1).
Mälestuse jäädvustamine
Juba 1958. aastal ilmus nõukogude valgevene kirjaniku Makar Posledovitši romaan "Hundi radadel", kus tollases nõukogulikus võtmes kirjeldatakse tšekistide tegevust Filistovitši salga tabamisel. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ilmus 1997. aastal Minskis raadiojaama "Vabadus" valgevene toimetuse juhataja Aleksandr Lukašuka raamat "Filistovitš. Rahvuslase tagasitulek", kus Filistovitšit kujutatakse positiivselt Valgevene vabadusvõitlejana.
Veebruaris 2010 näitas Valgevene 2. riiklik telekanal Ludmila Klintsova dokfilmi "Vileika spioon", mis rääkis Filistovitši elust, toon oli neutraalne.
Teosed
Лукашук, Аляксандр. "Філістовіч. Вяртаньне нацыяналіста" (Минск : Наша Ніва, 1997).