Aarand Roos: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
50. rida: 50. rida:
==Isiklikku==
==Isiklikku==
Tema isa oli [[klassikaline filoloog]] [[Ervin Roos]], tema vend on klassikaline [[filoloog]] ja [[arheoloog]] [[Paavo Roos]].
Tema isa oli [[klassikaline filoloog]] [[Ervin Roos]], tema vend on klassikaline [[filoloog]] ja [[arheoloog]] [[Paavo Roos]].
Tema abikaasa Maaja Duesberg on helilooja [[Rudolf Tobias]]e tütretütar.
Tema abikaasa Maaja Duesberg on helilooja [[Rudolf Tobias]]e tütretütar. Neil on poeg Taavo Roos (sündinud 16. novembril [[1983]] [[New York|New Yorg]]is), kes on [[tennisist]], ja tütar Leila<ref>[[Jüri Trei. In memoriam dr. Aarand Roos. [[Eesti Päevaleht (Rootsi)]], september 2020</ref>.
Nende poeg Taavo Roos (sündinud 16. novembril [[1983]] [[New York|New Yorg]]is) on [[tennisist]].


Aarand Roos valdas mitut keelt. Ta oli [[baptism|baptist]] ja ta oli [[Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid|Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid]] juhatuse liige.
Aarand Roos valdas mitut keelt. Ta oli [[baptism|baptist]] ja ta oli [[Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid|Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid]] juhatuse liige.

Redaktsioon: 14. september 2020, kell 23:43

Aarand Roos (28. mail 1940 Tartu – 9. august 2020 Tallinn) oli eesti keeleteadlane, kirjanik, diplomaat ja poliitik.

Rootsis

Tema perekond põgenes 1944. aastal Rootsi, kus ta elas ta kokku 33 aastat.

Doktorikraadi sai ta 2. aprillil 1980 Lundi Ülikoolist, kus kaitses keeleteaduskonnas väitekirja fennougristika alal (oponent oli professor Seppo Sulonen Helsingi Ülikoolist).[1]

Ta töötas Lundi Ülikoolis soome-ugri keelte professori kohustustes.

Ameerika Ühendriikides

Roos elas 16 aastat Ameerika Ühendriikides, ta oli Eesti Vabariigi konsul New Yorgis aastatel 1982–1995.

Eestis

Roos naasis Eestisse 1996. aastal, asudes elama Tallinna. Sellest saadik kuni pensionile jäämiseni töötas ta välisministeeriumis tõlgina, kokku 9,5 aastat.

Ta oli Eesti Kristliku Rahvapartei presidendikandidaat.

Roos kritiseeris väliskapitali osakaalu tõusu Eesti majanduses ja eesti keele taandumist ajalehes Vaba Eesti Sõna (24. veebruar 2000): "Vaikselt likvideerub – otsekui iseenesest, kuid ometi kellegi käe läbi – kõik riigile kuuluv vara, majandusharud, infrastruktuur, riigipiirid, oma vääring, oma keel, kultuur ja identiteet. Riigile kuuluv maa ja varad erastatakse võõrastele – nii ettevõtetele kui ka eraisikutele. Välismaalaste kätte lähevad – või juba läksid – elektrijaamad, raudteed-rongid, sadamad, pangad, suuremad ajalehed. Loogiliselt peaks nendele järgnema raadio- ja televisioonijaamad, postiasutused ja miks mitte koolid ja haiglad? Eesti keel tõrjutakse välja kõigepealt kõrgkoolidest, siis keskkooli üha madalamatest klassidest. See kõik käib valutult ja vastupanuta, sest suurem osa rahvast ei usu niikuinii, mis on toimumas. Sest tegijaiks on meie oma demokraatlikud institutsioonid – rahva poolt otseselt või kaudselt valitud".

Teoseid

  • "Lehmatapja" (romaan). Stockholm: Vaba Eesti, 1964
  • "Tallermaa: reisikirjeldus tuhandete põldude maalt". Stockholm: Vaba Eesti, 1968
  • "Oma koli, oma voli" (luuletusi). Lund 1969; 2. trükk 1976
  • "Esto-Atlantis: novelle". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1974
  • "Jumalaga, Kars ja Erzurum". Rooma: Maarjamaa, 1975; 2. trükk 1976; 3. trükk, Tallinn 1992
  • "Juutide kuningas Tallinnas". Rooma: Maarjamaa, 1978; 2. trükk Tallinn: Logos, 1992
  • "Morfologiska tendenser vid språklig interferens med estniska som bas" (väitekiri). Uppsala 1980
  • "Rändamaie: teine kogu luuletusi". Lund 1982
  • "Estonia – a Nation Unconquered". Baltimore 1985
  • "Eesti mastersport 1975-90". Kaasautor. New York 1991
  • "Konsuli kõned 1982-1991". Tallinn 1993
  • "Usku peab olema" (jutlustekogu). Tallinn 1993
  • "Words for Understanding Ethnic Estonians" (sõnastik). Tallinn 1993
  • "Eesti kergejõustiku pool sajandit paguluses, ajalugu ja edetabelid". Tallinn 1998
  • "Issanda loomaaed ja teisi legende" (ilukirjanduslikke jutlusi). Tallinn 1999
  • Bibliograafia kommentaaridega. Tallinn 2000
  • "Saar, saare, saart: ood Koipsi saarele". Tallinn: Faatum, 2003
  • "Ära sa tule siia meistritiitlit kaitsma. Aleksander Kreegi lugu". Haapsalu 2004
  • "Mellanbrodern, en hyllning till Paavo Roos". Tallinn 2007
  • "Väikesaar eesti kirjanduses" (essee). Tallinn 2008
  • "Staadionilt statistikasse. Lugusid eesti spordi ajaloost". Tartu 2009
  • "Areenilt arhiivi. Lugusid eesti spordi ajaloost". Tartu 2013

Tunnustus

2003. aastal loobus Aarand Roos teenetemärgist ja tagastas selle Teenetemärkide Komiteele. Selle sammuga avaldas Aarand Roos protesti valitsusringkondade kümme aastat kestnud Eesti Vabariigi põhiseaduse vastasele poliitikale riigi lammutamisel ja Euroopa Liidule allutamisel. [2]

Isiklikku

Tema isa oli klassikaline filoloog Ervin Roos, tema vend on klassikaline filoloog ja arheoloog Paavo Roos. Tema abikaasa Maaja Duesberg on helilooja Rudolf Tobiase tütretütar. Neil on poeg Taavo Roos (sündinud 16. novembril 1983 New Yorgis), kes on tennisist, ja tütar Leila[3].

Aarand Roos valdas mitut keelt. Ta oli baptist ja ta oli Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid juhatuse liige.

Ta oli lapsest saadik suur spordihuviline ning kogus Eesti spordi (peamiselt kergejõustiku) statistikat.

Roos oli tubakavaba ühiskonna poolt ning andis valimislubaduse Riigikogusse pääsemisel teha propagandat tubakavaba ühiskonna eest.[4]

Viited

  1. ↑ "Väitekirja kaitsmine". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 16.04.1980. Vaadatud 17.04.2019.
  2. ↑ [1]
  3. ↑ [[Jüri Trei. In memoriam dr. Aarand Roos. Eesti Päevaleht (Rootsi), september 2020
  4. ↑ [2]

Välislingid

1990: Aksel Tiik (1921–2010) • 1991: Eugen Piisang (1917–2003) • 1992: Ruudi Toomsalu (1913–2002) • 1993: Oliver Puri (1925–2003) • 1994: Aime Pärnakivi (1935) • 1995: Juhan Mandre (1922–2008) • 1996: Ants Kala (1924–2011) • 1997: Vambola Remmel (1922–2015) • 1998: Heino Kask (1924–1999) • 1999: Johannes Nittim (1918–2006) • 1999: Arnold Vaiksaar (1929–2009) • 2001: Kaljo-Mihkel Johannes (1929–2010) • 2001: Valter Lenk (1929–2020) • 2002: Lembit Koik (1929–2017) • 2003: Juhan Maidlo (1930–2015) • 2004: Erlend Teemägi (1929) • 2005: Olaf Langsepp (1930) • 2006: Vello Viirsalu (1938–2011) • 2007: Nora Kutti (1922–2020) • 2008: Henn Saarmann (1934–2008) • 2009: Uno Aava (1928) • 2009: Paul Kuldkepp (1934–2020) • 2010: Aarand Roos (1940–2020) • 2011: Enn Mainla (1944) • 2012: Vello Lään (1937) • 2013: Linda Jaanson (1933) • 2014: Ille Palm (1937) • 2014: Tiit Lääne (1958) • 2015: Rein Järva (1945) • 2016: Valeri Maksimov (1949) • 2017: Merike Rõtova (1936) • 2018: Heldur Tuulemäe (1929) • 2019: Paavo Kivine (1939) • 2019: Tiit Karuks (1946) • 2021: Viive Reesar (1944) • 2021: Märt Ibrus (1949)

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aarand_Roos&oldid=5715233"