Elurikkus

Vihmametsad on ühed kõige mitmekesisemad ökosüsteemid

Laelatu puisniit Eestis on üks maailma suurima elurikkusega paiku, arvestades soontaimeliikide absoluutset arvu 1 m² kohta

Elurikkus ehk biodiversiteet ehk bioloogiline mitmekesisus ehk looduslik mitmekesisus ehk elustiku mitmekesisus on mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonite mitmekesisus. Termin tähistab sageli looduslikku ja tervet bioloogilist süsteemi.

Sõna biodiversity võeti kasutusele 1980ndatel Ameerika Ühendriikides. Sõna "elurikkus" on biodiversity eestikeelse vastena kasutusel alates 2005. aastast. Seda sõna propageeris Mikk Sarv 2005. aasta 28. oktoobril Eesti Looduseuurijate Seltsi, Jakob von Uexkülli Keskuse ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostööl toimunud keskkonnaeetika konverentsil "Väärtused ja konfliktid keskkonnaeetikas".

Bioloogiline mitmekesisus hõlmab looduse mitmekesisust kõikidel selle tasanditel: geeni (geneetiline mitmekesisus), raku, liigi (liigiline mitmekesisus), populatsiooni, ökosüsteemi tasandil (sh elupaikade mitmekesisust ja fülogeneetilist mitmekesisust).

Enamasti peetakse elurikkuse all silmas liigilist mitmekesisust. Kõige liigirikkamateks kooslusteks peetakse troopilisi laialehiseid metsi, korallriffe, süvaookeani ja suuri troopilisi järvi (näiteks Levin 2001). Eesti kõige liigirikkam taimekooslus on Laelatu puisniit.

Liigilise mitmekesisuse arvuliseks väljendamiseks on välja töötatud mitmeid indekseid. Laialdaselt on kasutusel Robert H. Whittakeri loodud mitmekesisuse indeksid, milles ta eristab alfa- (α), beeta- (β), gamma- (γ), delta- (δ) ja epsilon- (ε) mitmekesisust.

1992. aastal allkirjastati Rio de Janeiros rahvusvaheline kokkulepe looduse mitmekesisuse säilitamiseks, mis puudutab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist nii vabas looduses kui ka kodustatult või kultiveeritult, nii kaitsmise kui ka säästliku kasutamise abil, samuti kõiki tegevusi ja protsesse ühiskonnas, mis seda kas või kaudselt mõjutavad. Eesti ratifitseeris bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 1994. aastal.

Kõrvuti elurikkusega on Tartu Ülikooli ökoloogide juhtimisel hakatud rääkima ka tumedast elurikkusest, mis väljendab looduskoosluses esineva liigifondi puudolevat osa, ehk neid liike, mis potentsiaalselt sobiksid konkreetsesse kooslusse, aga mida seal mingitel põhjustel siiski ei esine.

Madalamatel laiuskraadidel esinevat suurt liigirikkust ja kõrgematel laiuskraadidel esinevat väikest liigirikkust üritavad biogeograafid ja makroökoloogid seletada mitmekesisuse laiuskraadilise gradiendi kaudu.

2010. aasta oli rahvusvaheline elurikkuse aasta.

Vaata ka

• biokultuuriline mitmekesisus
• Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu
• elurikkuse tulipunkt
• funktsionaalne elurikkus
• kultuuriline mitmekesisus
• maastike mitmekesisus
• Punane raamat

Välislingid

• Bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustiku avaleht
• Eesti Liikide Register
• Teaduse helisõnastik: Elurikkus (Urmas Kõljalg) – ERR Teadus, 21. jaanuar 2010
• Siim Sepp. "Maailma liigirikkaim piirkond asub Ecuadoris" Novaator, 21. jaanuar 2010
• Piret Pappel. "Rohkem liike, vähem haigusi" Novaator, 3. detsember 2010
• Villu Päärt. "Mis on tume elurikkus?" Novaator, 11. märts 2011