Madonnaliilia: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
== Levila == |
== Levila == |
||
Peamiselt kasvab [[Balkani riigid| |
Peamiselt kasvab [[Balkani riigid|Balkani maades]] ning Kesk- ja Ida-Euroopas: [[Prantsusmaa|Prantsusmaal]], [[Itaalia|Itaalias]] ja [[Ukraina|Ukrainas]]. Arvatavasti pärineb [[Türgi]] ja [[Afganistan|Afganistani]] poolkõrbelistelt aladelt, kust jõudis tõenäoliselt [[Foiniiklased|foiniiklastega]] [[Kartaago|Kartaagosse]] ja [[Kreeka|Kreekasse]], kust omakorda jõudis roomlaste vahendusel [[Inglismaa|Inglismaale]]. |
||
== Morfoloogia == |
== Morfoloogia == |
||
| 20. rida: | 20. rida: | ||
== Kultuuris == |
== Kultuuris == |
||
[[Fail:01-Lilium candidum madonna lily.jpg|pisi]] |
[[Fail:01-Lilium candidum madonna lily.jpg|pisi]]Esimeste kristlaste aegadest on seda taime peetud [[Maarja|neitsi Maarja]] lilleks ning kujutatud kui puhtuse ja süütuse sümbolit. |
||
== Viited == |
== Viited == |
||
Redaktsioon: 25. august 2020, kell 16:25
Madonnaliilia (Lilium candidum) ehk valge liilia on taimeliik liilia perekonnas ning on üks vanemaid kultuuriliiliad.
Levila
Peamiselt kasvab Balkani maades ning Kesk- ja Ida-Euroopas: Prantsusmaal, Itaalias ja Ukrainas. Arvatavasti pärineb Türgi ja Afganistani poolkõrbelistelt aladelt, kust jõudis tõenäoliselt foiniiklastega Kartaagosse ja Kreekasse, kust omakorda jõudis roomlaste vahendusel Inglismaale.
Morfoloogia
Hiliskevadel tärkavad tõrvikut meenutavad lehtedega kaetud varred, millel arenevad iseloomuliku lõhnaga õiekobarad. Igas kobaras on 5–10 valget trompetikujulist õit, mille keskel on pikad kollased tolmukad. Madonnaliilia sibulad koosnevad tihedatest ja lihakatest sibulasoomustest.
Kasvatamine
Madonnaliiliaid on kasvatatud sajandeid.[1] Eelistavad hea drenaažiga, huumuserikast ja viljakat liivsavimulda. Kasvukohaks on parim tuulevaikne päikesepaisteline koht, kuid talub ka varju. Kasvab hästi nii happelises kui ka aluselises mullas, kuid eelistab pigem viimast. Üldiselt on madonnaliilia vastupidav liik kuid on vastuvõtlik seenhaigustele.[2] [3]
Parim aeg madonnaliilia sibulate istutamiseks on augusti lõpus või septembri alguses.[2] Madonnaliilia sibul on varrejuurteta, mis tähendab, et istutada tuleb suhteliselt maapinna lähedale, nii et sibula tipp oleks ainult õhukeselt kaetud (kuni 3 cm).[4] Taimed õitsevad juunis ja juulis ning eritavad tugevat ja magusat aroomi.[3] Õied on silmatorkavad ka ööpimeduses, valendavad kuuvalgel.[1]
Mürgisus
.jpg)
Madonnaliilia on mürgine taim. Eriliselt tundlikud madonnaliilia mürgisusele on kassid, kellele võib mürgistus lõppeda surmaga. Seega pole soovitatav kasvatada madonnaliiliaid majapidamistes ja aedades, kus on kassid. Samuti ei tasu kuivatatud lilli hoida kassidele ligipääsetavates kohtades, kus nad võivad kokku puutuda õietolmuga, mida end hiljem puhastades sisse söövad. Mürgistussümptomite hulka kuuluvad oksendamine, uimasus ja söögiisu kadumine. Ravita jätmise korral põhjustab neerude ja maksa ülesütlemist, mis omakorda viib surmani. Võimaliku mürgistuse korral pöörduda kiiresti loomaarsti poole.
Inimesele väikeses koguses surmavalt ohtlik pole. Põhjustab maoärritust, oksendamist, peavalu, nägemise hägustumist ja nahaärritust.
Kultuuris
Esimeste kristlaste aegadest on seda taime peetud neitsi Maarja lilleks ning kujutatud kui puhtuse ja süütuse sümbolit.