Heiki Ahonen: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
51. rida: 51. rida:
[[Kategooria:Eesti dissidendid]]
[[Kategooria:Eesti dissidendid]]
[[Kategooria:Eesti vabadusvõitlejad]]
[[Kategooria:Eesti vabadusvõitlejad]]
[[Kategooria:Eesti ajakirjanikud]]
[[Kategooria:Eesti muuseumitöötajad]]
[[Kategooria:Eesti represseeritud isikud]]
[[Kategooria:Eesti represseeritud isikud]]
[[Kategooria: Eesti taasiseseisvumine]]
[[Kategooria: Eesti taasiseseisvumine]]

Redaktsioon: 16. august 2020, kell 20:21

Heiki Ahonen (sündinud 3. septembril 1956 Pärnus) on endine dissident ja vabadusvõitleja Eesti NSV-s ning Eesti Vabariigi Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor.

Perekondlik taust

Tema isapoolne vanaisa oli ingerlane. Ahoneni mõlemad vanemad olid Nõukogude võimu poolt represseeritud: isa mõisteti 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest vangi; ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli aga ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha. Ta ise on öelnud: "Meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud."[1]

Haridus

1971–1975 õppis ta Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis geodeesiat.

Töö

  • Restaureerimisvalitsus 1977–1978
  • Korstnapühkija Pääskülas 1978–1983
  • Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988–1998
  • Elekterside Inspektsioon 1998
  • Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees 1999–2003
  • Okupatsioonide Muuseumi direktor 2003–2012

Tegevus dissidendina

1977 liitus ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Ta kirjutas alla kollektiivsetele protsestikirjadele ja pidas sidet Moskvas töötavate välismaiste ajakirjanikega.

1983 ta vahistati ja Eesti NSV Ülemkohus mõistis ta Nõukogude-vastases agitatsioonis ja propagandas süüdi ning määras talle viis aastat vangilaagrit koos kaheaastase asumisajaga.

Karistust kandis ta Permi oblastis.

1987 vabastati ta ennetähtaegselt ja ta asus freesijana tööle Tallinna tehases Pioneer.

Ta oli 23. augustil toimunud Hirvepargi miitingu üks peakorraldajaid ja MRP-AEG asutajaliige.

Paguluses

1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti Rootsi, kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse abiesimees.

1989–1998 töötas ta Münchenis ja Prahas raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse toimetaja ja juhatajana.

Tegevus vabas Eestis

1998 tuli ta tagasi Eestisse. Ta on Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees. Samuti oli ta selle sihtasutuse eestvedamisel loodud Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor aastatel 2003–2012.[2][3]

Isiklikku

Ta on abielus ja tal on kaks last. Tema tädi (ema õde) on Lagle Parek, emapoolne vanaema kunstiajaloolane Elsbet Parek, emapoolne vanaisa ohvitser Karl Parek, vanavanaema näitleja Anna Markus.

Tunnustused

Viited

Välislingid