Christoph Kolumbus: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
52. rida: 52. rida:


24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.<ref>Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges ''Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia'' Kirjastus Kunst, 2006, lk. 273</ref> Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse [[Jamaica]]le, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.<ref>Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges ''Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia'' Kirjastus Kunst, 2006, lk. 281-285</ref>
24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.<ref>Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges ''Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia'' Kirjastus Kunst, 2006, lk. 273</ref> Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse [[Jamaica]]le, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.<ref>Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges ''Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia'' Kirjastus Kunst, 2006, lk. 281-285</ref>

=== III avastusretk ===

[[Pilt:Columbus_third_voyage.jpg|pisi|Kolmas avastusretk]]

Kolmanda avastusretke eesmärgiks oli avastada Hispaania valdustest lõunas olev kontinent, mille olemasolu portugaallased olid järeldanud oma reisidel merelt leitud kanuudest.<ref> Thacher, John Boyd (1903). Christopher Columbus: his life, his work, his remains, as revealed by original printed and manuscript records, together with an essay on Peter Martyr of Anghera and Bartolomé De Las Casas, the first Historians of America. New York: G. P. Putnam's Sons. lk. 379–380.</ref> Merele suundus ta 30. mail 1498, asudes seekord teele kuue laevaga. Seekord sattusid ta laevad tuulevaikusesse ja nende veetagavarad kulusid ära, mistõttu retk jäi lühikeseks. Ameerikani jõudes saatis Kolumbus kolm laeva kohe kolonistidele varustust viima, uurides randa üksnes kolme laevaga. [[Trinidad]]ile jõudsid nad 31. juulil. <ref>Joseph, Edward Lanzar (1838). History of Trinidad. A.K. Newman & Co.lk. 134.</ref>

Atlandi ookeani ületades avastas Kolumbus [[Magnetiline deklinatsioon|magnetilise deklinatsiooni]], mis võimaldas tal hiljem varasematele märkmetele tuginedes oma asukohta täpsemalt tuvastada.<ref>[https://www.britannica.com/biography/Christopher-Columbus Christopher Columbus (Italian explorer)".] Encyclopædia Britannica Online.</ref>

Ameerikas uuris Kolumbus [[Paria laht]]e ja avastas [[Orinoco]] suudme. Ka märkas ta [[Grenada]]t ja [[Tobago]]t. Orinoco suuet mõistis ta õigesti kui märki uuest maailmajaost, sest selline jõgi ei saanud asuda ühelgi saarel, ent ometi ei vastanud paik ühegi teise tuntud suure jõe suudme kirjeldusele. 5. augustil astub Kolumbus esmakordselt Ameerika pinnale.<ref>Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges ''Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia'' Kirjastus Kunst, 2006, lk. 306-308</ref>

Edasi suundus Kolumbus [[Santo Domingo]]sse, mis oli kujunenud uueks peamiseks kolooniaks. Seal tekkis tema ja asunike vahel konflikt, mille Kolumbus maha surus.<ref>Keith A. Pickering. "The Third Voyage of Columbus, 1498–1500".</ref> Mässulised olid saatnud oma esindaja Hispaania valitsejate juurde, ka Kolumbus ise nõudis krooni esindajat, et see aitaks vaherahu sõlmida.<ref>Brink, Christopher. Christopher Columbus: Controversial Explorer of the Americas. lk. 78.</ref> Nii saadeti Hispaniolale laialdaste volitustega [[Francisco de Bobadilla]]. See eemaldas Kolumbuse ametist ja saatis ta vangina Hispaaniasse, koostades enne laimava aruande. Aastal 1500 sai temast uus Hispaniola asevalitseja.<ref>Ferdinand Columbus. ''Historia del almirante Don Cristobal Colon en la cual se da particular y verdadera relacion de su vida y de sus hechos, y del descubrimiento de las Indias Occidentales, llamadas Nuevo-mundo.''</ref>

Bobadilla ettekannet peavad paljud autorid kallutatuks, eriti arvestades asjaolu, et ka tema valitsemisel jätkusid julmused,<ref>Carle, Robert (2019). "Remembering Columbus: Blinded by Politics". National Association of Scholars</ref> kuid maksuvabastused ja elanikkonna orjastamine panid kolonistid toetama just teda.<ref>Peter Bakewell, "A History of Latin America to 1825: 3rd Edition", lk. 114 Wiley Blackwell, 2010.</ref>


== Isiklikku ==
== Isiklikku ==

Redaktsioon: 2. august 2020, kell 16:16

Christoph Kolumbus

Christoph Kolumbus (Genova murdes Christoffa Corombo; itaalia keeles Cristoforo Colombo, hispaania keeles Cristóbal Colón ja portugali keeles Cristóvão Colombo, ladina keeles Christophorus Columbus) (arvatavasti 1451 Genova vabariik – 20. mai 1506 Valladolid, Kastiilia kroon) oli maadeavastaja ja kaupmees, kes 1492. aastal ületas Kastiilia (Hispaania) lipu all Atlandi ookeani ja jõudis Ameerikasse.

Ta lähtus arvestusest, et Maa kerakujulisuse tõttu peab laev jõudma Euroopast Kaug-Itta ka lääne suunas liikudes. Kuigi viikingite laevad võisid jõuda Põhja-Ameerikasse ligi 500 aastat enne Kolumbuse retke, tekkis Euroopal püsiv kontakt tolle Uue Maailmaga alles tänu Kolumbuse avastusele.

Kuigi Kolumbus oli palunud enda surnukeha toimetada Ameerikasse, maeti ta esialgu siiski Valladolidi kloostrisse. Kolm aastat hiljem sängitati säilmed ümber Sevillasse. Lõpuks lubati Kolumbuse poja Diego lesel Maria de Rojas y Toledol transportida koos mehe põrmuga äi ümbermatmiseks Santo Domingo katedraali, kuhu säilmed jõudsid 1541. aastaks.

Sinna jäid mõlemad kuni 1795. aastani, mil Hispaania loovutas Haiti saare prantslastele ning Kolumbuse jäänused kaevati taas üles ja veeti seekord Havannasse, kuhu need jäid kuni Hispaania-USA sõjani. Siis toodi need 1898 uuesti Sevillasse ja paigutati Sevilla katedraali. Ühtekokku maeti Kolumbuse luid väidetavalt ümber üheksa korda.

Meretee Aasiasse

Mongolite riigi ülemvõim Aasias võimaldas eurooplastel pikka aega turvaliselt mööda siiditeed jõuda Indiasse ja Hiinasse, kus asusid sellised väärtuslikud kaubad nagu siid ja vürtsid. Konstantinoopoli langemine 1453. aastal Osmanite valdusse muutis siiditee kasutamise raskemaks ja ohtlikumaks. Portugali meresõitjad püüdsid seetõttu leida mereteed Indiasse.

1470. aastal tegi Firenze astronoom Paolo dal Pozzo Toscanelli Portugali kuningale Afonso V-le ettepaneku võtta kasutusele läänesuunaline meretee, mis tema hinnangul oli lühim marsruut Vürtsisaartele ja Hiinasse. Afonso V ei võtnud ettepanekut vastu.[1]

Portugali maadeavastajad asusid uurima mereteed ümber Aafrika. Edu saavutati aastal 1488, mil Bartolomeu Dias jõudis Hea Lootuse neemeni. Samal perioodil, 1480. aastatel, tegid Kolumbuse vennad ettepaneku järgida Toscanelli plaani jõudmaks Indiasse üle Atlandi. Siiski oli Diase avastus kasvatanud huvi kagusuunalise meretee vastu, mis kahandas oluliselt huvi Kolumbuse ettepaneku vastu leida läänesuunaline meretee.[2]

Aastal 1476 sõitis Kolumbus Põhja Euroopasse, külastades Bristolit ja Iirimaad.[3] Iirimaal oli tal võimalus tutvuda looga Brendani teekonnast Atlandi ookeani teisele kaldale. Aastal 1477 võis Kolumbus külastada Islandit.[4] Kas Bristolis või Islandi retkel sai Kolumbus tutvuda ka Islandi saagadega Leifr Õnneliku retkest.[5]

Aastail 1482-1485 sõitis Kolumbus Portugali Aafrika kolooniate vahel, jõudes välja Elminani.[6] Seal tutvus ta passaatidega, mida kasutas ära Ameerikasse purjetamisel,[7] sellal kui tagasi sõites kasutas ta ära Põhja-Atlandil valitsevaid läänetuuli.[8] On teadmata, kas Kolumbus oli selle skeemi avastaja, või kuulis ta seda teistelt Portugali kaptenitelt.

1485. aastal esitas Kolumbus oma plaanid Portugali kuningale João II-le. Ta tegi ettepaneku, et kuningas varustaks kolme vastupidavat laeva ja annaks Kolumbusele aasta aega leidmaks Atlandi ookeanil marsruuti Orienti. Kolumbus soovis saada "ookeani suure admirali" auaste, oma avastatud maade kuberneriks ja ühe kümnendiku nende maade tulust. Kuningas esitas Kolumbuse ettepaneku oma ekspertidele, kes selle tagasi lükkasid. Nende arvates oli Kolumbuse arvutuslik meretee pikkus 3860 km liiga väike.[9] Tegelik vahemaa on umbes 20 000 km,[10] mistõttu poleks ükski 14. sajandi laev suutnud kanda kaasas piisavalt provianti ja värsket vett nii pika meretee läbimiseks. Suurem osa tolleaegsetest Euroopa navigaatoritest pidas läänepoolset mereteed Aasiasse läbimatuks.

Pärast Portugali kuninga korduvat äraütlemist sõitis Kolumbus Genovasse ja Veneetsiasse, kuid teda ei saatnud edu kummaski linnas. Ta saatis oma venna Bartholomeu ka Inglismaa kuninga Henry VII juurde, kes samuti ei soovinud Kolumbuse plaanidesse rahaliselt panustada.

Toetust leidis Kolumbus 1486.a. Hispaania kuningakojas, kus tema otseseks toetajaks sai kuninganna Isabella I. 03.08.1492.a. alustas sõitu Kolumbus kolme ekspeditsioonilaevaga Hispaaniast läände ning jõudis 12.10.1492.a. Lääne-India saarestikku.[11]

Avastusretked

I avastusretk

I avastusretk. Tänapäevased kohanimed on mustas kirjas, Kolumbuse antud nimed sinises

Kolumbuse esimesel retkel osalesid kolm laeva. Kolumbus resideeris lipulaeval, milleks oli karakk Santa Maria, veel olid laevastikus karavellid Pinta ja Niña. Pinta kapteniks oli Martín Alonso Pinzón, Niña kapteniks tema vend Vicente Yáñez Pinzón.[12]

Karavellid pärinesid Palos de la Frontera kodanikelt; nad olid sunnitud need Hispaania käsutusse andma, tasumaks trahvi. See on suureks löögiks Martín Alonso Pinzónile, kes unistas omaenese retkest Atlandi ookeani taha, kuna sealse sadama kapten Diego te Teive oli aastal 1452 kandunud oma laevaga peaaegu üle Atlandi ookeani.[13]

Esimese avastatud saare nimi oli kohalikus keeles Guanahani, Kolumbus nimetab selle San Salvadoriks. Saare tuvastamisega on raskusi, kuna Kolumbuse originaalkaardid on kadunud. Tõenäolisemad kandidaadid on Samana Cay ja San Salvador.[14] Saarelt on leitud ka klaashelmeid ja XV sajandi keskpaigas münditud hispaania münte.[15]

28. oktoobril jõudis Kolumbus Kuubale. Ajal, mil ta sealset rannikut uuris, suundus Martín Alonso Pinzón omaalgatuslikule retkele, et rohkem kulda leida.[16] 5. detsembril jõudis Kolumbus Hispaniolale.[17] Seal sõitis Santa Maria karile ja Kolumbus oli sunnitud osa meeskonnast maha jätma. Nende saatuse pärast ta muret ei tundnud, kuna kohalik pealik Guacanagari ei olnud vaenulik.[18] Ekspeditsioon kohtus 6. jaanuaril taas Pintaga. 13. jaanuaril toimus neil kokkupõrge vaenuliku ciguayode suguharuga; kokkupõrge lõppes hispaanlaste taandumisega kaks päeva hiljem.[19] Ühtlasi võtsid nad 10-25 vangivõetud vastast Hispaaniasse kaasa, neist seitse elasid mereretke ka üle.[20]

Tagasiteel peatus Kolumbus nädala Portugalis, kus kohtus Bartolomeu Diasega ja tõenäoliselt ka Fernão de Magalhãesiga[21].

II avastusretk

Teine avastusretk

24. septembril 1493 algas Kolumbuse teine retk. Seekord oli talle usaldatud 17 laeva juhtimine, millel oli 1700 inimest ja varustust uue koloonia rajamiseks.[22] Osa kolonisaatoritest olid hambajäänuste järgi otsustades tõenäoliselt ka vabad mustanahalised.[23]

3. novembril märkasid nad Dominicat, maabusid hiljem Marie-Galantel ja saabus Guadeloupele. Edasine täpne teekond pole teada, kuid saared, millele Kolumbus nime andis, olid Montserrat, Antigua, Redonda, Nevis, Saint Kitts, Sint Eustatius, Saba, Saint Martin, Saint Croix. Neitsisaared, Virgin Gorda, Peter Island. Tortola nimetas ta Santa Anaks. 14. novembril toimus Kolumbuse vägede ja kohalike kariibide vahel lahing, mille käigus Kolumbus päästis paar kohalikku poissi. Kolumbus mõistis olukorda nii, et kariibid on kannibalid. [24] Pole aga tõendeid, et kariibid tegelikult kannibalid oleks olnud ja on kindel, et hispaanlased veel kohalikke keeli ei tundnud.[25]

22. novembril jõudis Kolumbus taas Hispaniolale, kus avastas, et esimesel reisil rajatud asundus on hävitatud ja hispaanlased maha tapetud. Kohalike tainode väidetel hukkusid need sõjas, mida kaks naabersuguharu Guacanagari suguharu vastu alustasid. Kolumbuse teekaaslased nõudsid kättemaksu, kuid Kolumbus otsustas nõustuda tainode versiooniga ja suundus edasi asundust uude kohta rajama.[26] Uue asunduse La Isabela rajas ta ligi 100 kilomeetrit ida poole.[27]

24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.[28] Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse Jamaicale, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.[29]

III avastusretk

Kolmas avastusretk

Kolmanda avastusretke eesmärgiks oli avastada Hispaania valdustest lõunas olev kontinent, mille olemasolu portugaallased olid järeldanud oma reisidel merelt leitud kanuudest.[30] Merele suundus ta 30. mail 1498, asudes seekord teele kuue laevaga. Seekord sattusid ta laevad tuulevaikusesse ja nende veetagavarad kulusid ära, mistõttu retk jäi lühikeseks. Ameerikani jõudes saatis Kolumbus kolm laeva kohe kolonistidele varustust viima, uurides randa üksnes kolme laevaga. Trinidadile jõudsid nad 31. juulil. [31]

Atlandi ookeani ületades avastas Kolumbus magnetilise deklinatsiooni, mis võimaldas tal hiljem varasematele märkmetele tuginedes oma asukohta täpsemalt tuvastada.[32]

Ameerikas uuris Kolumbus Paria lahte ja avastas Orinoco suudme. Ka märkas ta Grenadat ja Tobagot. Orinoco suuet mõistis ta õigesti kui märki uuest maailmajaost, sest selline jõgi ei saanud asuda ühelgi saarel, ent ometi ei vastanud paik ühegi teise tuntud suure jõe suudme kirjeldusele. 5. augustil astub Kolumbus esmakordselt Ameerika pinnale.[33]

Edasi suundus Kolumbus Santo Domingosse, mis oli kujunenud uueks peamiseks kolooniaks. Seal tekkis tema ja asunike vahel konflikt, mille Kolumbus maha surus.[34] Mässulised olid saatnud oma esindaja Hispaania valitsejate juurde, ka Kolumbus ise nõudis krooni esindajat, et see aitaks vaherahu sõlmida.[35] Nii saadeti Hispaniolale laialdaste volitustega Francisco de Bobadilla. See eemaldas Kolumbuse ametist ja saatis ta vangina Hispaaniasse, koostades enne laimava aruande. Aastal 1500 sai temast uus Hispaniola asevalitseja.[36]

Bobadilla ettekannet peavad paljud autorid kallutatuks, eriti arvestades asjaolu, et ka tema valitsemisel jätkusid julmused,[37] kuid maksuvabastused ja elanikkonna orjastamine panid kolonistid toetama just teda.[38]

Isiklikku

On teada, et tal oli kolm venda – Diego, Bartolomeo ja Giovanni – ning õde Bianchinetta ja kaks poega – Hernando (ka Fernando) ja Diego. Samas pole seniajani üksmeelt tema täpse sünniaja ja -koha osas. Prantslased tutvustavad Kolumbuse sünnimaana Korsikat, mis tol ajal samuti kuulus Genova Vabariigi koosseisu, mille alamana Ameerika avastaja sündis.

Kolumbuse järgi nimetatud kohti

Viited

  1. ↑ Charles R. Boxer (1951). The Christian Century in Japan: 1549–1650. University of California Press. Lk 2. Vaadatud 28.02.2016.
  2. ↑ Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.06.2015. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |deadurl=, kasuta parameetrit (|url-status=) (juhend); vigane väärtus: |ref=harv (juhend)
  3. ↑ Bedini, Silvio A. ja David Buisseret (1992). The Christopher Columbus encyclopedia, Volume 1, University of Michigan Press, republished by Simon & Schuster, ISBN 0-13-142670-2, lk. 175
  4. ↑ Beazley, Charles Raymond (1911). "Columbus, Christopher" . In Chisholm, Hugh (ed.). Encyclopædia Britannica. 6 (11th ed.). Cambridge University Press. lk. 741
  5. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 108
  6. ↑ Christopher Columbus (Italian explorer)". Encyclopædia Britannica Online.
  7. ↑ Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3.
  8. ↑ Trade Winds and the Hadley Cell
  9. ↑ Samuel Eliot Morison, Admiral of the Ocean Sea: The Life of Christopher Columbus, (Boston: Atlantic-Little, Brown, 1942). Reissued by the Morison Press, 2007. ISBN 1-4067-5027-1.
  10. ↑ Phillips, Jr (1992), lk 110.
  11. ↑ Columbus and Henry VII thewildcatsvictory.wordpress.com
  12. ↑ Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3.
  13. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 196-198
  14. ↑ Herbermann, Charles, ed. (1913). "San Salvador (1)" . Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton Company.
  15. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 236
  16. ↑ Keith A. Pickering. "The First Voyage of Columbus"
  17. ↑ Fuson, Robert. The Log of Christopher Columbus (Camden, International Marine, 1987) lk. 173.
  18. ↑ Maclean, Frances (Jaanuar 2008). "The Lost Fort of Columbus". Smithsonian Magazine.
  19. ↑ Yewell, John; Chris Dodge (1992). Confronting Columbus: An Anthology. Jefferson, NC: McFarland & Company. lk. 33. ISBN 978-0-89950-696-8.
  20. ↑ Catz, Rebecca (1 jaanuar 1990). "Columbus in the Azores". Portuguese Studies. 6: 17–23. JSTOR 41104900
  21. ↑ Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3.
  22. ↑ Baccus, M. Kazim Utilization, Misuse, and Development of Human Resources in the Early West Indian Colonies, Wilfrid Laurier University Press (2 January 2000) ISBN 978-0-88920-982-4 lk. 6–7
  23. ↑ "Who Went With Columbus? Dental Studies Give Clues.". The Washington Post. 18 mai 2009.
  24. ↑ Phillips, Jr, William D.; Phillips, Carla Rahn (1992). The worlds of Christopher Columbus. Cambridge, UK: Cambridge University Press. lk. 197-198ISBN 978-0-521-35097-6
  25. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 260
  26. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 263-264
  27. ↑ "Teeth Of Columbus's Crew Flesh Out Tale Of New World Discovery". ScienceDaily. 20 märts 2009.
  28. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 273
  29. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 281-285
  30. ↑ Thacher, John Boyd (1903). Christopher Columbus: his life, his work, his remains, as revealed by original printed and manuscript records, together with an essay on Peter Martyr of Anghera and Bartolomé De Las Casas, the first Historians of America. New York: G. P. Putnam's Sons. lk. 379–380.
  31. ↑ Joseph, Edward Lanzar (1838). History of Trinidad. A.K. Newman & Co.lk. 134.
  32. ↑ Christopher Columbus (Italian explorer)". Encyclopædia Britannica Online.
  33. ↑ Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 306-308
  34. ↑ Keith A. Pickering. "The Third Voyage of Columbus, 1498–1500".
  35. ↑ Brink, Christopher. Christopher Columbus: Controversial Explorer of the Americas. lk. 78.
  36. ↑ Ferdinand Columbus. Historia del almirante Don Cristobal Colon en la cual se da particular y verdadera relacion de su vida y de sus hechos, y del descubrimiento de las Indias Occidentales, llamadas Nuevo-mundo.
  37. ↑ Carle, Robert (2019). "Remembering Columbus: Blinded by Politics". National Association of Scholars
  38. ↑ Peter Bakewell, "A History of Latin America to 1825: 3rd Edition", lk. 114 Wiley Blackwell, 2010.

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Christoph_Kolumbus&oldid=5687248"