Endel Tulving: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PikseBot (arutelu | kaastöö)
P Robot: välislink parandatud
Bogdanov-62 (arutelu | kaastöö)
103. rida: 103. rida:
[[Kategooria:Valgetähe II klassi teenetemärgi kavalerid]]
[[Kategooria:Valgetähe II klassi teenetemärgi kavalerid]]
[[Kategooria:Eestlased Kanadas]]
[[Kategooria:Eestlased Kanadas]]
[[Kategooria:Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmed]]
[[Kategooria:Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmed]]
[[Kategooria:Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmed]]
[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmed]]
[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmed]]

Redaktsioon: 22. juuli 2020, kell 23:10

Endel Tulving (kuni 19.08.1938 Tulff; sündinud 26. mail 1927 Petseris) on eesti päritolu Kanada eksperimentaalpsühholoog ja kognitiivneuroteadlane.

Ta on üks tunnustatumaid mälu-uurijaid maailmas. Tema tuntuim saavutus on episoodilise mälu eristamine teistest õppimise ja mälu süsteemidest ajus.

Bakalaureuse ja magistri kraadi tegi ta Toronto Ülikoolis, filosoofiadoktori kraadi Harvardi Ülikoolis, mille kaitses 1957. aastal. Alates 1956. aastast töötanud Toronto Ülikoolis.

Ta on Kanada Kuningliku Seltsi liige, Londoni Kuningliku Seltsi liige, Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliige, Euroopa Akadeemia välisliige ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige. Tulving on Toronto Ülikooli emeriitprofessor ja Washingtoni Ülikooli Saint Louises külalisprofessor.

Elulugu

Endel Tulving sündis 26. mail 1927 Petseris kohtuniku peres.[1] Õpinguid alustas Tartus Treffneri gümnaasiumis. Teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni tõttu jätkus haridustee Saksamaa põgenikelaagris. Sel perioodil hakkas ta valdavalt huvi tundma psühholoogia vastu. Saksamaal töötas ta ka tõlgina ja veetis ühe aasta meditsiinitudengina Heidelbergis.

1949. aastal emigreerus Kanadasse, kus sai Toronto Ülikooli üliõpilaseks. Bakalaureusekraadi Torontost sai ta 1953. aastal ning magistrikraadi järgmisel aastal. Edasi asus ta õppima Harvardi ülikooli ning omandas PhD eksperimentaalpsühholoogias 1957. aastal.

Ta oli abielus kunstnik Rutt Tulvinguga. Neil on tütred Elo Ann ja Linda.

Akadeemiline karjäär

Oma doktorantuuri lõpuperioodil 1956. aastal alustas tööd Toronto Ülikoolis lektorina, kus töötas kuni emeriteerumiseni 1992. aastal. Endel Tulving valiti Toronto Ülikooli korraliseks psühholoogiaprofessoriks 1965. aastal. Erilise tunnustusena valiti ta 1985. aastal Toronto ülikooli ülikooliprofessoriks (university professor). Paralleelselt tööga Torontos oli ta aastatel 1970–1975 professor ka Yale'i Ülikoolis. Tulving on töötanud aastatel 1974–1980 Torontos ka psühholoogia osakonna dekaanina. Pärast emeriitprofessoriks saamist on Tulvingu sidemed oma alma mater'iga säilinud. Suurema osa ajast aga tegeleb ta teadusega Rotmani uurimisinstituudis (Rotman Research Institute) Baycresti Keskuses Tanenbaumi õppetooli kognitiivse neuroteaduse professorina. Tal on samuti Clark Way Harrisoni külalisprofessori koht (Distinguished Visiting Professorship) Washingtoni Ülikoolis Saint Louises.

Endel Tulving on olnud ja on paljude teadusajakirjade toimetuskolleegiumites (nt Psychological Research, European Journal of Cognitive Psychology, Journal of Experimental Psychology jmt). Ta oli aastatel 1969–1972 ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior peatoimetaja. Tema avaldatud teaduspublikatsioonide hulk ulatub sadadesse. Paljud nendest on saanud klassikalisteks artikliteks või raamatuteks. Ta kuulub maailma 10 tsiteerituma kognitiivpsühholoogi hulka ja on mälu-uurijate absoluutses tipus.[2]

Endel Tulvingu uurimisalaks on olnud mälu. Tema poolt avastatud nähtuste või loodud mõistete seas on subjektiivne organisatsioon, sisendi ja väljundi interferents, erinevus olemasoleva ja kättesaadava informatsiooni vahel, meenutusajendid (retrieval cue), ajendist sõltuv unustamine (cue-dependent forgetting), Tulving-Colotla esmase mälu indeks, meenutatavate sõnade ja nimede äratundmise nurjumine, reduktsiooni meetod mälujälgede struktuuri kindlakstegemiseks, Tulving-Wisemani funktsioon, mis seob äratundmist ajendatud meenutamisega, kodeerimise spetsiifilisus, sünergiline ekfooria, salvestamise/ammutamise interaktsioon, pertsptiivse ja ekfoorilise sarnasuse seosed äratundmisel, episoodilise ja semantilise mälu eristamine, erinevus noeetilse ja autonoeetilise teadvuse vahel, stohhastiline sõltumatus pertseptiivse praimimise ja eksplitsiitsete mälunäitajate vahel ja lõpuks pertseptiivne praimimine kui kvaasimälu süsteem.

Episoodiline ja semantiline mälu

1972. aastal avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas. Artikli sõnumiks oli, et inimese mälu pole üks, vaid on igati mõistlik ja arukas eristada vähemalt kahte omavahel põhimõtteliselt eristuvat mälusüsteemi – episoodilist ja semantilist.[1]

Episoodiline mälu on süsteem, mis kogub infot ajaliselt märgistatud sündmuste ning nende ajalis-ruumiliste suhete kohta. Semantiline mälu teiselt poolt on mälu, mis on vajalik keele kasutamiseks. See on mentaalne tesaurus, organiseeritud teadmiste kogu,mida inimene omab sõnade ja teiste verbaalsete sümbolite kohta, nende tähenduste ja tähistuste kohta, nende omavaheliste suhete kohta, sümbolite ja mõistetega ümberkäimise reeglite, valemite ja algoritmite kohta.[3]

Episoodiline ja semantiline mälu on kaks propositsionaalse mälu süsteemi: nende funktsioonideks on koguda, säilitada ja teha kättesaadavaks informatsioon organismi ümbritseva välismaailma kohta, selline informatsioon, mis on esitatav propositsionaalsel kujul. Neid on võimalik vastandada mälusüsteemidele, mille ülesandeks on omandada ja kasutada oskusi ja protseduure, ehk protseduurilisele mälusüsteemile.

Episoodiline ja semantiline mälu on sarnased selles, et nad on propositsionaalse mälu alaliigid. Vaatamata sarnasusele on aga ka olulisi erinevusi nende kahe vahel. Need erinevused on kokkuvõetavad kolme suurema kategooria alla: erinevused informatsioonis, erinevused toimimise põhimõtetes (operatsioonid) ja erinevused "kasutuses" või osas, mida mälu mängib elu erinevates avaldustes.[3]

Side Eestiga

1989. aastal valiti Endel Tulving Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta oli Eesti Käitumis- ja Terviseteaduste Keskuse juhtkomitee liige ja on Eesti Psühholoogide Liidu liige.

Tulvingu otsesel toetusel leidis aset mälupsühholoogia konverents Tallinnas, mille tulemusena valmis 2000. aastal kogumik "Memory, consciousness, and the brain: The Tallinn Conference", Psychology Press, toimetaja Endel Tulving.[2]

10. jaanuaril 2014 jõudis Eestisse Eesti Rahva Muuseumis hoiustamiseks osa tema arhiivist.

Tunnustused

  • Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis (1977/78)
  • Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu väljapaistvate teadussaavutuste eest (Distinguished Scientific Contribution Award) (1983)
  • Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award for Distinguished Contributions to Psychology as a Science)(1983)
  • Tartu Ülikooli audoktor (1989)
  • Kuldmedal elutöö eest psühholoogias, Ameerika Psühholoogia Fond (American Psychological Foundation)(1994)
  • McGoverni autasu, Ameerika Teaduse Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Science) (1996)
  • Valgetähe II klassi teenetemärk (2000)
  • Toronto Ülikooli audoktor (2001)
  • Pasteuri-Weizmanni/Servier' auhind (2009)

Valitud akadeemiatesse

Olulisemad publikatsioonid

  • Tulving, E. (1994). Mälu. Tallinn: Kupar (tõlkinud ja eessõna: Jüri Allik)
  • Tulving, E. (2002, 2007). Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus (tõlkinud ja eessõna: Jüri Allik)
  • Tulving, E. (1983). Elements of Episodic Memory. Oxford: Clarendon Press/Oxford University Press. (Eesti keeles on ilmunud selle lühiülevaade kogumikus "Mälu")
  • Tulving, E., Pearlstone, Z. (1966). Availability versus accessibility of information in memory for words. Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior, 5, 381–291.
  • Tulving, E., Madigan, S. A. (1970). Memory and verbal learning. Annual Review of Psychology, 21, 437–484.
  • Tulving, E. (1972). Episodic and semantic memory. Ilmunud E. Tulvingu ja W. Donaldsoni toimetatud kogumikus Organization of Memory. New York: Academic Press.
  • Tulving, E., Schacter, D. L., Stark, H. A. (1982). Priming effects in word-fragment completion are independent of recognition memory. Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory, and Cognition, 17, 595–617.
  • Tulving, E., Schacter, D. L. (1990). Priming and human memory. Science, 247, 301–306.
  • Tulving, E., Craik, F. (2000). The Oxford Handbook of Memory. Oxford: Oxford University Press.
  • Tulving, E. (2000). Memory, consciousness, and the brain: The Tallinn Conference. Hove: Psychology Press.
  • Tulving, E. (2002). Episodic memory: From mind to brain. Annual Review of Psychology, 53, 1–25.
  • Habib, R., Nyberg, L., Tulving, E. (2003). Hemispheric asymmetries of memory: the HERA model revisited. Trends in Cognitive Sciences, 7, 241–245.
  • Rosenbaum, R. S., Stuss, D. T., Levine, B., Tulving, E. (2007). Theory of mind is independent of episodic memory. Science, 318, 23.
  • Dudai, Y., Roediger III, H. L., Tulving, E. (2007). Science of memory. Oxford Scholarship Online Monographs, May 2007, pp. 1–11(11).
  • Kim, A. S. N., Vallesi, A., Picton, T. W., Tulving, E. (2009). Cognitive association formation in episodic memory: Evidence from event-related potentials. Neuropsychologia, 47, 3162–3173.

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 Jüri Allik (2002). "Endel Tulving ja mälu – E.Tulving, Mälu (lk 9–31)" (eesti keel). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Veebiversioon. Vaadatud 02.04.2014.. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. 2,0 2,1 [Bachmann, T., Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo]
  3. 3,0 3,1 [Tulving, E. (2002). Mälu. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus]

Välislingid