Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
{{Keeletoimeta|kuu=juuli|aasta=2020}} |
|||
{{See artikkel| räägib noodistlaulmise õpetusest |
{{See artikkel| räägib noodistlaulmise õpetusest ja sellest välja arenenud õppeainest; Arvo Pärdi teose kohta vaata [[Solfedžo (Pärt)]]}} |
||
'''Solfedžo''' (itaalia keeles ''solfeggio'', prantsuse keeles ''solfège'') on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud õpetus [[laulmine|laulda]] [[partituur|noodist]] [[helirida|heliridu]], [[intervall (muusika)|intervalle]] ja [[meloodia|meloodilisi]] harjutusi keskaegse [[solmisatsioon]]i abil, milles igale [[noot (muusika)|noodile]] vastab teatud [[silpnimetus]]. |
'''Solfedžo''' (itaalia keeles ''solfeggio'', prantsuse keeles ''solfège'') on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud õpetus [[laulmine|laulda]] [[partituur|noodist]] [[helirida|heliridu]], [[intervall (muusika)|intervalle]] ja [[meloodia|meloodilisi]] harjutusi keskaegse [[solmisatsioon]]i abil, milles igale [[noot (muusika)|noodile]] vastab teatud [[silpnimetus]]. |
||
6. rida: | 7. rida: | ||
==Ajalugu== |
==Ajalugu== |
||
16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses hakkasid itaalia lauluõpetajad looma ainult vokaalidel põhinevaid kaunistuste laulmise harjutusi, mida nimetati passaažideks (''passaggi''). Need harjutused aitasid õpilastel arendada hääle liikuvust ja ornamenteerimise võimeid |
16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses hakkasid itaalia lauluõpetajad looma ainult vokaalidel põhinevaid kaunistuste laulmise harjutusi, mida nimetati passaažideks (''passaggi''). Need harjutused aitasid õpilastel arendada hääle liikuvust ja ornamenteerimise võimeid n-ö kaunistatud laulus (''canto figurato''). Näiteks Zacconi (1592), Cerone (1613) ja Mersenne (1634) kasutasid harjutustes viit vokaali. Samas aga näiteks G. B. Mancini 1774. aastal ilmunud raamatus "Pensieri, e riflessioni pratiche sopra il canto figurato" soovitas kasutada ainult vokaale "a" ja "e". |
||
17. sajandil hakati itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutuste laulmiseks kasutama keskaegset [[solmisatsioon]]i. Nii kujunes keskaegsetest silpnimetustest (''solfeggi'') ainult vokaalidel laulmise laiendus. |
17. sajandil hakati itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutuste laulmiseks kasutama keskaegset [[solmisatsioon]]i. Nii kujunes keskaegsetest silpnimetustest (''solfeggi'') ainult vokaalidel laulmise laiendus. |
||
18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu |
18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu tekkis ajal, kui Pariisis anti välja esimesed solfedžoõpikud, millest esimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust; raamatu toimetajad olid P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911). |
||
Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on |
Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on eri keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam{{lisa viide}} on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963). |
||
== Noodinimed == |
== Noodinimed == |
||
{{vaata|Heli põhinimetus}} |
{{vaata|Heli põhinimetus}} |
||
Kindlaksmääratud do |
Kindlaksmääratud do'ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si'ga), et anda nimed Do-[[mažoor]]i skaala nootidele, seda tähtede [[C (muusika)|C]], [[D (muusika)|D]], [[E (muusika)|E]], [[F (muusika)|F]], [[G (muusika)|G]], [[A (muusika)|A]] ja [[B (muusika)|B]] asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re-[[minoor]]is).) |
||
Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „[[Helisev muusika]]“. |
Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „[[Helisev muusika]]“. |
Redaktsioon: 22. juuli 2020, kell 16:50
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2020) |
See artikkel räägib noodistlaulmise õpetusest ja sellest välja arenenud õppeainest; Arvo Pärdi teose kohta vaata Solfedžo (Pärt) |
Solfedžo (itaalia keeles solfeggio, prantsuse keeles solfège) on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud õpetus laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse solmisatsiooni abil, milles igale noodile vastab teatud silpnimetus.
Aja jooksul on solfedžo kujunenud muusikakoolides kompleksseks õppeaineks, praktiliseks õpetuseks muusikahelidest (Tonlehre), mis muusikateooriale põhinedes sisaldab lisaks noodist laulmisele ka noodikirjaõpetust, muusikalise kuulmise arendamist (Gehörbildung, ear training) ja partituurilugemist.
Ajalugu
16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses hakkasid itaalia lauluõpetajad looma ainult vokaalidel põhinevaid kaunistuste laulmise harjutusi, mida nimetati passaažideks (passaggi). Need harjutused aitasid õpilastel arendada hääle liikuvust ja ornamenteerimise võimeid n-ö kaunistatud laulus (canto figurato). Näiteks Zacconi (1592), Cerone (1613) ja Mersenne (1634) kasutasid harjutustes viit vokaali. Samas aga näiteks G. B. Mancini 1774. aastal ilmunud raamatus "Pensieri, e riflessioni pratiche sopra il canto figurato" soovitas kasutada ainult vokaale "a" ja "e".
17. sajandil hakati itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutuste laulmiseks kasutama keskaegset solmisatsiooni. Nii kujunes keskaegsetest silpnimetustest (solfeggi) ainult vokaalidel laulmise laiendus.
18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu tekkis ajal, kui Pariisis anti välja esimesed solfedžoõpikud, millest esimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust; raamatu toimetajad olid P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911).
Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on eri keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam[viide?] on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).
Noodinimed
- Pikemalt artiklis Heli põhinimetus
Kindlaksmääratud do'ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si'ga), et anda nimed Do-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C, D, E, F, G, A ja B asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re-minooris).)
Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „Helisev muusika“.