Eesti Teaduste Akadeemia: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Bogdanov-62 (arutelu | kaastöö)
399 muudatust
97. rida: 97. rida:
[[19. detsember|19. detsembril]] [[2001]] valiti akadeemikuiks [[Mart Ustav]] ja [[Lennart Meri]].
[[19. detsember|19. detsembril]] [[2001]] valiti akadeemikuiks [[Mart Ustav]] ja [[Lennart Meri]].


[[18. detsember|18. detsembril]] [[2002]] valiti välisliikmeiks [[Richard R. Ernst]], [[Gerard A. Maugin]] [[Helmut Schwarz]] ja [[Endel Tulving]].
[[18. detsember|18. detsembril]] [[2002]] valiti välisliikmeiks [[Richard R. Ernst]], [[Gerard A. Maugin]], [[Helmut Schwarz]] ja [[Endel Tulving]].


[[17. detsember|17. detsembril]] [[2003]] valiti akadeemikuiks [[Enn Mellikov]], [[Raivo Uibo]] ja [[Jaan Ross]].
[[17. detsember|17. detsembril]] [[2003]] valiti akadeemikuiks [[Enn Mellikov]], [[Raivo Uibo]] ja [[Jaan Ross]].

Redaktsioon: 20. juuli 2020, kell 07:40

 See artikkel räägib praegusest Teaduste Akadeemiast; 1938. aastal asutatud akadeemia kohta vaata artiklit Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940).
Eesti Teaduste Akadeemia
Eesti Teaduste Akadeemia maja, endine Ungern-Sternbergi palee ja Eestimaa Provintsiaalmuuseum
Deviis Facta non solum verba
Asutatud 28. jaanuar 1938
Asukoht Kohtu tänav 6, Tallinn
Tegevuspiirkond Harju maakond
Juhtkond Teaduste Akadeemia president
Tarmo Soomere (2014– )
Veebileht http://www.akadeemia.ee/

Eesti Teaduste Akadeemia on Eesti teaduste akadeemia, praegu eelkõige personaalakadeemia, varem paljusid teadusasutusi otseselt juhtinud asutus, mille asutamisaastaks loetakse aastat 1938, mil asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Akadeemia on järjepidevalt tegutsenud 1946. aastast, mil asutati Eesti NSV Teaduste Akadeemia, mille õigusjärglasena kannab 1989. aastast praegust nime.

Eesti Teaduste Akadeemia juhtlause on ladinakeelne sentents „Facta non solum verba” (Teod, mitte üksnes sõnad). Akadeemia praeguses põhikirjas (kinnitatud 2013) öeldakse: "Eesti Teaduste Akadeemia on 1938. aastal Eesti Teaduste Akadeemia seadusega asutatud silmapaistvate teadlaste ja teiste loomeisikute ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust, teaduslikku mõtteviisi ja kultuuri Eestis."[1]

Praegu moodustavad akadeemia liikmeskonna akadeemikud ja välisliikmed. Varem jaotusid liikmed tegevliikmeiks ja korrespondentliikmeiks. Kuuluvus Akadeemia liikmeskonda on eluaegne. Akadeemia valib ise oma liikmeid.

Eesti Teaduste Akadeemia president on Tarmo Soomere. Asepresidendid on Arvi Freiberg ja Mart Kalm.

Eesti Teaduste Akadeemia annab välja teaduste akadeemia sõbra tiitlit.[2]

Eesti teaduste akadeemiate presidendid

Akadeemia tegevliikmete, korrespondeerivate liikmete, akadeemikute ja välisliikmete loend

Esimesed Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmed olid Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondeerivad liikmed Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga (kinnitatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt 5. aprillil 1946).

17. juunil 1951 valiti akadeemia tegevliikmeiks Nikolai Buzulukov, Arnold Humal, Aleksandr Kiur-Muratov, Feodor Klement, Gustav Naan, Joosep Saat ja Andrei Tšernõšov ja korrespondentliikmeiks Richard Antons, Aleksandr Dobrjanski, Johannes Heil ja Hilda Moosberg.

30. juunil 1954 valiti akadeemia tegevliikmeiks Paul Ariste, Harald Haberman, Johannes Heil, Karl Orviku ja August Vaga ja korrespondentliikmeiks Nikolai Alumäe, Richard Mahl ja Aarne Pung.

26. septembril 1957 valiti akadeemikuks Harri Moora ning korrespondentliikmeiks Ilo Sibul ja Arnold Veimer.

25. jaanuaril 1961 valiti akadeemikuiks Nikolai Alumäe, Richard Antons ja Harald Keres ja korrespondentliikmeiks Agu Aarna, Gunnar Kangro, Paul Kard, Arnold Kask, Oskar Kirret, Eerik Kumari, Grigori Kuzmin, Heinrich Laul, Viktor Maamägi, Eduard Päll, Hugo Raudsepp, Karl Rebane ja Artur Vassar.

30. septembril 1964 valiti akadeemikuks Viktor Maamägi ja korrespondentliikmeks Tšeslav Luštšik.

24. märts 1967 valiti akadeemikuteks Karl Rebane ja Arnold Veimer ning korrespondentliikmeks Ilmar Öpik.

21. mail 1969 valiti akadeemikuiks Aarne Pung ja Aleksander Voldek ja korrespondentliikmeiks Juhan Kahk ja Kalju Paaver.

30. märtsil 1972 valiti akadeemikuiks Ilmar Öpik ja korrespondentliikmeiks Olaf Eisen, Arno Köörna, Endel Lippmaa, Erast Parmasto ja Boris Tamm.

27. märtsil 1975 valiti akadeemikuiks Arno Köörna, Endel Lippmaa ja Boris Tamm ja korrespondentliikmeiks Mihhail Bronštein, Jaan Rebane, Hans-Voldemar Trass ja Mihkel Veiderma.

30. märtsil 1977 valiti korrespondentliikmeiks Hillar Aben, Vladimir Hižnjakov, Juhan Peegel, Anto Raukas, Karl Siilivask, Helle Simm ja Vello Tarmisto.

29. märtsil 1978 valiti akadeemikuiks Leo Jürgenson, Juhan Kahk ja Kalju Paaver ja korrespondentliikmeks valiti Viktor Palm.

3. aprillil 1981 valiti korrespondentliikmeiks Jaan Einasto, Raimund Hagelberg, Huno Rätsep ja Enn Tõugu.

14. juunil 1983 valiti akadeemikuiks Olaf Eisen ja Mihkel Veiderma.

14. detsembril 1983 valiti korrespondentliikmeiks Arvo Ots, Dimitri Kaljo, Ülo Lille ja Aleksander Panksejev.

24. juunil 1986 valiti akadeemikuiks Mihhail Bronštein, Jaan Einasto ja Erast Parmasto ja korrespondentliikmeiks Ülo Jaaksoo, Arnold Koop, Valdek Kulbach, Peeter Saari ja Gennadi Vainikko.

25. novembril 1987 valiti akadeemikuiks Hillar Aben, Raimund Hagelberg, Vladimir Hižnjakov, Viktor Palm, Anto Raukas, Jaan Rebane ja Enn Tõugu ja korrespondentliikmeiks Lembit Krumm, Georg Liidja, Artur Lind, Udo Margna, Andrus Pork ja Richard Villems.

4. aprillil 1990 valiti akadeemikuiks Olav Aarna, Jüri Engelbrecht, Juri Lotman, Jüri Martin, Loit Reintam, Mart Saarma ja Arved-Ervin Sapar.

9. jaanuaril 1991 valiti välisliikmeiks Valdar Jaanusson, Charles Gabriel Kurland, Matti Kuusi, Johannes Piiper, Päiviö Tommila ja Ivar Ugi.

31. märtsil 1993 valiti akadeemikuiks Ülo Lumiste, Ülo Lepik, Leo Mõtus, Raimund-Johannes Ubar, Pavel Bogovski, Ain-Elmar Kaasik, Valdur Saks, Ilmar Koppel, Viktor Masing ja Juhan Ross.

23. novembril 1994 valiti akadeemikuiks Jaak Aaviksoo, Harri Käär, Agu Laisk, Hans Küüts, Uno Mereste, Peeter Tulviste ja Haldur Õim.

14. detsembril 1995 valiti välisliikmeiks Carl-Olof Jacobson, Jaan Laane, Endrik Nõges, Michael Godfrey Rodd ja Henn-Jüri Uibopuu.

29. oktoobril 1997 valiti akadeemikuiks Ene Ergma, Rein Küttner, Jaak Järv ja Arvo Krikmann.

19. detsembril 2001 valiti akadeemikuiks Mart Ustav ja Lennart Meri.

18. detsembril 2002 valiti välisliikmeiks Richard R. Ernst, Gerard A. Maugin, Helmut Schwarz ja Endel Tulving.

17. detsembril 2003 valiti akadeemikuiks Enn Mellikov, Raivo Uibo ja Jaan Ross.

12. detsembril 2007 valiti akadeemikuiks Tarmo Soomere, Mati Karelson ja Jaan Undusk.

23. aprillil 2008 valiti välisliikmeiks Jaak Peetre, Grigori Mints, Matti Saarnisto ja Ilse Lehiste.

14. oktoobril 2009 valiti akadeemikuiks Arvi Freiberg ja Urmas Varblane.

8. detsembril 2010 valiti akadeemikuiks Enn Saar, Eve Oja, Enn Lust, Tarmo Uustalu, Martin Zobel, Eero Vasar, Andres Metspalu, Jüri Allik, Valter Lang ja Mart Kalm.

7. detsembril 2011 valis Akadeemia üldkogu 7 uut akadeemikut: täppisteaduste alal – Martti Raidal materjalitehnika alal – Jakob Kübarsepp, arstiteaduse alal – Toomas Asser, biosüstemaatika ja ökoloogia alal – Urmas Kõljalg, keemia alal – Margus Lopp, keeleteaduse alal – Karl Pajusalu, muusika alal – Arvo Pärt.

5. detsembril 2012 valis Akadeemia üldkogu 4 uut akadeemikut: kirjanduse alal Hando Runnel, täppisteaduste alal Ergo Nõmmiste, informaatika alal Jaak Vilo ning ajaloo alal Tõnu-Andrus Tannberg, välisliikmeteks valiti Alar Toomre, Steven R. Bishop, Pekka T. Männistö ja Juri Berezkin.

4. detsembril 2013 valis Akadeemia üldkogu 4 uut akadeemikut: täppisteaduste alal Jaan Aarik, tehnikateaduste alal Andres Öpik, loodusteaduste alal Ülo Niinemets ja õigusteaduse alal Lauri Mälksoo.

7. detsembril 2016 valis Akadeemia üldkogu 3 uut akadeemikut: kardioloogiaprofessori Jaan Eha, biorobootika professori Maarja Kruusmaa ja rahvakunsti uurija Anu Raua.

6. detsembril 2017 valis Akadeemia üldkogu 2 uut välisliiget: Budapesti Tehnika ja Majandusülikooli rakendusmehaanika professori Gábor Stépáni ning Clarki Ülikooli psühholoogia ja Ålborgi Ülikooli kultuuripsühholoogia professori Jaan Valsineri.[3]

5. detsembril 2018 valis Akadeemia üldkogu 7 uut akadeemikut: Marco Kirm täppisteaduste alal, Jarek Kurnitski inseneriteaduste alal, Kalle Kirsimäe geoloogia alal, Anne Kahru ökotoksikoloogia alal, Tiit Tammaru inimgeograafia alal, Anu Realo kultuuriteaduste alal, Tiina Randma-Liiv ühiskonna- ja riigiteaduste alal

Akadeemikute ja välisliikmete nimekiri

seisuga 1. aprill 2020

Astronoomia ja füüsika osakond
Välisliikmed
Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
Välisliikmed
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
Välisliikmed
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
Välisliikmed





Ajalugu

1938–1940

 Pikemalt artiklis Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940)

1946–1990

Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega:

„NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu MÄÄRUS NR. 111

19. jaanuaril 1946. a. Moskva, Kreml

Eesti NSV Teaduste Akadeemia organiseerimise kohta

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrab: rahuldada Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee taotlus Eesti NSV Teaduste Akadeemia organiseerimise kohta Tallinnas.
NSV Liidu Rahvakomisssaride Nõukogu esimees J. V. STALIN
NSV Liidu Rahvakomisssaride Nõukogu asjadevalitseja J. TŠADAJEV
19. jaanuaril 1946. a.“

1953. aastal valmis Tallinnas Estonia puiesteel uus Eesti NSV Teaduste Akadeemia hoone.

Estonia puiestee 7, vaade Tammsaare pargist
Estonia puiestee 7, vaade Teaduste Akadeemia hoonele

1960

1960. aastatel oli Eesti NSV TA-s 3 osakonda:

  • füüsikalis-tehniliste ja matemaatiliste teaduste osakond;
  • keemilis-tehnoloogiliste ja bioloogiateaduste osakond;
  • ühiskonnateaduste osakond.

Nende osakondade koosseisus oli üle 20 teadusliku uurimise instituudi:
- Eesti NSV TA Majanduse Instituut,
- Eesti NSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituut,
- Eesti NSV TA Keemia Instituut,
- Eesti NSV TA Geoloogia Instituut,
- Eesti NSV TA Küberneetika Instituut,
- Põlevkivi Tootmise ja Ümbertöötlemise Teadusliku Uurimise Instituut,
- Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituut,
- Eesti NSV TA Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituut,
- Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut,
- Eesti NSV TA Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut, jt.

Lisaks kuulusid Eesti NSV TA koosseisu veel mitmed asutused:
- TA Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo (TA SKB) Tallinnas,
- TA SKB filiaal Tartus,
- Arvutustehnika Erikonstrueerimisbüroo EKTA, jt.

Pildid Teaduste Akadeemia hoonest (Kohtu 6)

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Eesti Teaduste Akadeemia põhikiri, I.1.
  2. ↑ Toomas Jüriado (13. veebruar 2018). "Uudistaja 14.02.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. {{netiviide}}: |arhiivimisurl= nõuab parameetrit |arhiivimisaeg= (juhend); kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  3. ↑ Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istung. akadeemia.ee, 6. detsember 2017

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Teaduste_Akadeemia&oldid=5677560"