Eesti jalgpallikoondis

See artikkel räägib meeste jalgpallikoondisest; naiste koondise kohta vaata artiklit Eesti naiste jalgpallikoondis

---

Eesti jalgpallikoondis
Hüüdnimi	sinisärgid
Jalgpalliliit	Eesti Jalgpalli Liit (asutatud 1921)
Konföderatsioon	UEFA (Euroopa)
Peatreener	Karel Voolaid
Kapten	Ragnar Klavan/Konstantin Vassiljev
Rekord­internatsionaal	Martin Reim (157 mängu)
Parim väravakütt	Andres Oper (38 väravat)
Kodustaadion	A. Le Coq Arena
FIFA edetabeli koht	104. (veebruar 2020)
Kõrgeim	47. (märts 2012)
Madalaim	137. (oktoober 2008)
Esimesed värvid Teised värvid
Esimene kohtumine	Soome – Eesti 6:0 (Helsingi, 17. oktoober 1920)
Suurim võit	Eesti – Leedu 6:0 (Tallinn, 26. juuli 1928) Gibraltar – Eesti 0:6 (Faro, 7. oktoober 2017)
Suurim kaotus	Soome – Eesti 10:2 (Helsingi, 11. august 1922) Saksamaa – Eesti 8:0 (Mainz, 11. juuli 2019)
Olümpiamängud
Olümpiasaavutused	eelring (1924)

Eesti jalgpallikoondis on Eesti esindusmeeskond jalgpallis. Koondise liikmed valib välja peatreener ning seda haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.

Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud ainsaks esituseks suurturniiril. Eesti pole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kuid jõudis 2012. aasta EM-i otsustavasse valikringi, kus tuli tunnistada Iirimaa paremust.

Aastail 1940–1991 oli Eesti Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992.

Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim, kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini. Enim väravaid (38) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2019. aasta juulist Karel Voolaid.

Ajalugu

Eesti Vabariik (1918–1940)

Eestisse tõid jalgpallioskused ja mänguvahendid inglise madrused 20. sajandi esimestel aastatel, kui maa oli veel Vene Keisririigi koosseisus. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda (1918–1920) ja omariikluse kindlustamist. Koondis pidas oma esimese kohtumise 17. oktoobril 1920 Helsingis, kus jäi 0:6 alla Soomele. Mäng toimus murukattega maapinnal, mis oli eestlaste jaoks esmakordne. Eesti Jalgpalli Liit asutati 14. detsembril 1921 ja võeti 1923. aastal koos Brasiilia, Egiptuse, Jugoslaavia, Läti, Poola, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Uruguayga maailmaorganisatsiooni FIFA liikmeks.

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirist pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Reis Prantsusmaale oli ainulaadne, sest 1920. ja 1930. aastatel olid Eesti valdavateks mängupartneriteks lähinaabrid. Aastail 1920–1940 pidas koondis 107 ametlikku kohtumist, neist 32 Läti, 27 Leedu, 21 Soome ja 12 Rootsiga. Kokku oli eestlastel sel perioodil 13 eri vastast, kaugeimad mängupaigad olid peale Pariisi veel Oslo, Stettin ja Varssavi.

Eesti koondise hooaeg kestis reeglina mai lõpust septembrini. Kõigis kolmes Balti riigis kujunes spordiaasta suursündmuseks 1928. aastal esimest korda peetud Balti turniir. Nõukogude Liidu okupatsioonini toimus võistlus üheksa korda, neist neli võitis Läti, kolm Eesti ja kaks Leedu. Korraldusõigus vaheldus kolme riigi vahel. Eestile kujunes eriti meeldejäävaks kümnenditeks viimaseks jäänud koduse turniiri võit 1938. aastal, kui otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Samuti üritas Eesti koos Soome ja Ungariga panna aluse soome-ugri hõimurahvaste vahelisele Turaani turniirile, kuid kolme koondise 1934. aastal Tallinnas peetud mõõduvõtt jäi ühtlasi viimaseks.

Rahvusvahelise tähtsusega olid see-eest 1930. aastal esimest korda peetud maailmameistrivõistlused. Esimene MM-turniir, kuhu Eesti meeskond püüdles, oli 1934. aasta MM. Valikgrupis sattusid vastasteks Leedu ja Rootsi. Oma esimese MM-valikmängu pidasid eestlased 11. juunil 1933 Stockholmis, kus kaotasid 2:6 väljakuperemeestele. Eesti esimese MM-valikmängude värava lõi Leonhard Kass (47. minutil vaheseisuks 1:4). Hiljem finaalturniiril veerandfinaali jõudnud skandinaavlased alistasid ka Leedu ja baltlaste omavahelist mängu selles valikgrupis enam ei peetud.

Eesti osales ka järjekorras kolmanda ehk 1938. aasta MM-i valikturniiril. Eestlased läksid kõigis kolmes 1937. aasta suvel toimunud matšis juhtima, kuid vandusid lõpuks alla mõlemale finaalvõistlusele jõudnud meeskonnale. Stockholmis kaotati taas Rootsile (2:7) ning Königsbergis alagrupi võitnud Saksamaale (1:4). Viimases kohtumises sai Eesti aga läbi aegade esimese valikmängu võidu, kui 19. augustil alistati Turus 1:0 Soome.

Sõjaeelsest ajast on püsinud tänini suurim võit (6:0 26. juulil 1928 Tallinnas Leedu vastu) ja kaotus (2:10 11. augustil 1922 Helsingis Soome vastu). Väärtusliku saavutuseni jõudsid eestlased veel 1937. aastal, mil sõprusmängus alistati nii 1930., 1934. kui ka 1938. aasta MM-finaalturniiril osalenud Rumeenia.

Eestil oli enne Teist maailmasõda seitse peatreenerit, kellest ungarlane Antal Mally oli ametis kahel korra. Välistreenereid oli neli (kolm ungarlast, üks austerlane). Koondise esimene eestlasest juhendaja oli 1932. aastal ametisse astunud Albert Vollrat. Mitmel hooajal mängiti ka treenerita, siis määras koosseisu jalgpalliliit.

Koondisse kuulusid enamasti Tallinna klubide TJK, Sport, Kalev ja Estonia mehed. Sõjaeelsel ajal said enim koondisemänge kirja väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijad Eugen Einman (65), Eduard Ellman-Eelma (58) ja Karl-Rudolf Silberg-Sillak (52). Edukamad väravakütid olid Ellman-Eelma (21 tabamust 65 kohtumises), Richard Kuremaa (18/42), Arnold Pihlak (17/44) ja Georg Siimenson (14/42) ja Friedrich Karm (9/13), kes kuuluvad tänaseni selles arvestuses Eesti kõigi aegade esikümnesse. Koondislased said oma panuse eest ka väikest tasu – mängupäeval viis krooni, 1938. aasta Balti turniiri võidu eest maksti 50 krooni.

18. juulil 1940 võideti Kadrioru staadionil 2:1 Lätit, mis jäi enam kui pooleks sajandiks koondise viimaseks ametlikuks mänguks.

Okupatsiooniaastad (1940–1991)

Pärast Nõukogude Liitu inkorporeerimist 1940. aasta augustis kadus koos iseseisva Eesti riigiga ka jalgpallikoondis. Saksamaa okupatsiooni (1941–1944) ajal tuli rahvusmeeskond uuesti kokku ja pidas kaks mitteametlikku sõprusmängu (Riias 0:4 ja Tallinnas 1:8), kuid sõjaeelsest koondisest olid alles jäänud vaid üksikud. Kui Nõukogude väed 1944. aastal uuesti Eestisse tungisid, sattus osa parimatest jalgpalluritest mobilisatsiooni (nt Richard Kuremaa, Elmar Tepp ja Valter Neeris), osa aga pages Läände. Geislingeni põgenikelaagris moodustatud eesti meeskondadesse kuulus mitu endist koondislast (nt Arnold Pihlak ja Arnold Laasner).

1940. aastate teisel poolel nimetati Eesti jalgpalliklubid ümber ja sõjaeelsed traditsioonid hakkasid järk-järgult hääbuma. Selle põhjusteks oli hilisema koondise peatreeneri Uno Piiri hinnangul suutmatus luua liidutasemel meeskonda, sellest tulenenud publikuhuvi raugemine ja spordijuhtide otsus soosida vähem populaarseid medali- ja punktialasid. Eesti NSV-l oli oma esinduskoondis, mis aga okupatsiooni tõttu rahvusvahelistel võistlustel ei osalenud. Aastail 1948–1976 korraldati 19 Balti turniiri, millest võttis osa ka Valgevene NSV ja mille Eesti suutis võita viis korda. Klubitasandil oli Eesti aastail 1969–1982 ainus liiduvabariik, mis NSV Liidu meistrivõistlustel ei osalenud. Eestlaste seas kaotas jalgpall populaarsust ja ala muutus 1970. aastateks valdavalt kohalike venelaste pärusmaaks.

Eestikeelse jalgpallielu uuesti käivitamist asus 1970. aastate keskel vedama Roman Ubakivi, kes moodustas Tallinnas eestikeelsed treeningurühmad. Neist silmapaistvaim oli aastail 1980–1989 Ubakivi ja Olev Reimi eestvedamisel tegutsenud noortevõistkond Lõvid, kust sirgus mitu hilisemat koondislast, teiste seas Mart Poom ja Martin Reim. NSV Liidu A-koondisse ei jõudnud ühtegi eestlast, kuid noortekoondisse pääsesid Ubakivi õpilastest Ott Mõtsnik ja Toomas Krõm.

Laulev revolutsioon, püüdlused taastada Eesti iseseisvus ja sellest johtunud pinged leidsid oma väljundi ka jalgpallis. 18. juulil 1990 toimus Kadrioru staadionil kohtumine Eesti ja Läti jalgpallurite vahel, et meenutada 50 aasta möödumist riikide esimese iseseisvusaja viimasest ametlikust sõprusmängust. Vaidlusi tekitasid koondise koostamise põhimõtted. Sama aasta aprillis tegid 63 jalgpallurit avaliku pöördumise (Päevaleht, 24. aprill 1990), kutsudes jalgpallijuhte üles arvama koondisse vaid Eesti kodanike järeltulijad, jättes sealt välja pärast Teist maailmasõda Eestisse rännanud.

Naasmine jalgpalliareenile, kodakondsustüli ja õpipoisiaeg (1991–1996)

Mart Poom seisis koondise väravasuul aastail 1992–2009

Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991 ja seejärel uuesti kokku tulnud koondis debüteeris sama aasta novembris Leedus korraldatud Balti turniiril, kuid FIFA tunnustuse pälvis alles 3. juunil 1992 Tallinnas peetud sõprusmäng Sloveeniaga (1:1). Ajaloolisest kohtumisest võtsid peatreener Uno Piiri juhendamisel osa Mart Poom, Urmas Hepner, Igor Prins, Urmas Kaljend, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Tarmo Linnumäe, Indro Olumets, Martin Reim, Sergei Ratnikov, Risto Kallaste, Viktor Alonen, Urmas Kirs, Marko Kristal ja Aleksandr Puštov. Kodakondsuseta Puštov oli ka Eesti esimese taasiseseisvumisjärgse värava autor.

Koondise koosseisule jättis oma pitseri toonane kodakondsuspoliitika. Vaidlusi põhjustas jätkuvalt küsimus, kas rakendada nõndanimetatud nullvarianti ja kaasata Eestis elavaid ja jalgpallioskustelt võimekaid, kuid valdavalt vene juurtega kodakondsuseta mängijaid. Eestimeelse klubina asutatud FC Flora esitas 21. jaanuaril 1992 ehk rohkem kui neli kuud enne esimest ametlikku maavõistlust Sloveeniaga Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) 25 jalgpalluri allkirjaga ultimaatumi, et "koondisse võetaks ainult neid, kes omavad Eesti kodakondsust õigusliku järjepidevuse alusel". Sama aasta juulis andis FIFA Eesti koondises mängimise loa 97 mittekodanikule, kes EJL-i väitel olid Eestis sündinud ja taotlesid Eesti kodakondsust. Oktoobris langetas EJL-i juhatus otsuse, et pärast 1. aprilli 1993 ei tohi koondises enam mittekodanikud debüteerida.

Tüli lõi uue hooga lõkkele 1993. aasta veebruaris Soomes peetud kolme riigi sõprusturniir, kus Eestit pääsesid esimest korda esindama mittekodanikud Andrei Borissov ja Sergei Bragin. Peaminister Mart Laari valitsus manitses 27. veebruaril Eesti Spordi Keskliitu "kaaluma võimalust Eesti spordimeeskondadesse koondada vaid Eesti Vabariigi kodanikke". 11. märtsil ilmus ajakirjanduses avalik pöördumine, millele alla kirjutanud süüdistasid jalgpalliliitu ja peatreener Piiri nelja "võõrkodaniku" (peale Borissovi, Bragini, Puštovi ka Sergei Hohlov-Simsoni) platsile saatmises, vene keele kasutamises koondise töökeelena ja selles, "et enamiku eesti poistele kuuluvaid [noortevõistkondade] kohti hõivavad mittekodanikud". Eesti ajakirjanduse väitel oli EJL vassinud ka FIFA-le esitatud 97 mittekodanikust jalgpalluri osas, sest enamik neist polnud kodakondsustaotlust esitanud.

Kodakondsusprobleemide kõrval tuli koondisel teha läbi ka sportlikud sünnivalud. EJL otsustas 5. detsembril 1991 majandusraskustest, Kadrioru staadioni viletsast seisust ja meeskonna kogenematusest hoolimata osaleda 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril. Pika vaheaja järel rahvusvahelisele jalgpalliareenile naasnud Eesti lõpetas alagrupi väravate vahega 1:27 viimasena, teenides üheksa kaotuse kõrval ühe viigi Malta vastu. 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valiktsükliks asus koondist juhendama Ubakivi, kelle taktikepi all jäädi punktita (väravate vahe 3:31), seejuures suurimad kaotused tuli vastu võtta võõrsil Horvaatialt (1:7) ja Leedult (0:5).

Eesti jäi sel perioodil pea kolm aastat (14. oktoober 1993 – 5. oktoober 1996) võiduta. 1996. aasta veebruariks oli koondis langenud FIFA edetabelis 135. kohale. Vilets seis kajastus ka publikuhuvis, 1994. aasta sügisel kogunes Kadrioru staadionile Eesti ja värske MM-hõbeda Itaalia valikmängu vaatama vaid 3000 pealtvaatajat.

Esimene välistreener ja tulemuste paranemine (1996–2000)

Eesti tõus FIFA edetabelis algas islandlase Teitur Þórðarsoni ametiajal

Tulemused paranesid esimese taasiseseisvumisjärgse välistreeneri, islandlase Teitur Þórðarsoni saabudes. Esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikturniiril saavutati 5. oktoobril 1996, kui Kadrioru staadionil alistati Sergei Hohlov-Simsoni väravast Valgevene. Eesti teenis selles 1998. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonigrupis peale võidu valgevenelaste üle veel rahvusvahelist tähelepanu pälvinud viigi. Nimelt tuli 9. oktoobril 1996 Tallinnas ebaselgetel põhjustel ära jäänud kohtumine Šotimaa vastu FIFA otsuse kohaselt neutraalsel väljakul uuesti korraldada ning Monacos 11. veebruaril 1997 peetud kordusmatš lõppes väravateta. Eesti kogus lõpuks neli punkti (väravate vahe 4:16) ja pääses esimest korda viimasest kohast, jäädes kuueliikmelises alagrupis Valgevene ees viiendaks.

Eesti lõpetas eelviimasena ka 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri, kuid seekord saavutati kümnes mängus kolm võitu ja kaks viiki (väravate vahe 15:17). Alagrupikaaslaseks loositi taas Šotimaa, kellelt võõrsil saadud 2:3 kaotus oli ajakirja Sporditäht hinnangul 1998. aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste esikümnes ("Eesti – Šotimaa vastasseis palliplatsil hakkab omandama juba Eesti – Läti maavõistluse pinget"). 31. märtsil 1999 alistas koondis Vilniuses 2:1 Leedu, mis oli esimene võõrsil saavutatud valikmängu võit pärast taasiseseisvumist. Eestil säilis kuni eelviimase vooruni teoreetiline võimalus pääseda EM-finaalturniirile ja meeskond kogus lõpuks rekordilised 11 punkti. Eesti – Šotimaa kohtumine 8. septembril 1999 oli taasiseseisvumise järel esimene mäng, kus 5000-kohaline Kadrioru staadion oli välja müüdud.

Koondise koostamisel oli varasem kodakondsustüli vaibunud, kuid selle asemel valmistas pahameelt asjaolu, et valdav osa koondislastest olid FC Flora või välisklubide mängijad. Peatreener Þórðarson oli sarnaselt oma eelkäija Roman Ubakiviga ühtlasi FC Flora esindusmeeskonna juhendaja. Oponendid kahtlustasid, et selline skeem aitab FC Flora presidendil Aivar Pohlakul mängijaid välismaale müüa ja konkurendid eemale tõrjuda.

Hollandi periood ja uus kodustaadion (2000–2007)

Eesti koondis on Inglismaaga pidanud kaks kohtumist ning mõlemad lõppesid seisuga 0:3. Wembley staadion, 13. oktoober 2007

Peatreener Teitur Þórðarson lahkus ametist 1999. aasta lõpus ja jalgpalliliitu asus koondisele uut välistreenerit otsima. Seni võttis meeskonna juhendamise üle Tarmo Rüütli (keda kahes mängus asendas Aivar Lillevere), kes jäi ametisse 2000. aasta sügiseni ja tüüris koondist 2002. aasta maailmameistrivõistluste esimeses neljas valikmängus. Lepingu kohaselt pani Rüütli ameti maha, kui EJL oli palganud uueks peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi.

Uuendused puudutasid ka koondise mängupaika. Jalgpalliliidu plaan ehitada Tallinna moodne koduväljak sai teoks 2000. aasta lõpus, kui Lillekülas algasid kahe raudteeharu vahelisel tühermaal riigi esimese jalgpallistaadioni ehitustööd. Toona veel Lilleküla staadioni nime kandnud areen avati 2. juunil 2001 eelseisvate 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikmänguga Hollandi vastu (2:4). Eelmüüki antud 9300 piletit müüdi maha kuue tunniga.

MM-valikgrupis saadi kaks võitu Andorra üle ja viigistati kahel korral Küprosega. Kaheksa punkti andis lõpptabelis neljanda koha nende samade meeskondade ees. Sama palju punkte kogus Eesti ka 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis: taas kaks võitu Andorra üle ning väravateta viigid kodustaadionil Bulgaaria ja Horvaatia vastu.

Eesti seni edukaimaks valikturniiriks kujunesid 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. Viis võitu, kaks viiki ja viis kaotust andsid kvalifikatsioonigrupis 17 punktiga neljanda koha Läti, Liechtensteini ja Luksemburgi ees.

Juubeliaasta ja esimene kohtumine Brasiiliaga (2007–2009)

Eesti ja Türgi väravateta viik A. Le Coq Arenal 15. oktoobril 2008

Eesti-Brasiilia 0:1 kohtumise lahtimäng A. Le Coq Arenal 12. augustil 2009

2007. aasta novembris kinnitati kaheaastase lepinguga uueks peatreeneriks Tarmo Rüütli, kes oli juba tüürinud koondist aastail 1999–2000, kuniks jalgpalliliit leidis pärast Þórðarsoni lahkumist Pijpersi näol järgmise välismaalasest juhendaja. Rüütli peaülesanne oma teisel ametiajal oli juhtida meeskonda 2010. aasta MM-i valikmängudes. Sõprusmängudes heitlikku vormi üles näidanud Eesti alustas 2008. aasta septembris alagrupiturniiri võõrsil 2:3 kaotusega Belgiale, kuid langes madalseisu pärast 0:7 allajäämist Bosnias ning läbi aegade viletsaima kohaga (137.) oktoobrikuises FIFA edetabelis. Esimeses kodumängus tuli 0:3 alla vanduda valitsevale Euroopa meistrile Hispaaniale. Punktiarve avas Eesti alles neljandas valikmängus, kui mängus EM-poolfinalisti Türgiga jäid Tallinnas väravad löömata. Alagrupi kahest autsaiderist osutus Eesti 2009. aasta kevadel aga tugevamaks, tehes Armeeniaga võõrsil 2:2 viigi ja võites kaukaaslasi kodus 1:0.

EJL oli 2009. aasta kuulutanud Eesti jalgpalli sajandaks juubeliks. Tähtpäevakohtumistel tegid koondisega lõpparve rekordinternatsionaal Martin Reim (6. juunil Ekvatoriaal-Guinea vastu) ja koondise kauane väravavaht Mart Poom (10. juunil Portugali vastu). Sajandi mänguks oli ristitud esmakordne kohtumine Brasiiliaga, mille pea parimas rivistus Tallinna saabunud FIFA edetabeli liider ja viiekordne maailmameister 1:0 võitis. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu teatas EJL, et pikendab peatreener Rüütli lepingut 2011. aastani.

Rüütli viib koondise EM-finaalturniiri lävele (2010–2011)

Eesti saavutas oma senise jalgpalliajaloo ühe kaalukama võidu 8. oktoobril 2010, kui alistas EM-valikmängus võõrsil FIFA edetabeli 15. meeskonna, neli kuud varem MM-il osalenud Serbia 3:1.

Palju vastukaja tõi Eesti – Bulgaaria 2:2 viigimäng. EJL teatas 11. veebruaril 2011, et kaks päeva varem peetud sõpruskohtumisel lasub kihlveokontorites tehtud panuste analüüsi põhjal tulemusega manipuleerimise kahtlustus. Kahtlustatav Ungari kohtunik oli kummalegi meeskonnale andnud kaks penaltit. Sama kohtunik oli ka päev varem peetud Läti – Boliivia mängus määranud 3 penaltit, millest löödi ka kõik väravad. Hiljem teatas FIFA, et mängu ei arvestata ametlikus statistikas.

Eesti koondis sai järgmise tähtsa võidu 25. märtsil A. Le Coq Arenal peetud sõpruskohtumises Uruguay vastu. Viimase MM-i neljandat, kahekordset maailmameistrit, kahekordset olümpiavõitjat ja FIFA edetabeli 7. koondist võideti 2:0. Oma 100. koondisemängu tegi kapten Raio Piiroja.

29. märtsil jätkati head esitust Serbia vastu, kui mängiti kodus 1:1 viiki.

Sellele järgnes koondises mõõnaperiood, mis algas mitteametliku sõprusmängu kaotusega Baskimaale, edasi valikturniiri kaotused Itaaliale ja Fääri saartele, Lõuna-Ameerika turnee kaotused Tšiilile ja Uruguayle ning sõpruskohtumises Türgile.

Seejärel aga valikturniiril võideti võõrsil Sloveeniat ja kodus Põhja-Iirimaad ning FIFA edetabelis tõusti ajaloo kõrgeimale, 58. kohale.

Valikturniiri viimases mängus võideti võõrsil taas Põhja-Iirimaad ja säilitati võimalus oma alagrupis lõpetada teise kohaga ning jõuda play-offi. Selleks ei tohtinud Serbia oma viimases kohtumises võita Sloveeniat. Sloveenia võitis kohtumise kodus 1:0 ning Eesti kvalifitseerus play-offi, kus jäi kahe mängu kokkuvõttes 1:5 alla Iirimaale.

Enne play-offi pikendati Tarmo Rüütli lepingut 2013. aasta lõpuni.

"Sildtreener" Magnus Pehrsson (2014–2016)

5. detsembril 2013 toimus Eesti Jalgpalli Liidu kontoris pressikonverents, kus tutvustati Eesti jalgpallikoondise uut peatreenerit Magnus Pehrssoni.

14. septembril 2016 lõpetas Eesti Jalgpalli Liit ja koondise peatreener Magnus Pehrsson vastastikusel kokkuleppel koostöö.

Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim asub ametisse (2016–2019)

14. septembril 2016 teatas Eesti Jalgpalli Liit, et Pehrssoni asemel asub koondist juhendama Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim ning abitreeneriteks Andres Oper, Mart Poom ja Janno Kivisild.

28. märtsil 2017 teenis Eesti ühe oma ajaloo kuulsaima võidu, kui kodus alistati sõprusmängus Horvaatia tulemusega 3:0.

Eesti rahvusvahelistel suurturniiridel

Olümpiamängud

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirilt pärineb 1924. aastast, kui kaotati Pariisi suveolümpia eelringis 0:1 USA-le. Meeskonda juhendas 1923. aastal koondise esimeseks peatreeneriks palgatud ungarlane Ferenc Kónya. Mängu ainsa värava lõid ameeriklased 15. minutil penaltist. Eestlastele määrati 68. minutil samuti penalti, kuid Elmar Kaljot ei suutnud seda kahel katsel väravaks lüüa. Pärast ameeriklastele allajäämist viibis olümpiakoondis Pariisis veel kolm nädalat, pidades seejuures sõprusmängu Iirimaaga (1:3), ja käis võistlemas Saksamaal (sealhulgas viigistati 2:2 Kaiserslauterniga) ja Hollandis.

MM-i ja EM-i valikturniirid

Eesti koondis on üks 19-st UEFA praegusest liikmesriigist, kes pole pääsenud ei maailmameistrivõistluste (MM) ega Euroopa meistrivõistluste (EM) finaalturniirile (peale Eesti veel Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Fääri saared, Gibraltar, Gruusia, Kasahstan, Kosovo, Küpros, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Moldova, Montenegro, Põhja-Makedoonia, San Marino ja Valgevene).

Kokku on Eesti osalenud üheksal MM-valikturniiril (1934, 1938, 1994, 1998, 2002, 2006, 2010, 2014, 2018) ja seitsmel EM-valikturniiril (1996, 2000, 2004, 2008, 2012, 2016, 2020). Aastail 1940–1991 puudus Eestil NSV Liitu kuulumise tõttu võimalus osaleda rahvusvahelistel võistlustel.

Eesti valikmängude etapilised edusammud on olnud järgmised [aeg, koht, vastane (tulemus)]:

• esimene MM-valikmäng: 11. juunil 1933, Stockholm, Rootsi (2:6);
• esimene võit MM-valikmängus ja ühtlasi esimene valikmängu võit võõrsil: 19. august 1937, Turu, Soome (1:0);
• esimene EM-valikmäng: 4. september 1994, Tallinn, Horvaatia (0:2);
• esimene kodune MM-valikmängu võit ja ühtlasi esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikmängus: 5. oktoober 1996, Tallinn, Valgevene (1:0);
• esimene võit EM-valikmängus: 4. juuni 1998, Tallinn, Fääri saared (5:0);
• esimene võit EM-valikmängus võõrsil: 31. märts 1999, Vilnius, Leedu (2:1).

Turniir	Koht	Punktid	Väravad	Peatreener(id)	Valikgrupi vastased (punktid)
MM 1934	3.	0	2:6	–	Rootsi (4), Leedu (0), Eesti (0)
MM 1938	3.	2	4:11	Rein	Saksamaa (6), Rootsi (4), Eesti (2), Soome (0),
MM 1994	6.	1	1:27	Piir	Itaalia (16), Šveits (15), Portugal (14), Šotimaa (11), Malta (3), Eesti (1)
EM 1996	6.	0	3:31	Ubakivi	Horvaatia (23), Itaalia (23), Leedu (16), Ukraina (13), Sloveenia (11), Eesti (0)
MM 1998	5.	4	4:16	Þórðarson	Austria (25), Šotimaa (23), Rootsi (21), Läti (10), Eesti (4), Valgevene (4)
EM 2000	5.	11	15:17	Þórðarson	Tšehhi (30), Šotimaa (18), Bosnia ja Hertsegoviina (11), Leedu (11), Eesti (11), Fääri saared (3)
MM 2002	4.	8	10:26	Rüütli, Pijpers	Portugal (24), Iirimaa (24), Holland (20), Eesti (8), Küpros (8), Andorra (0)
EM 2004	4.	8	4:6	Pijpers	Bulgaaria (17), Horvaatia (16), Belgia (16), Eesti (8), Andorra (0)
MM 2006	4.	17	16:17	Pijpers, Goes	Portugal (30), Slovakkia (23), Venemaa (23), Eesti (17), Läti (15), Liechtenstein (8), Luksemburg (0)
EM 2008	6.	7	5:21	Goes, Jensen	Horvaatia (29), Venemaa (24), Inglismaa (23), Iisrael (23), Makedoonia (14), Eesti (7), Andorra (0)
MM 2010	5.	8	9:24	Rüütli	Hispaania (30), Bosnia ja Hertsegoviina (19), Türgi (15), Belgia (10), Eesti (8), Armeenia (4)
EM 2012	2.	16	15:14	Rüütli	Itaalia (26), Eesti (16), Serbia (15), Sloveenia (14), Põhja-Iirimaa (9), Fääri saared (4)
MM 2014	5.	7	6:20	Rüütli	Holland (28), Rumeenia (19), Ungari (17), Türgi (16), Eesti (7), Andorra (0)
EM 2016	4.	10	4:9	Pehrsson	Inglismaa (30), Šveits (21), Sloveenia (16), Eesti (10), Leedu (10), San Marino (1)
MM 2018	4.	11	9:18	Pehrsson, Reim	Belgia (28), Kreeka (19), Bosnia ja Hertsegoviina (17), Eesti (11), Küpros (10), Gibraltar (0)
EM 2020	5.	1	2:26	Reim, Voolaid	Saksamaa (21), Holland (19), Põhja-Iirimaa (13), Valgevene (4), Eesti (1)

Kodustaadion

A. Le Coq Arena on koondise peamine kodustaadion 2001. aastast

Koondis peab kõik kodused valikmängud Tallinnas 2001. aastal avatud A. Le Coq Arenal, mis mahutab 9692 ja koos lisatribüünidega kuni 11 000 pealtvaatajat. Staadion avati 2. juunil 2001 väljamüüdud MM-valikmänguga Hollandi vastu. See on Eesti suurim jalgpallistaadion. A. Le Coq Arena on ühtlasi jalgpalliklubi FC Flora koduväljak.

Varasem peamine koduväljak oli Kadrioru staadion, mis juunis 1926 avati 3:1 võiduga sõpruskohtumises Läti vastu. Kadriorus on istekohti 5000 pealtvaatajale ja erinevalt A. Le Coq Arena staadionist peetakse seal regulaarselt ka kergejõustikuvõistlusi.

Sõpruskohtumisi on peetud ka Kohtla-Järvel, Kuressaares, Narvas, Pärnus, Rakveres, Tartus, Valgas ja Viljandis.

Mänguvorm

Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, valgetest pükstest ja valgetest sokkidest. Enne 1996. aastat kasutati teisi värvikombinatsioone. Pildil on näha, kuidas on peavormi värvid muutunud läbi aja:

1922

1924

1992–1996

1996–

Disain

Mänguvormi disain vahetub iga kahe aasta tagant uue valiktsükliga. Aastast 2000 on varustajaks Nike, aastail 1992–2000 oli selleks Lotto. Pildil on 1992.–2010. aasta peavormi disain:

Eesti jalgpallikoondise mänguvormid

Poolehoidjad

Eesti koondise arvukaim fännirühmitus on Jalgpallihaigla, millel on üle 600 liikme. Rühmitus on seadnud eesmärgiks "tegeleda kõigi oma meeskonna toetamist puudutavate küsimustega alates piletite levitamisest spetsiaalsesse fännisektorisse ning lõpetades fännide huvide eest seismisel suhetes Eesti Jalgpalli Liidu ja klubidega". Kodumängudel koonduvad häälekamad poolehoidjad reeglina A. Le Coq Arena lõunapoolsele otsatribüünile.

Rahvarohkeim välisreis leidis aset oktoobris 2007, kui Wembley staadionile kogunes EM-valikmänguks Inglismaaga umbes 2000 Eesti fänni.

Arvukamaid Tallinna külastanud fänkondi on olnud 1938. aastal, kui Balti turniiri otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlased. Bosnia ja Hertsegoviina toetajaid tuli 2009. aasta oktoobris oma meeskonnale kaasa elama 1700.

Mängud ja tulemused

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend

Viimase aasta kohtumised

Toimumisaeg	Mängupaik	Võistlus	Vastane ja tulemus	Väravalööjad
8. juuni 2019	A. Le Coq Arena, Tallinn	EM 2020 valikmäng	Eesti – Põhja-Iirimaa 1:2 (1:0)	25. Vassiljev – 77. Washington, 80. Magennis
11. juuni 2019	1. FSV Mainz 05 Arena, Mainz	EM 2020 valikmäng	Saksamaa – Eesti 8:0 (5:0)	10., 37. Reus, 17., 62. Gnabry, 20. Goretzka, 26. Gündogan (pen), 79. Timo Werner, 88. Sané
6. september 2019	A. Le Coq Arena, Tallinn	EM 2020 valikmäng	Eesti – Valgevene 1:2 (0:0)	54. Sorga – 48. Navumau, 90. Skavysh
9. september 2019	A. Le Coq Arena, Tallinn	EM 2020 valikmäng	Eesti – Holland 0:4 (0:1)	17., 47. Babel, 76. Depay, 87. Wijnaldum
10. oktoober 2019	Dinamo staadion, Minsk	EM 2020 valikmäng	Valgevene – Eesti 0:0
13. oktoober 2019	A. Le Coq Arena, Tallinn	EM 2020 valikmäng	Eesti – Saksamaa 0:3 (0:0)	51., 57. Gündogan, 71. Werner
14. november 2019	Slavutits-Arena, Zaporižžja	sõprusmäng	Ukraina – Eesti 1:0 (0:0)	90. Bezus
19. november 2019	Johan Cruyff Arena, Amsterdam	EM 2020 valikmäng	Holland – Eesti 5:0 (2:0)	6., 66., 79. Wijnaldum, 19. Aké, 87. Boadu

Eelseisvad kohtumised

Toimumisaeg	Mängupaik	Võistlus	Vastane
26. märts 2020	A. Le Coq Arena, Tallinn	sõprusmäng	Eesti – Uus-Kaledoonia
31. märts 2020	A. Le Coq Arena, Tallinn	sõprusmäng	Eesti – Leedu
3. juuni 2020		Balti turniir	Leedu – Eesti
7. juuni 2020	Tampere	sõprusmäng	Soome – Eesti
11. juuni 2020	Kuressaare linnastaadion, Kuressaare	Balti turniir	Eesti – Läti

Koondislased

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondislaste loend

Rekordkoondislased

Mängija	Aastad	Mänge
Martin Reim	1992–2009	157
Marko Kristal	1992–2005	143
Andres Oper	1995–2014	134
Enar Jääger	2002–	126
Ragnar Klavan	2003–	125
Mart Poom	1992–2009	120
Kristen Viikmäe	1997–2013	115
Dmitri Kruglov	2004–	115
Raio Piiroja	1998–2015	114
Konstantin Vassiljev	2006–	113
Joel Lindpere	1999–2016	107
Aleksandr Dmitrijev	2004–	106
Tabel seisuga 8. juuni 2019.

Eesti koondises on (andmed seisuga 12. september 2018) mänginud 268 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud 13, vähemalt 50 mängu 38 ja vähemalt 25 mängu 84 koondislast. Pool koondislastest (133) on mänginud vähem kui kümme kohtumise, umbkaudu iga kuues (38) on piirdunud ühe kohtumisega.

Kaks enim Eestit esindanud mängijat (Reim ja Kristal) on koondislased, kes debüteerisid esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses matšis (3. juunil 1992 Sloveeniaga):

1. Martin Reim (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordinternatsionaal 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane Vitālijs Astafjevs. Reim tegi lahkumismängu 6. juunil 2009 sõpruskohtumises Ekvatoriaal-Guinea vastu.
2. Marko Kristal (143) jõudis 28. märtsil 2001 esimese eestlasena saja koondisemänguni. Kristal jooksis koondise eest viimast korda väljakule 30. mail 2005 Norraga peetud sõpruskohtumises. Tegemist oli esimese Eesti jalgpalliliidu korraldatud ametliku lahkumismänguga.
3. Andres Oper (134) debüteeris koondises 19. mail 1995 Balti turniiri mängus Läti vastu, olles 17-aastane. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja. Oper on ka pikima koondisekarjääriga Eesti jalgpallur (19 aastat).

Tegevjalgpalluritest on kõige enam koondisemänge Jäägeril (126) ja Klavanil (125).

Sõjaeelsed rekordinternatsionaalid olid väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijatest Eugen Einman (65), kes paiknevad sellega üldtabeli kolmanda kümne alguses. Toonaste mängijate väiksem kohtumiste arv on tingitud tollal harvemini peetud koondisemängudest.

Edukaimad väravakütid

Mängija	Aeg	V1	M2	Ø3
Andres Oper	1995–2014	38	134	0,28
Indrek Zelinski	1994–2010	27	103	0,26
Konstantin Vassiljev	2006–	25	113	0,22
Eduard Ellman-Eelma	1921–1935	21	60	0,35
Richard Kuremaa	1933–1940	19	42	0,45
Arnold Pihlak	1920–1931	16	44	0,36
Kristen Viikmäe	1997–2013	15	115	0,13
Martin Reim	1992–2009	14	157	0,09
Georg Siimenson	1932–1939	13	42	0,31
Sergei Zenjov	2008–	13	77	0,17
Henri Anier	2011–	13	60	0,22
1 väravaid; 2 mänge; 3 väravaid mängu kohta Tabel seisuga 8. juuni 2019.

Eesti koondises on (andmed seisuga 12. september 2018) värava löönud 94 mängijat, neist 31 esimese vabariigi ajal (1920–1940). Vähemalt 20 tabamuseni on jõudnud neli, vähemalt kümne tabamuseni 11 mängijat.

Eesti läbi aegade edukaim väravakütt Andres Oper

1. Andres Oper (38 väravat 134 mängus) lõi oma esimese koondisevärava kaks aastat pärast debüteerimist 8. juunil 1997 MM-valikmängus Rootsile (2:3).
2. Indrek Zelinski (27/103) kuulus koondisse aastail 1994–2010. Esimese koondisevärava lõi 13. novembril 1996 sõpruskohtumises Andorrale (6:1). Novembris 1996 lõi sõprusmängus Indoneesiaga kolm väravat.
3. Konstantin Vassiljev (25/113) koondises alates 2006. Tegevmängijatest parim väravakütt koondises.
4. Eduard Ellman-Eelma (21/60) mängis koondises aastail 1921–1935 ja on sõjaeelse meeskonna parim väravakütt.

Tegevjalgpalluritest on kõige rohkem koondiseväravaid löönud Konstantin Vassiljev (25), Sergei Zenjov (13) ning Henri Anier (11).

Kõige sagedamini on vähemalt viie tabamusega koondislastest löönud värava Friedrich Karm (9 väravat/ 13 mängu/ 0,69 väravat mängu kohta), Vladimir Tell (5/11/0,45) ja Richard Kuremaa (19/42/0,45), kes kõik olid tegevad esimese vabariigi ajal. Taasiseseisvumisjärgsel perioodil juhib selles arvestuses Mattias Käit (5/16/0,313) Andres Operi (38/134/0,284), Zelinski (27/103/0,262), Vassiljevi (23/106/0,217) ja Argo Arbeiteri (6/29/0,207) ees.

Mängijad

Järgmised mängijad on kutsutud koondisesse EM-valikmängudeks Valgevene ja Saksamaa vastu 10. ja 13. oktoobril 2019.

#	Nimi	Sünniaeg ja vanus	Mängud	Väravad	Koduklubi
Väravavahid
1	Mihkel Aksalu	7. november 1984	45	0	Seinäjoki JK
12	Sergei Lepmets	5. aprill 1987	9	0	Tallinna FCI Levadia
22	Matvei Igonen	2. oktoober 1996	2	0	Tallinna FC Flora
Kaitsjad
2	Gert Kams	25. mai 1985	58	3	Tallinna FC Flora
3	Artur Pikk	5. märts 1993	34	1	Legnica Miedź
5	Madis Vihmann	5. oktoober 1995	19	0	St Johnstone FC
16	Joonas Tamm	2. veebruar 1992	33	3	Lillestrøm SK
18	Karol Mets	16. mai 1993	58	0	AIK Fotboll
19	Ken Kallaste	31. august 1988	42	0	Tychy GKS
21	Märten Kuusk	5. aprill 1996	1	0	Tallinna FC Flora
23	Taijo Teniste	31. jaanuar 1988	74	0	Bergeni Brann
?	Nikita Baranov	19. august 1992	34	0	FC Alashkert
Poolkaitsjad
4	Mattias Käit	29. juuni 1998	22	5	NK Domžale
6	Mihkel Ainsalu	8. märts 1996	4	0	Tallinna FC Flora
13	Vladislav Kreida	25. september 1999	1	0	Tallinna FC Flora
14	Konstantin Vassiljev	16. august 1984	115	25	Tallinna FC Flora
20	Mihkel Ainsalu	8. märts 1996	2	0	Tallinna FC Flora
?	Ilja Antonov	5. detsember 1992	47	2	FC Ararat-Armenia
?	Martin Miller	25. september 1997	8	1	Tallinna FC Flora
Ründajad
7	Frank Liivak	7. juuli 1996	13	2	Tallinna FC Flora
8	Vlasiy Sinyavskiy	27. november 1996	2	0	Tallinna FC Flora
9	Erik Sorga	8. juuli 1999	3	1	Tallinna FC Flora
10	Sergei Zenjov	20. aprill 1989	80	13	Karagandõ Šahtjor
11	Henrik Ojamaa	20. mai 1991	40	1	Legnica Miedź
17	Rauno Sappinen	23. jaanuar 1996	23	2	NK Domžale
11	Rauno Sappinen	23. jaanuar 1996	16	2	Tallinna FC Flora

Hiljutised koondislased

Järgmised mängijad olid kutsutud koondisesse viimase aasta jooksul:

Nimi	Sünniaeg ja vanus	Mängud	Väravad	Koduklubi	Viimane koondisekutse
Väravavahid
Mihkel Aksalu	7. november 1984	37	0	Seinäjoki JK	Malta, 12. november 2017
Mait Toom	7. mai 1990	0	0	Tallinna FC Flora	Bosnia ja Hertsegoviina, 10. november 2017
Kaitsjad
Enar Jääger	18. november 1984	126	0	Vålerenga IF	Malta, 12. november 2017
Taijo Teniste	31. jaanuar 1988	62	0	Sogndal IF	Malta, 12. november 2017
Karol Mets	16. mai 1993	45	0	NAC Breda	Malta, 12. november 2017
Ken Kallaste	31. august 1988	37	0	Kielce Korona	Malta, 12. november 2017
Nikita Baranov	19. august 1992	25	0	Kristiansund BK	Malta, 12. november 2017
Artur Pikk	5. märts 1993	23	1	MFK Ružomberok	Malta, 12. november 2017
Ragnar Klavan	30. oktoober 1985	122	3	Liverpool FC	Bosnia ja Hertsegoviina, 10. november 2017
Dmitri Kruglov	24. mai 1984	19	4	FCI Tallinn	Bosnia ja Hertsegoviina, 10. november 2017
Poolkaitsjad
Ilja Antonov	5. detsember 1992	37	2	Velenje NK Rudar	Malta, 12. november 2017
Mattias Käit	29. juuni 1998	12	4	Fulham FC	Malta, 12. november 2017
Artjom Dmitrijev	14. november 1988	7	0	Nõmme Kalju FC	Malta, 12. november 2017
Siim Luts	12. märts 1989	33	3	Bohemians 1905	Soome, 9. november 2017
Konstantin Vassiljev	16. august 1984	99	23	Gliwice Piast	Bosnia ja Hertsegoviina, 10. november 2017
Aleksandr Dmitrijev	18. veebruar 1982	105	0	Hønefoss BK	Küpros, 3. september 2017
Janar Toomet	10. august 1989	5	0	Nõmme Kalju FC	Läti, 12. juuni 2017
Ründajad
Ats Purje	3. august 1985	64	9	Kuopio PS	Malta, 12. november 2017
Sergei Zenjov	20. aprill 1989	64	13	KS Cracovia	Malta, 12. november 2017
Henrik Ojamaa	20. mai 1991	27	0	HNK Gorica	Belgia, 9. juuni 2017

Peatreenerid

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise peatreener

Eesti koondist on juhendanud 16 peatreenerit, neist seitse esimese iseseisvusperioodi (1918–1940) ajal. Ungarlane Antal Mally (1927, 1935) ja Tarmo Rüütli (1999–2000, 2008–2013) on peatreener olnud kahel ametiajal.

Vastased

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend#Tulemused riigiti

#	Vastane	Mänge	+	=	–	Väravad
3.	Läti	55	10	20	25	57:79
4.	Leedu	48	20	8	20	77:71
1.	Soome	33	7	10	16	40:75
2.	Rootsi	17	0	3	14	17:54
31.	Andorra	12	12	0	0	28:5
6.	Poola	9	1	1	7	4:18
14.	Sloveenia	9	2	1	6	5:13
25.	Horvaatia	9	1	2	6	5:16
Koondised, kellega Eesti on kohtunud vähemalt üheksal korral. Vasakpoolses tulbas on märgitud, mitmendana Eesti nimetatud vastasega esimest korda mängis.

Eesti jalgpallikoondise vastased läbi aegade

Eesti koondis on (andmed ja tabel on seisuga 12. september 2018) pidanud 447 ametlikku kohtumist, neist võitnud 116, viigistanud 98 ja kaotanud 233. Enim võite on saavutatud Leedu (20), Andorra (12) ja Läti (10) üle; enim viike Läti (20), Soome (10) ja Leedu (8) vastu; enim kaotusi on saadud Lätilt (25), Leedult (20) ja Soomelt (16).

Eesti on mänginud 91 eri vastasega. Suur osa kohtumisest on peetud nelja lähinaabri Läti (55), Leedu (48), Soome (33) ja Rootsiga (17). Suurturniiride valikmänge on Eesti pidanud kõige enam Andorra (8), Horvaatia, Itaalia, Portugali ja Šotimaaga (kõigiga kuus).

Avamängu pidas koondis Soomega (17. oktoober 1920), esimene väljastpoolt Euroopat pärit vastane oli USA (25. mai 1924). Eesti edasistest oponentidest oli esimene Aasia jalgpalliliidu liige Vietnam (4. jaanuar 1995), esimene Ladina-Ameerika meeskond Mehhiko (9. mai 1998), esimene Aafrika ja araabia meeskond Egiptus (23. september 1998), esimene Okeaania meeskond Uus-Meremaa (12. oktoober 2002), esimene Lõuna-Ameerika meeskond Ecuador (9. veebruar 2003) ja esimene Sahara-taguse Aafrika meeskond Ekvatoriaal-Guinea (6. juuni 2009).

5. juunil 2012 pärast Prantsusmaaga kohtumist sai Eestist esimene Euroopa koondis, kes kohtunud kõigi teise 52 UEFA liikmesriigiga. Mais 2013 liitus UEFA-ga Gibraltar, kellega Eesti mängis 5. märtsil 2014. Seniks oli Eesti enimate UEFA liikmetega mänginud koondis. 3. mail 2016 liitus UEFA-ga Kosovo, kellega Eesti mänginud ei ole.

Eesti on olnud esimeseks vastaseks Lätile (24. septembril 1922 Riias), Leedule (24. juunil 1923 Kaunases), Sloveeniale (3. juunil 1992 Tallinnas) ning Andorrale (13. novembril 1996 Andorra la Vellas) ja esimeseks Euroopa vastaseks Kõrgõzstanile (15. novembril 2000 Kuressaares).

Eesti on löönud 458 väravat (1,02 mängu kohta). Suureskoorilisim paremus ehk vähemalt viieväravalised võidud on saavutatud Leedu (6:0, juuli 1928; 5:0, juuni 1923; 5:0, august 1927; 5:0, september 1933), Andorra (6:1, november 1996), Fääri saarte (5:0, juuni 1998) ja Gibraltari (6:0, november 2017) üle. Enim väravaid on löönud eestlased Leedule (75), Lätile (57) ja Soomele (40). Positiivseim väravate vahe on Andorraga (+23).

Eestile on löödud 775 väravat (1,73 mängu kohta). Suureskoorilisimad allajäämised ehk vähemalt seitsmeväravalised kaotused on tulnud vastu võtta Soomelt (2:10, august 1922; 0:7, oktoober 1994), Norralt (0:7, veebruar 1995), Leedult (0:7, mai 1995), Iisraelilt (0:7, jaanuar 1999), Bosnia ja Hertsegoviinalt (0:7, september 2008), Portugalilt (0:7, juuli 2016) ja Belgialt (1:8, november 2016). Viimane oli ühtlasi suurim MM- või EM-valikturniiridel saadud kaotus. Enim väravaid on löönud eestlastele Läti (79), Soome (75) ja Leedu (71). Negatiivseim väravate vahe on Rootsiga (−37).

Tunnustus

Eesti jalgpallikoondis valiti Eesti 2011. aasta parimaks võistkonnaks.

Vaata ka

• Eesti Jalgpalli Liit
• Eesti jalgpallikoondise mängude loend
• Eesti jalgpallikoondislaste loend
• Eesti jalgpallikoondislaste lahkumismängude loend

Kirjandus

• Indrek Schwede. Väike jalgpallipiibel, Tallinn: K-Kirjastus 2001. ISBN 998593377X
• Olev Reim. Rahvuskoondise kümme aastat 1992–2002, Varrak 2002. ISBN 9985306139

Välislingid

 Eesti jalgpallikoondis – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis