Meeskohus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Grauberg (arutelu | kaastöö)
Lisasin viite ja täiendasin vasallikohtute loomise aegasid.
1. rida: 1. rida:
'''Meeskohus''' ([[saksa keel]]es ''Manngericht'') ehk vasallikohus oli [[Eestimaa]]l ja [[Liivimaa]]l tegutsenud kohtuasutus.
'''Meeskohus''' ([[saksa keel]]es ''Manngericht'') ehk vasallikohus oli [[Eestimaa]]l ja [[Liivimaa]]l tegutsenud kohtuasutus.

Kogu Taani valitsusaja oli Harju-Virus kuninga võim nõrk ja 14. sajandi algul, [[interregnum]]’i ajal (1332–1340), isegi peaaegu olematu. Sel ajal suurendati vasalkonna privileege omavoliliselt, samuti hoogustus mõisate rajamine. Aastal 1315 said Harju-Viru vasallid nn [[Valdemar-Eriku lääniõigus|Valdemar-Eriku lääniõiguse]]. Just siis anti osale vasallidest – vasallikohtu liikmetele (''iudex vasallorum; Mannsgerichter'') – kaelakohtuõigus, st õigus rakendada surmanuhtlust. Selline õigus oli Lääne-Euroopas ainult maahärradel ehk kõrgematel läänivaldajatel, mitte aga tavalistel rüütlitel.

Vasallikohtud loodi Harju-Virus koheselt peale Valdemar-Eriku lääniõiguse andmist 1315, Riia peapiiskopkonnas 1356, Tartu piiskopkonnas 1409 ja Saare-Lääne piiskopkonnas 1445<ref>{{Raamatuviide|autor=Oskar Stavenhagen|pealkiri=Akten und Recesse der livländischen Ständetage. Bd. 1, (1304-1460). Lfg. 1|aasta=1907|koht=Riga|kirjastus=J. Deubner|lehekülg=79}}</ref>.


Meeskohus arutas algselt ainult [[vasall]]ide ja rüütlite [[süütegu]]sid. Kuna [[maahärra]] ei saanud vasallide üle kohut mõista, esindas selliste süütegude arutamisel meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasalkonda.
Meeskohus arutas algselt ainult [[vasall]]ide ja rüütlite [[süütegu]]sid. Kuna [[maahärra]] ei saanud vasallide üle kohut mõista, esindas selliste süütegude arutamisel meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasalkonda.

Redaktsioon: 3. juuli 2020, kell 18:04

Meeskohus (saksa keeles Manngericht) ehk vasallikohus oli Eestimaal ja Liivimaal tegutsenud kohtuasutus.

Kogu Taani valitsusaja oli Harju-Virus kuninga võim nõrk ja 14. sajandi algul, interregnum’i ajal (1332–1340), isegi peaaegu olematu. Sel ajal suurendati vasalkonna privileege omavoliliselt, samuti hoogustus mõisate rajamine. Aastal 1315 said Harju-Viru vasallid nn Valdemar-Eriku lääniõiguse. Just siis anti osale vasallidest – vasallikohtu liikmetele (iudex vasallorum; Mannsgerichter) – kaelakohtuõigus, st õigus rakendada surmanuhtlust. Selline õigus oli Lääne-Euroopas ainult maahärradel ehk kõrgematel läänivaldajatel, mitte aga tavalistel rüütlitel.

Vasallikohtud loodi Harju-Virus koheselt peale Valdemar-Eriku lääniõiguse andmist 1315, Riia peapiiskopkonnas 1356, Tartu piiskopkonnas 1409 ja Saare-Lääne piiskopkonnas 1445[1].

Meeskohus arutas algselt ainult vasallide ja rüütlite süütegusid. Kuna maahärra ei saanud vasallide üle kohut mõista, esindas selliste süütegude arutamisel meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasalkonda.

Meeskohtu kompetentsi kuulusid esialgu maakonna vabade elanike tsiviilasjad. 1630. aasta reform laiendas meeskohtu pädevust ning meeskohtule anti menetlemiseks esimese instantsina talupoegade kriminaalasjad. Alates 1636. aastast hakkas kohtuliikmeid (meeskohtunik ja kaks kaasistujat) valima kohalik rüütelkond kolmeks aastaks.

Aastatel 1653 ja 1664 anti osa aadlike tsiviilasju ülemmaakohtu kompetentsi. Meeskohtute lahendada jäid piiritülid, võla-, konkursi- ja pärandinõuded, kinnis- ja vallasvara müügi asjad ning talupoegade ja mitteaadlike kriminaalasjad. Meeskohtute otsused kinnitas ülemmaakohus.

Tallinna ja Riia asehalduskorra ajal, aastatel 1783–1797 tegutsesid meeskohtute asemel kreisikohtud ja alammaakohtud.

Pärast meeskohtute likvideerimist 1889. aastal läksid meeskohtute funktsioonid edasi rahukohtutele ja ringkonnakohtutele.

Eestimaa meeskohtud

Meeskohtud tegutsesid Eestimaal kuni 20. novembrini 1889.

  • Harju meeskohus (Harrisches Manngericht, Гарриенский мангерихт), 1618–1860
  • Lääne meeskohus (Wieksches Manngericht, Викский мангерихт), 1634–1890
  • Viru-Järva meeskohus (Wier- und Jerwisches Manngericht, Вир-Ервенский мангерихт)

Liivimaa meeskohtud

Meeskohtud tegutsesid Vana-Liivimaal kuni 16. sajandi lõpuni, mil nad reformiti maakohtuteks.

  1. Oskar Stavenhagen (1907). Akten und Recesse der livländischen Ständetage. Bd. 1, (1304-1460). Lfg. 1. Riga: J. Deubner. Lk 79.