Dadaism: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
|||
| 19. rida: | 19. rida: | ||
Dadaistid laenasid ilma valehäbita teistelt suundadelt – [[kubism|kubistidelt]] [[kollaaž]]itehnika, [[futurism|futuristidelt]] tüpograafilised trikid, [[ekspressionism|ekspressionistidelt]] vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole. |
Dadaistid laenasid ilma valehäbita teistelt suundadelt – [[kubism|kubistidelt]] [[kollaaž]]itehnika, [[futurism|futuristidelt]] tüpograafilised trikid, [[ekspressionism|ekspressionistidelt]] vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole. |
||
Tuntuim dadaistlik luuletaja oli Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud |
Tuntuim dadaistlik luuletaja oli Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dadaistliku meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks [[deliirium]]iks. Kuid Tzara leidis, et dadaism peabki jääma mõistetamatuks, dadaism sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma. |
||
Dadaism hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt – dadaism suubus [[sürrealism]]i, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadaismina. |
|||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
Redaktsioon: 9. juuni 2020, kell 21:02
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
|
See artikkel räägib kunstivoolust; ajakirja kohta vaata artiklit Dada (ajakiri); USA alternatiivroki ansambli kohta vaata artiklit Dada (ansambel) |
Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis Esimese maailmasõja ajal Šveitsis Zürichis ning oli valitsevaks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, teiste seas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas olid Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.
Dadaiste mõjutas suuresti maailmasõda, mille julmus kriipsutas alla olemasolu mõttetust. Ratsionalism ja loogika kuulutati laastavate sõdade peamisteks süüdlasteks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu. Nad leidsid, et kogu läänekultuur oli suremas. Progressimüüt oli täielikult hävinud. Elu tajuti kui midagi ajutist ja mõistetamatut, kadus ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks.
Dadaistid leidsid, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.
Dadaismi tunnused
- mängulisus, mõnitamine ja pilkamine
- agressiivne suhtlemine publikuga
- provokatsioonid
- luule visuaalse külje tähtsustamine
- kõlaefektidele rajatud luuletused
- automaatkirjutamise rakendamine
- dogmade, loogilise mõtlemise eitamine
Dadaistid laenasid ilma valehäbita teistelt suundadelt – kubistidelt kollaažitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.
Tuntuim dadaistlik luuletaja oli Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise, segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dadaistliku meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks deliiriumiks. Kuid Tzara leidis, et dadaism peabki jääma mõistetamatuks, dadaism sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma.
Dadaism hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt – dadaism suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadaismina.
Välislingid
- Kes on dadaistid?, Looming nr 6 1931