Louis XI

Louis XI (3. juuli 1423 Bourges – 30. august 1483 Château de Plessis-lez-Tours) oli Prantsusmaa kuningas 1461–1483.

Louis sündis Prantsusmaa kuninga (1422(1429)–1461) Charles VII ja Anjou printsessi Marie pojana. Ta kuulus Valois' dünastiasse.

Louis krooniti kuningaks 15. augustil 1461 Reimsi katedraalis. Talle meeldis vandenõusid ja intriige sepitseda, mis tekitas talle palju vaenlasi, kelle seas olid ka tema isa ja vend.

Ta osales isa valitsusajal Saja-aastase sõja lõpetamise järel alanud perioodil, Charles VII vastases mässus 1439–1440 (Praguerie), koos Bourboni hertsogi Charles I, Alençoni hertsogi Jean II, Vendôme krahvi Louis'ga.

1441. aastal juhtis ta Prantsuse vägesid Šveitsi vastu. Šveitslastega sõdinud Saksa kuningas Friedrich III kutsus Prantsusmaalt abivägesid, kus sel ajal oli palju tööta sõjamehi – armanjakke. Baseli lähedal sulges armanjakkide tee kakskümmend korda väiksem mägilaste sõjavägi. See sõjavägi hukkus peaaegu täielikult, sest keegi ei tahtnud taganeda. Šveitslaste kangelasmeel äratas prantsuse palgasõdurites nii suurt lugupidamist, et kallaletungijad läksid tagasi olles arvamisel, et selliste kangelaste isamaad on võimatu võita. Friedrich ei suutnud oma sõjameestega ka midagi teha ja oli sunnitud tegema rahu Ensisheimis (1444).

Dauphiné valitsemine

Tänapäevane Dauphiné piirkond Prantsusmaal

Dofään Louis oli ainus Prantsusmaa dofään, kes haldas Dauphiné territooriumi aastatel 1447 kuni 1456. Tema dofäänina valitsemise ajal integreeriti Dauphiné täielikult Prantsusmaasse. Sel ajal oli see anarhistlik riik, kus konfliktid aadlike vahel olid tavalised. Louis XI keelustas need konfliktid ja sundis aadli oma võimu tunnistama. Conseil Delphinal oli kolmas parlement Prantsusmaal. Veelgi enam, Louis XI ühendas Dauphiné poliitiliselt. Ta sundis Vienne'i peapiiskopi, Grenoble'i piiskopi ja Romansi abti kõiki talle truudust vanduma. Ta omandas ka Montélimari ja Orange vürstkonna. Lisaks arendas ta provintsi majandust, ehitades teid ja asutades turgusid.

Burgundia maad aastal 1477

Savoia hertsogkond ja Itaalia aastal 1494

1451. aasta 14. veebruaril abiellus 27-aastane Louis kuningas Charles VII loata Savoia hertsogi Ludovico tütre Charlotte'iga. Ludovico järglaseks (1465–1472) oli nõrk Amedeo IX, vähese tegeliku võimuga, mis võimaldas tema naisel Yolande'il, Louis XI õel, teha väga tähtsaid otsuseid. Sel perioodil oli Prantsusmaa enam-vähem vaba kontrollima Savoia siseasju, mis sidus Piemonte Prantsuse krooniga.

Charles VII vastuseisu tõttu sunniti ta Dauphinést lahkuma. Kuningas, Charles VII võttis kontrolli provintsi üle tagasi ja sundis seisusi talle aastal 1457 truudust vanduma, tehes lõpu Dauphiné autonoomiale.

Louis põgenes aga Valois' dünastia Valois-Burgundia dünastia kõrvalharu Burgundia hertsogi ja Burgundia krahvi ning Burgundia Madalmaade valitseja (1419–1467) Philippe Hea õukonda, kus ta oli kuni Charles VII surmani 1461. aasta juulis. Philippe toetas troonipärijat Louis'd oma isa, kuningas Charles VII vastu ning püüdis temaga sõlmida liitu, mis tooks talle Burgundia kuninga tiitli. Kuid kui Louis XI Prantsusmaa kuningaks (1461–1483) sai, ei tahtnud ta sellest plaanist kuuldagi. Nii ei õnnestunud Philippe'l oma suurimat unistust ikkagi teoks teha.

1461. aastal suri Charles VII ning Louis krooniti Prantsusmaa kuningaks Louis XI nime all.

Louis XI poolt jätkatud kuningavõimu kindlustamisele vastustasid suuraadel ja ka Louis XI vend, Berry hertsog Charles, keda toetas ka Burgundia Charolais' krahv Charles Südi. Louis XI 1465. aastal kaotas Montl’héry lahingu, kuid suutis enne Pariisi vallutamist saavutada kokkuleppe vandenõulastega. Charles Südi aga hõivas linnad Somme ääres.

1468. aastal sundis Louis XI Burgundia hertsogiks (1467–1477) saanud Charles Südi tagastama linnad Somme ääres.

1470. aastal sekkus Louis XI Inglismaa kuningriigis toimuvasse Rooside sõtta, toetades kuningategija Warwicki krahvi Richard Neville, kes püüdis Inglismaa troonile aidata Edward IV nooremat ja kadedat venda George'i, kes oli Clarence'i hertsog, ja lõpuks tahtis ta aidata troonile Henry VI. Aastal 1470 saigi Henry VI taas kuningaks, aga 1471 lükkas Edward IV ta taas troonilt ning sai uuesti kuningaks. Warwicki krahvi Richard Neville ja Lancasteri troonipärija surid Barneti lahingus 1471. aastal.

1472. aastal tungis Burgundia hertsog Charles Südi Prantsusmaale ning vallutas rea linnu ja piiras edutult Beauvais linna. Edutu piiramise järel sõlmisid Louis XI ja Charles Südi vaherahu, mis kestis kuni 1473. aastani, mil Louis XI taasalustas rünnakuid linnadele Somme ääres.

1475. aastal otsustas Inglismaa kuningas (1461–1483) Edward IV taasalustada Saja-aastase sõda sõjategevust ning maabus vägedega Prantsusmaal. Louis XI sõlmis Edward IV-ga Picquigny lepingu ning maksis Edward IV-le suure kompensatsiooni ning ka hilisema pensioni. Inglise vägede lahkumise järel sõlmis 1475. aasta sügisel Louis XI 9-aastase vaherahu Charles Südiga, mis võimaldas tal koondada oma jõud sõjaks Vana Šveitsi Konföderatsiooni ja Savoia hertsogkonnaga.

Prantsusmaa alad 1477. aastal

Burgundia sõjad

 Pikemalt artiklis Burgundia sõjad

Isiklikku ja järglased

1436. aasta 25. juunil abiellus ta 13-aastasena Šotimaa kuninga James I 11-aastase tütre Margaretiga (1424–1445).

1451. aasta 14. veebruaril abiellus 27-aastane Louis Savoia hertsogi Ludovico üheksa-aastase tütre Charlotte'iga. Abielust sündisid:

• Louis (1458–1460)
• Joachim (sündis ja suri 1459)
• Louise (sündis ja suri 1460)
• Anne (3. aprill 1461 − 14. november 1522) abiellus Bourboni hertsogi Pierre II-ga
• Jeanne (23. aprill 1464 – 4. veebruar 1505), Prantsusmaa kuninga (1498–1515) Louis XII abikaasa
• Francois (sündis ja suri 1466)
• Charles (30. juuni 1470 – 8. aprill 1498), Prantsusmaa kuningas (1483–1498) Charles VIII
• Francois (1472–1473)

Eelnev Charles VII

Prantsusmaa kuningas 1461–1483

Järgnev Charles VIII

Vaata ka

• Burgundia hertsogkond#Valois Burgundia
• Burgundia sõjad (1474–1477)