Alexander von Güldenstubbe (1801−1884): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Muide (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{mitte segi ajada|[[Alexander Georg Anton von Güldenstubbe]]ga (1786–1848).}}
[[File:Guldenstubbe AI.jpg|pisi|Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (1801−1884)]]
[[File:Guldenstubbe AI.jpg|pisi|Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (1801−1884)]]
[[File:Guldenstubbe sig.jpg|pisi]]
[[File:Guldenstubbe sig.jpg|pisi]]

Redaktsioon: 25. mai 2020, kell 14:58

Mitte segi ajada Alexander Georg Anton von Güldenstubbega (1786–1848).

Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (1801−1884)

Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (Venemaal tuntud kui Aleksandr Ivanovitš, vene keeles Александр Иванович Гильденштуббе) (7. (ukj 19. jaanuar) 1801 Kaunivere mõis – 23. märts (ukj 4. aprill) 1884 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane.

Elulugu

Päritolu ja varasem elukäik

Põlvnes Kaarma-Loona mõisaomanike suguvõsast. Tema isa oli porutšik Johann Gustav von Güldenstubbe (1765−enne 1828), ema Johanna Luise von Ekesparre (1770–1804).[1] Alghariduse omandas Kuressaare koolis. Aastatel 18141818 õppis Peterburis 1. kadetikorpuses.[2]

Sõjaväeteenistus

1819. aastal astus Venemaa sõjaväeteenistusse ja ülendati praporštšikuks.[3] Teenis Varssavis dislotseerunud Volõõnia kaardiväepolgus. 1831. aastal osales Poola Novembriülestõusu mahasurumises. Ülendati 1832. aastal polkovnikuks ja läks kahe aasta pärast sõjaväeteenistusest erru. 1836. aastal naasis aga teenistusse ja teenis kaardiväe jäägripolgus.[4] 1837. aastal viidi üle Soome kaardiväepolku, kus oli lühikest aega 1. pataljoni komandör.[5] 1843. aastal anti talle kindralmajori auaste ning ta teenis kaardiväe- ja grenaderikorpuste ülemjuhatuse staabis. 1845. aasta nimetati ta 1. grenaderidiviisi 1. brigaadi komandöriks. 18481853 oli ta Semjonovski kaardiväepolgu komandör. 1849. aastal anti tema juhtimise alla 1. kaardiväe jalaväediviisi 1. brigaad. 1853. aastal ülendati kindralleitnandiks ja temast sai kaardiväe reservpataljoni ülem. 1854. aasta alguses määrati 1. grenaderidiviisi komandöriks, kellena osales Krimmi sõjas. Paistis välja Sveaborgi kaitsmisel ja teda autasustati Püha Vladimiri II klassi ordeniga. Alates 1855. aastast oli ta 1. kaardiväe jalaväediviisi komandör ja 1859. aastal nimetati kindraladjutandiks. 18621864 oli Üksiku grenaderikorpuse ja seejärel III reservkorpuse komandör. 1864−1879 oli ta esimene Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja. 1879. aastal nimetati Riiginõukogu liikmeks. Suri Peterburis, kuid maeti Saaremaale Kaarmale.[6]

Auastmed

Aasta Kuupäev Auaste
1819
1. veebruar kaardiväepraporštšik
1819
kaardiväe alamporutšik
1824
kaardiväeporutšik
1826
kaardiväe staabikapten
1831
11. juuni kaardiväekapten
1832
6. detsember polkovnik
1843
8. september kindralmajor
1853
19. aprill kindralleitnant
1863
11. august jalaväekindral

Autasud

Venemaa autasud

Välismaa autasud

Viited

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 135.
  2. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.
  3. Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884, lk 13.
  4. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.
  5. Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323.
  6. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.

Kirjandus

  • Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323 [1].
  • Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 275.
  • Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884. Lk 13-14 [2].

Välislingid