Šoti Klubi: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 91 baiti ,  2 aasta eest
→‎Ajalugu: lisatud pilt
(→‎Ajalugu: lisatud pilt)
Nii toimusidki avamisjärgsetel aastatel kaks paralleelset protsessi. Klubi liikmed üritasid alguses üsna kaootiliselt kasvama hakanud klubis luua süsteemi, reegleid ja tavasid. Samal ajal pidi restoranimeeskond hakkama saama klubi majanduspoolega. Klubi kauaaegsemaid liikmeid [[Valdo Kalm]] mäletab, et klubile hakati formaalset struktuuri looma 1994. aasta lõpust, mil koos Toivo Lepiku ja Rein Voldiga pandi kirja olulisemad sisekorrareeglid. Ligi kaheksasajast klubikaardiomanikust jäid klubi liikmeteks paarsada aktiivsemat, keda lisaks heale toidule ja tõeliselt eksklusiivsele joogivalikule huvitas sügavamalt nii šoti kultuur kui ka sotsiaalne läbikäimine teiste liikmetega. Tänu toonase juhatuse tegevusele kujunes klubist välja tõeliselt klubiline asutus, millisena on see toiminud tänapäevani – sarnaseid väärtushinnanguid jagavate inimeste kooskäimiseja koostegemise ühisus, milles osalejad saavad teistega suheldes targemaks ja paremaks ning kus on lihtsalt mõnus tavaeluprobleemidest korraks eemalduda.
 
Samal ajal kui klubiliikmed oma ridu korrastasid, pidas restoran igapäevaselt tõsist olelusvõitlust. Klubilise läbikäimise juurde kuuluvad ju ka söömine ja joomine ning heas klubis peavad need olema korraldatud suurepärasel tasemel. Esimese tegutsemiskümnendi restorani juhataja Kalle Talvi ütleb, et klubiliikmete otsus luua klubi ja nimetada ka restoran sama nimega tõi kaasa majanduslikus plaanis parasjagu keerulise situatsiooni. Ots otsaga kokku tulemiseks tuli ruumidesse meelitada ka sobivat klubiga mitteseotud linnarahvast. Paraku tekitasid restorani nimi “Šoti Klubi” ja meedias eksponeeritud eksklusiivsus olukorra, kus tavalised inimesed pidasid klubi vaid üheks kinniseks kooskäimiskohaks ning ei julgenud restorani tulla. Loomulikult tõi selline olukord restoranijuhi pähe enam kui ühe halli juuksekarva. Õnneks tasakaalustasid neid muresid paljuski klubiliikmed, kes tihtipeale nii isiklikke kui töiseid tähtpäevi klubisse tähistama kogunesid. Toonastest sagedamatest külalistest meenuvad Kalle Talvile kohe Arvi Mägin, Peeter Kangur, [[Valdo Kalm]], Peep Mühls ja kadunud Tarmo Ruben.
Samal ajal kui klubiliikmed oma ridu korrastasid, pidas restoran igapäevaselt tõsist olelusvõitlust. Klubilise läbikäimise juurde
 
kuuluvad ju ka söömine ja joomine ning heas klubis peavad need olema korraldatud suurepärasel tasemel. Esimese tegutsemiskümnendi restorani juhataja Kalle Talvi ütleb, et klubiliikmete otsus luua klubi ja nimetada ka restoran sama nimega tõi kaasa majanduslikus plaanis parasjagu keerulise situatsiooni. Ots otsaga kokku tulemiseks tuli ruumidesse meelitada ka sobivat klubiga mitteseotud linnarahvast. Paraku tekitasid restorani nimi “Šoti Klubi” ja meedias eksponeeritud eksklusiivsus olukorra, kus tavalised inimesed pidasid klubi vaid üheks kinniseks kooskäimiskohaks ning ei julgenud restorani tulla. Loomulikult tõi selline olukord restoranijuhi pähe enam kui ühe halli juuksekarva. Õnneks tasakaalustasid neid muresid paljuski klubiliikmed, kes tihtipeale nii isiklikke kui töiseid tähtpäevi klubisse tähistama kogunesid. Toonastest sagedamatest külalistest meenuvad Kalle Talvile kohe Arvi Mägin, Peeter Kangur, [[Valdo Kalm]], Peep Mühls ja kadunud Tarmo Ruben.
 
Esialgu mõnevõrra kaootiliselt alanud klubitegevus sai 1990. aastate keskpaigas sisse täiesti uue hoo – klubi liikmeskond oli muutunud kompaktsemaks ning ennekõike Toivo Lepiku eestvedamisel hakkas kujunema ka traditsiooniliste tegevuste ja ürituste nimekiri. Uute liikmete kutsumisel peeti üha rohkem silmas, et need oleks inimesed, kes sobiks senise seltskonnaga. Endiselt peeti oluliseks, et klubi liikmed oleksid oma elualal mõjukad ning nende sõna maksaks, kuid kõige olulisemaks peeti siiski huvi šoti kultuuri vastu ning kokkusobivust seniste liikmetega.
1990. aastate keskpaiga ja lõpu Šoti Klubi oli üks aktiivsemaid seltsielu elanud klubisid. Suuresti oli selle taga Toivo Lepiku energia ning täiuslikkuse ihalus. Klubi üritused pidid olema alati väljapeetud ning viimase detailini läbi mõeldud – olid need siis avalikkusele nähtavad pidustused või omade ringis toimunud kinnised koosviibimised. Lisaks kuulsatele osalejatele olid kahtlemata atraktiivsed ka erinevad šoti kultuuriga seonduvad välised regaalid (seelikud, torupillid jne).
 
[[Fail:Šoti Klubi reis Šotimaale 1996.jpg|pisi|vasakul|Šoti Klubi reis Šotimaale 1996]]
Kindlasti oli Šoti Klubi märgilisemaid tegevusi algusaastatel klubiliikmete reisid Šotimaale, esimene neist toimus 1994. aastal Estonian Airi TU-134A tšarterlennuna ja teine, juba koos perekondadega, aastal 1996. Ühelt poolt oli see loomulikult uute teadmiste ja elamuste kogumine, aga teiselt poolt oluline ka klubiliikmete ühendamisel. Öeldakse ju, et kui tahad inimest päriselt tundma õppida, siis mine temaga koos reisile. Kunagine Šoti Klubi president Aivar Rauam on meenutanud, et see esimene reis oli kinnises riigis üles kasvanud eakaaslaste ja mõttekaaslaste ühine väljasõit, mis ühendas palju kauemaks kui reisipäevad.
 
93

muudatust

Navigeerimismenüü