Kuu: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
309. rida: 309. rida:
* Ülevaade NinePlanetsis [http://www.nineplanets.org/luna.html The Moon]
* Ülevaade NinePlanetsis [http://www.nineplanets.org/luna.html The Moon]
* [http://wms.lroc.asu.edu/lroc_browse/view/wac_nearside Detsembris 2010 NASA kuusondi LRO kaamera tehtud fotodest koostatud pilt Kuu Maa-poolsest küljest]
* [http://wms.lroc.asu.edu/lroc_browse/view/wac_nearside Detsembris 2010 NASA kuusondi LRO kaamera tehtud fotodest koostatud pilt Kuu Maa-poolsest küljest]
* [https://www.err.ee/1086715/usa-valmistab-ette-riikidevahelist-lepingut-maavarade-kaevandamiseks-kuul "USA valmistab ette riikidevahelist lepingut maavarade kaevandamiseks Kuul"] ERR, 7. mai 2020


{{Planeedid}}
{{Planeedid}}

Redaktsioon: 7. mai 2020, kell 12:27

 See artikkel räägib Maa kaaslasest; planeedi kaaslase üldmõiste kohta vaata artiklit Planeedi kaaslane; astroloogia kohta vaata artiklit Kuu (astroloogia); kalendrikuu kohta vaata artiklit kuu (kalender); filmi kohta vaata artiklit Kuu (film), Carl Orffi ooperi kohta vaata artiklit Kuu (ooper). Kuu on ka Kuusalu kihelkonna lühend.
Kuu Kuu sümbol
Orbiidi iseloomustus
Perigee 363 295 km
(0,0024 AU)
Apogee 405 503 km
(0,0027 AU)
Orbiidi pikem pooltelg 384 399 km (0,00257 AU)[1]
Ekstsentrilisus 0,0549[1]
Tiirlemisperiood 27,321661 d[1]
Keskmine orbiidil liikumise kiirus 1,022 km/s
Orbiidi kalle 5,145° ekliptika suhtes[2]
Emaplaneet Maa
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine raadius 1737,1 km[1][3][4]
Keskmine diameeter 3474,2 km
Pindala 3,793×107
Ruumala 2,1958×1010km³[3]
Mass 7,342×1022 kg[1][3]
Keskmine tihedus 3,344 g/cm³[1][3]
Raskuskiirendus 1,62 m/s² (0,1654 g)[3]
Paokiirus 2,38 km/s
Pöörlemisperiood 27,321582 ööpäeva (sünkroonne)
Pöörlemiskiirus ekvaatoril 4,627 m/s
Telje kalle 1,5424° (ekliptika suhtes)
6,687°[2] (orbiidi tasandi suhtes)
Albeedo 0,136[5]
Näiv tähesuurus −2,5 kuni −12,9
Pinna temperatuur
… minimaalne
… keskmine
… maksimaalne
100 K (−173 °C)
220 K (−53 °C)
390 K (116 °C)
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk 10−7 Pa (päeval)
10−10 Pa (öösel)
Koostis Ar, He, Na, K, H, Rn

Kuu on Maa looduslik kaaslane[6]. Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 400 km)[7].

Teadlased arvavad, et Kuu on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi[8] ja see tekkis varsti pärast Maad. Selle päritolu kohta on mitmeid hüpoteese ja kõige tõenäolisemaks peetakse teooriat, et Kuu moodustus Maa ja Marsi-suuruse taevakeha kokkupõrkel[9].

Kuu on Maa suunas alati sama küljega ja see on heleduselt Päikese järel teine taevakeha, mida on taevas regulaarselt näha. Kuigi Kuu tundub Maalt vaadatuna valge, on tema pind tegelikult tume ja ta peegeldusvõime on veidi suurem kui vanal asfaldil ning Kuu albeedo on umbes 0,14.[10] Kuu tekitab oma gravitatsiooniga loodeid, mõjutab Maa pöörlemist ja pikendab vähesel määral ööpäeva (sajandis 2 millisekundit). Ilma Kuuta pöörleks maakera ümber oma telje nii, et päevad oleksid kuue tunni pikkused. Kuu hoiab Maa telje ekliptika tasandi suhtes stabiilselt 23-kraadise nurga all, tänu millele on Maa aastaajad ja keskkonnatingimused leebed. Kuu ja Maa vaheline kaugus suureneb igal aastal 3,82 ± 0,07 cm võrra, kuid see ei suurene konstantselt[9].

Kuu ja tema faasid on vanadest aegadest alates mõjutanud paljusid kultuure, kalendreid, kunsti, mütoloogiat ja tehnikat. Esimene kosmoseaparaat mis jõudis Kuule, oli Nõukogude Liidu Luna programmi raames startinud Luna 2, mis kukkus Kuule septembris 1959. Nõukogude Liidu edu häiris Ameerika Ühendriike ning president John Kennedy kuulutas 1961. aastal välja Apollo programmi ja seadis eesmärgiks saata Kuule mehitatud missioon enne kümnendi lõppu[11]. USA sai Apollo programmiga esimeseks ja tänaseni ainsaks riigiks, mis on Kuule saatnud mehitatud missioone[12]. Pärast missiooni Apollo 17 lõppu, on Kuule saadetud ainult mehitamata kosmoseaparaate[13][14].

Päritolu

Kuu tekkis arvatavalt umbes 4,527 ± 0,010 miljardit aastat tagasi. Tema täpse tekkimise kohta on mitmeid hüpoteese, kuid ühtegi pole suudetud tõestada. Apollo-lendude alguseks oli teadlastel selles küsimuses kolm peamist hüpoteesi:

  • Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
  • Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
  • Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.

Tänapäeval on teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees ehk hiiglasliku kokkupõrke hüpotees, mille esitasid kolm teadlast: Bill Hartmann, Roger Phillips ja Jeff Taylor 1980ndatel. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus ligikaudu Marsi-suurune taevakeha, millele on antud nimi Theia. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.

Kuu kirjeldus

Sisestruktuur

Kuu ehitus

Kuu on kihilise ehitusega taevakeha ja sellel on geokeemiliselt erinev koor, vahevöö ja tuum. Kuu sisetuum on tahke ja rauarikas ning selle raadius on 240 km. Välistuum on vedelast rauast ja see on 300 km paksune. Välistuuma ümbritseb osaliselt sulanud vahevöö, mis on 500 km paksune. Teadlased arvavad, et selline struktuur tekkis varsti pärast Kuu tekkimist selle pinnal olnud magma ookeani jahtumisel. Kuu koor on 50 km paksune.

Kuu kooriku keemiline koostis (saadud kivimite uurimisel)[15]
Nimi Valem Sisaldus (wt %)
Mered Mandrid
Ränidioksiid SiO2 45,4% 45,5%
Alumiiniumoksiid Al2O3 14,9% 24,0%
Kaltsiumoksiid CaO 11,8% 15,9%
Raud(II)oksiid FeO 14,1% 5,9%
Magneesiumoksiid MgO 9,2% 7,5%
Titaandioksiid TiO2 3,9% 0,6%
Naatriumoksiid Na2O 0,6% 0,6%
KOKKU 99,9% 100,0%

Geoloogia

Kuu topograafia

Kuud on topograafiliselt uuritud laseraltimeetriga ja stereofotograafiaga. Topograafiliselt on kõige paremini näha Aitkeni kraater, mille läbimõõt on 2240 km. See on Kuu suurim kraater ja suuruselt teine teadaolev kraater Päikesesüsteemis[16]. Selle suurim sügavus on 13 kilomeetrit, mis teeb sellest madalaima koha Kuu pinnal. Kuu kõrgeimad kohad asuvad Aitkeni kraatrist kirdes ja arvatakse, et need tekkisid koos kraatriga. Ka Kuu teised suured kraatrid nagu Imbrium, Serenitatis, Crisium, Smythii ja Orientale on samuti madalad ja kõrgete servadega. Kuu tagakülg on keskmiselt 1,9 km kõrgem kui Maale nähtav külg[17].

Vulkaanilised omadused

Kuu suurimad mered ja kraatrid nimeliselt, koos Apollo kuumissioonide maandumispaikadega

Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, sest vanaaja astronoomid uskusid, et need on täidetud veega[18]. Tänapäeval teatakse, et need olid kunagi basaltilise laava basseinid, mis jahtusid ja moodustasid basaldilademed[19]. Kuigi Kuu basaltkivimid sarnanevad Maal leitud kivimitega, on Kuu omad rauarikkamad ja mineraale pole mõjutanud vesi. Meredele andis nimed Itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Heledaid alasid nimetatakse mandriteks ja neil domineerib mineraal anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4-3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,4 miljardit aastat tagasi. Teadlased on arvamusel, et erinevalt Maast pole ükski Kuu manner tekkinud tektoonilise aktiivsuse tagajärjel.

Kuu mered asuvad peamiselt Maa-poolsel küljel ja katavad sellest 31%. Kuu tagakülje pindalast katavad mered kõigest 2%. Teadlased arvavad, et merede pindalade suure erinevuse Maa-poolsel küljel ja tagaküljel on põhjustanud soojustjuhtivate elementide suurem kontsentratsioon ühel küljel, mis põhjustas vahevöö sulamise ja selle tõusmise koorikusse. Suur osa meresid tekkis 3-3,5 miljardit aastat tagasi, aga vanimad on 4,2 miljardit aastat vanad. 2014. aastal avaldas NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri tehtud fotod ja andmed laikudest meredes, millest mõned olid vähem kui 50 miljonit aastat vanad. See tähendab, et vahevöö võib olla arvatust soojem. Kuul on märgatud maavärinaid[20] ja gaaside eraldumist ja see viitab, et Kuul on mõningane seismiline aktiivsus, kuid Kuu värinad on Maa omadest tunduvalt nõrgemad.

Kraatrid

Kuu tagaküljel asuv Daedaluse kraater

Kuu geoloogiat on märkimisväärselt mõjutanud ka komeedid ja asteroidid. Teadlaste hinnangul on ainuüksi Kuu Maa-poolsel küljel 300 000 kraatrit, mille läbimõõt on suurem kui 1 km[21]. Mõned neist kraatritest on saanud mõne õpetlase, teadlase või kunstniku nime. Kuu kraatritest on enim uuritud Nectarise, Imbriumi ja Orientale kraater, mille läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid. Kuu vähese atmosfääri, ilma ja geoloogilise aktiivsuse tõttu on paljud kraatrid hästi säilinud. Kuigi täpselt on määratud väheste kraatrite vanus, saab nende abil arvutada ligikaudseid vanuseid. Apollo missioonidel Maale toodud kivimite vanuseks on määratud 3,8–4,1 miljardit aastat.

Vesi

Kuu pinnal vett ei leidu, sest Päikeselt tulev kiirgus põhjustab pinnakihis fotolüüsi ja vesi hajub kosmosesse. Siiski on teadlased 1960. aastatest püstitanud hüpoteese, et alaliselt Päikese eest varjus olevates kraatrites võib vett leiduda. Kasutatava vee olemasolu tõestamine või selle välistamine on Kuule koloonia rajamisel väga oluline, sest Maalt vee Kuule transportimine on väga kallis[22].

Kuu orbiiter Clementine avastas 1994. aastal radarmõõtmistega Kuu pinna alt veetaskud, kuid Arecibo raadioteleskoobiga tehtud hilisemad radaruuringud on näidanud, et jäätaskud on ilmselt värsketest kraatritest välja paisatud kivid. 1998. aastal tuvastas Lunar Prospector, et Kuu poolustel leidub vesinikku. Siiski avastasid teadlased 2008. aastal, et kivimid, mis toodi Maale Apollo 15 missiooni poolt, sisaldavad ka vett.

2008. aastal leidis India orbiiter Chandrayaan-1 Kuu pinnalt jääd. USA kosmoseaparaadi LCROSS-i pealt Kuule alaliselt varjus olevasse kraatrisse saadetud põrkuri poolt pinnasest välja paisatud ainest tuvastat vähemalt 100 kg jääd[23][24]. Hilisemal andmete uurimisel hinnati, et väljapaisatud aines oli 155 ± 12 kg jääd[25].

2018 aastal leiti Moon Mineralogy Mapperi (M3) mõõtmiste põhjal esimest korda "kindel tõend" vee jää olemasolust Kuu pinnal. Andmed näitasid vee jääle iseloomulikku peegeldusjälge, mis erineb tolmu ja teiste peegeldavate materjalide omast. Jää kogumeid leiti Kuu põhja- ja lõunapooluse lähedastest pidevalt varjus olevatest kraatritest ja lõhedest, seejuures on jääd rohkem lõunapooluse piirkonnas. Pidevalt varjus olevates kraatrites suudab jää stabiilsena püsida ka Kuu pinnal.[26][27][28]

Magnetväli

Kuu magnetvälja tugevuseks on mõõdetud 1–100 nanoteslat, mis on 1/100 Maa omast[29]. Kuu magnetväli pole dipolaarne ja tõenäoliselt tekkis see Kuu tekkimisel, kui magnetväli oli tugevam.

Atmosfäär

Kuu atmosfäär on väga nõrk ja seetõttu on Kuu pinnal peaaegu vaakum. Rõhk Kuu pinnal on 3 × 10–15 atm (0,3 nPa) ja see varieerub. Kuu atmosfäär on tekkinud gaaside eraldumisel Päikesetuule mõjul. Eralduvad gaasid jäävad Kuu nõrga gravitatsiooni mõjul pinnasesse või hajuvad kosmosesse.

Temperatuur

Kuu on ekliptilise tasandi suhtes kõigest 1,5424° suuruse nurga all,[30] mis on väga väike võrreldes Maa 23,44° nurgaga ning seetõttu sõltub temperatuur Kuu pinnal piirkonniti otseselt päikesevalgusest. 1994. aastal sondi Clementine tehtud piltidelt avastati piirkond, kus Päike kunagi ei looju. Kuu põhjapoolusel asuva 73-kilomeetrise läbimõõduga Peary kraatri serv on alati päikese käes ja selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra.[31] Kuu lõunapoolus on aga alaliselt varjatud ja sealt on leitud ühed külmemad piirkonnad Päikesesüsteemis. Lunar Reconnaissance Orbiter mõõtis lõunapooluse kraatrite temperatuuriks −238 °C ja see on läbi aegade madalaim temperatuur, mille ükski kosmosesond on registreerinud, sest teadaolevalt pole nii madalat temperatuuri registreeritud isegi Pluutol.

Kuu ja Maa

Orbiit

Maa ja Kuu skeem

Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga ning seda perioodi nimetatakse sideeriliseks kuuks. Sünoodilise kuu ehk Kuu faaside vahetumise perioodi pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi[32]. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s[30]. Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549 ja Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes on 5,1454°. Kuu orbiiti mõjutavad mitmed faktorid, eeskätt Päike ja Maa.

Ligikaudne suurus

Kuu Maa eest möödumas

Kuu on märkimisväärselt väike võrreldes Maaga. Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt ja mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg. Hoolimata oma suurusest peetakse Kuud ja Maad kaksikplaneedi asemel siiski planeedi ja planeedi kaaslase süsteemiks, sest nende ühine massikese asub 1700 km sügavusel Maa sisemuses.

Asend Maa suhtes

Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km, suurim kaugus 406 700 km ja keskmine kaugus on 384 400 km. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega[33], sest Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle võnkumise amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.

Kuu faasid

 Pikemalt artiklis Kuu faasid

Kuu faasid vahelduvad 29,5 päevase perioodiga.

Kuu loomise ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel, kuu loomise momendil saavad toimuda päikesevarjutused. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Esimese veerandi ajal paistab taevas poolkuu, mille kaar on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena, Kuu asub oma orbiidil sel ajal Päikesest kõige kaugemas punktis – niimoodi, et Maa asub Kuu ja Päikese vahel. Sel ajal saavad tekkida ka kuuvarjutused. Viimase veerandi ajal on näha jällegi poolkuu, kuid seejuures on kuuketta kaar suunatud vasakule. Järgneb Kuu kahanemine sirbiks kuni uue noorkuuni.[34]

Kuu faasid

Mõju loodetele

Maa loodeid tekitab Kuu gravitatsiooni külgetõmme Maa ühest otsast teise. See tekitab kaks loodetekühmu, mis avalduvad eriti ookeani tõusude ja mõõnadega. Kuna Maa pöörleb 27 korda kiiremini kui Kuu, liiguvad loodetekühmud koos maapinnaga kiiremini kui Kuu, pööreldes Maaga kord päevas. Ookeani tõuse ja mõõnu tekitab peale Kuu vähemal määral ka Päike.

Kuna Kuu kaugeneb Maast, on Maa pöörlemine seetõttu aeglustumas. Apollo missioonidel Kuule jäetud peeglite abil tehtavad mõõtmised on näidanud, et Maa ja Kuu vaheline kaugus suureneb igal aastal umbes 38 millimeetrit ja aatomikellad on näidanud, et Maa päev pikeneb seetõttu igal aastal umbes 15 mikrosekundit. Kuu kaugenemine lõpeb lõpuks Maa pöörlemise seiskumisega analoogselt Pluuto ja Charoniga juhtunule, kuid ilmselt Kuu ja Maaga seda ei juhtu, sest arvutuste kohaselt muutub Päike ammu enne seda punaseks hiiuks ja hävitab Maa.

Varjutused

Varjutused toimuvad ainult siis, kui Päike, Kuu ja Maa on omavahel joondunud. Päikesevarjutused toimuvad siis, kui on Kuu loomise faasis ja Kuu on Päikese ning Maa vahel. Kuuvarjutused toimuvad siis, kui on täiskuu ja Maa on Päikese ja Kuu vahel. Päikesevarjutuse ajal võib Kuu Päikese täielikult varjata, sest Päikese ja Kuu nurkläbimõõt on ligikaudu võrdne. Kuna Kuu ja Maa vaheline orbiit ja võrreldes Maa ja Päikese vahelise orbiidiga 5° kaldu, ei toimu varjutused iga täiskuu ja kuu loomise faasi ajal. Varjutused toimuvad osaliselt tsüklitena, mida nimetatakse saaroseks. Saaros kordub umbes iga 18 aasta tagant.

Kuu uurimine

Vana- ja keskaegsed uurimused

Galileo Galilei joonistused Kuu pinnast

Kuu tsükleid mõistsid juba Babüloni astronoomid, kes kirjeldasid 5. sajandil eKr saarost. Hiina astronoom Shi Shen kirjutas samal sajandil üles juhise varjutuste ennustamiseks. 4. sajandil eKr väitis kreeka filosoof Anaxagoras, et Kuu peegeldab päikesevalgust. 499. aastal kirjutas India astronoom Aryabhata, et päikesevalgus peegeldub Kuult kõigis suundades ja see põhjustabki selle sära.

Ptolemaios arvutas üsna täpselt välja Kuu kauguse, leides, et Kuu kaugus Maast on 59 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,292 Maa diameetrit. Tegelikult on Kuu kaugus Maast umbes 60 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,273 Maa diameetrit.

Keskajal, enne teleskoobi leiutamist, arvati et Kuu on kera ja selle pind on sile. 1609. aastal joonistas Galileo Galilei teleskoobi abil esimesed joonistused Kuu pinnast ja väitis, et Kuul on mäed ja kraatrid. Kuu uurimine teleskoobi abil jätkus ja Itaalia astronoomide Francesco Grimaldi ja Giovanni Riccioli töö tulemusel hakati Kuu kraatritele, meredele ja muudele kohtadele nimesid panema.

1834-1836 koostasid Johann Heinrich Mädler ja Wilhem Beer esimese trigonomeetriliselt korrektse Kuu kaardi "Mappa Selenographica", mis koosnes neljast kaardilehest. Sellele järgnes 1837. aastal nende raamat "Der Mond". Selle töö käigus määrati ka enam kui tuhande Kuu mäe kõrgused. Kuu pinnavormide uurimise täpsus jõudis niimoodi võrreldavale tasemele Maa geograafia omaga, koostatud kaardid jäid parimateks mitmeks aastakümneks. Mädler jätkas Kuu uurimist ka Tartu Tähetorni direktorina.

Kosmoselennud Kuule

Nõukogude missioonid

 Pikemalt artiklites Luna programm ja Lunohodi programm
Lunohodi kuukulgur

Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahel kosmosevõidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest ja kui kanderaketid olid piisavalt võimsad, hakati Kuule saatma kosmoseaparaate, mis kukkusid Kuu pinnale või lendasid Kuust mööda. Esimene edukas programm oli Nõukogude Luna programm, mis 1959. aastal saavutas mitmeid märkimisväärseid saavutusi: Luna 1 oli esimene Maa orbiidilt lahkunud kosmoseaparaat, Luna 2 oli esimene Kuu pinnale kukkunud kosmoseaparaat ja Luna 3 tegi esimesed pildid Kuu tagaküljest[35].

1966. aastal sooritas Luna 9 esimese pehme maandumise Kuu pinnale ja Luna 10 oli esimene kosmoseaparaat, mis jäi Kuu orbiidile. Missioonid Luna 16, Luna 20 ja Luna 24 tõid Kuult Maale ka 0,3 kg kivimeid[36]. Luna programmi raames leidis aset ka Lunohodi programm, mille raames saadeti Kuule kaks kuukulgurit.

Ameerika Ühendriikide missioonid

 Pikemalt artiklis Apollo programm
Neil Armstrong Kuu pinnal kuumooduli juures

USA algatas mitmed Kuuga seotud kosmoseprogrammid, millest kuulsaim on Apollo programm. JPL-i Rangeri programm tegi Kuu pinnast esimesed lähifotod, Lunar Orbiteri programm kaardistas Kuu pinna ja Surveyori programmi raames maandusid Kuul esimesed USA kosmoseaparaadid. Mehitatud lennud Apollo programmi raames said võimalikuks peamiselt arvutite, tarkvara ja kuumuskilpide suure arengu tõttu 1960. aastatel. Lisaks oli programmi juhtkond väga kompetentne juhtima hiiglaslikku projekti[37]. Programmi raames saadeti 1968. aastal Kuu orbiidile esimene mehitatud missioon, Apollo 8, ja 1969. aastal toimunud mehitatud maandumist Kuule peavad paljud kosmosevõidujooksu kulminatsiooniks.

Esimese inimesena astus Kuu pinnale missiooni Apollo 11 komandör Neil Armstrong 21. juulil 1969. aastal kell 2:56 (UTC)[38]. Hiljem on arvatud, et kuumooduli küljes olnud kaamera abil otseülekandena filmitud Armstrongi väljumist Kuu pinnale jälgis hinnanguliselt 500 miljonit inimest[39][40].

Apollo missioonid 11 kuni 17 (välja arvatud Apollo 13) tõid Maale 380,05 kg kivimeid ja 2196 eraldi näidist[41]. Kuule viidi teadusjaamad, mille süsteemide hulgas olid ka näiteks magnetomeetrid ja seismomeetrid. Apollo teadusjaamad edastasid teavet kuni 1977. aastani, mil NASA lõpetas teabe vastuvõtmise eelarve kärbete tõttu[42][43]. Apollo missioonidel Kuu pinnale jäetud retroreflektoreid kasutatakse aga tänapäevalgi Maa ja Kuu vahelise kauguse täpseks mõõtmiseks[44].

1980ndad – 2000

Pärast kosmose võidujooksu lõppu ei saatnud ükski riik kaua aega kosmoseaparaate Kuu orbiidile. Alates 1990ndadest on Kuu vastu huvi tundma hakanud paljude riikide teadlased. 1990. aastal sai Jaapan kolmandaks riigiks, mis on Kuu orbiidile saatnud kosmoseaparaadi, kui Kuu orbiidile jõudis Hiten. 1994. aastal jõudis Kuu orbiidile USA Kaitseministeeriumi ja NASA koostöös valminud kosmoseaparaat Clementine ja 4 aastat hiljem NASA Lunar Prospector, mis kukutati 1999. aastal Kuu tagaküljel asuvasse kraatrisse.

1990ndatel saatsid Kuu orbiidile oma kosmoseaparaate India, Jaapan, Hiina ja ka Euroopa Kosmoseagentuur. Sondid tuvastasid alaliselt varjus olevatest kraatritest jääd, kinnitades vee olemasolu Kuul. Pärast Apollo lende on Kuule saadetud kaks kuukulgurite missiooni. Viimane Lunohodi kulgur lõpetas töö 1973. aastal, aga Hiina Chang'e 3 maandur töötab siiani ja 14. detsembril 2013 väljus sellest kulgur Yutu.

2000–

Kunstniku kujutis kosmosesondist Lunar Reconnaissance Orbiter

Euroopa kosmoseaparaat SMART-1 oli Kuu orbiidil 15. novembrist 2004, kuni 3. septembrini 2006, mil see kukutati Kuu pinnale. SMART-1 tegi üksikasjaliku uuringu Kuu pinnal olevatest keemilistest elementidest[45].

Alates 2007. aastast on Kuu uurimist kosmoseaparaatidega alustanud ka Hiina. 5. novembrist 2007 kuni 1. märtsini 2009 tiirles Kuu orbiidil kosmoseaparaat Chang'e 1, mis kaardistas kogu Kuu pinna. Oktoobris 2010 jõudis Kuu orbiidile Chang'e 2, mis tegi Kuu pinnast parema kvaliteediga fotod ja suundus Lagrange'i punkti L2. Pärast seda suundus aparaat süvakosmosesse. 14. detsembril 2013 jõudis Kuule Chang'e 3, mis sooritas Kuu pinnale esimese pehme maandumise pärast Nõukogude missiooni Luna 24[46]. Chang'e 3 pardalt väljus kulgur Yutu, mis oli esimene kuukulgur pärast missiooni Lunohod 2. Yutu töötas Kuu pinnal 31 kuud ja see lõpetas töö 31. juulil 2016[47]. Hiinal on plaanis saata Kuu pinnale missioone ka tulevikus.

4. oktoobrist 2007 kuni 10. juunini 2009 tiirles Kuu orbiidil Jaapani kosmoseagentuuri JAXA orbiiter SELENE, mis uuris Kuu geofüüsikat ja filmis väga kvaliteetsed kaadrid Kuust. 8. novembril 2008 jõudis Kuu orbiidile kosmoseaparaat Chandrayaan I, mis kaardistas Kuud ja kinnitas veemolekulide olemasolu Kuu pinnal. Teadlased kaotasid Chandrayaan 1-ga side 27. augustil 2009. India plaanib Kuu orbiidile saata ka orbiiteri Chandrayaan II, kuid selle start on edasi lükkunud Vene missiooni Fobos-Grunt ebaõnnestumise tõttu ja selle start oli määratud 2018. aastasse.

18. juunil 2009 startis Kuule kosmosesond NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) ja maandur LCROSS. LCROSS lõpetas oma missiooni plaanipäraselt 2009. aastal, mil see kukutati 9. oktoobril 2009 Cabeuse kraatrisse[48]. LRO on töös tänaseni. 1. jaanuaril 2012 jõudsid Kuule kaks GRAIL-i sondi, mis uurisid Kuu sisestruktuuri kuni sama aasta 17. detsembrini, mil mõlemad kukutati Kuu pinnale. 6. oktoobril 2013 jõudis Kuule kosmoseaparaat LADEE, mis uuris Kuu eksosfääri 18. aprillini 2014, mil see Kuu pinnale kukutati[49].

NASA plaanis aastatel 2005–2009 taasalustada mehitatud lende Kuule. Constellationi programmi raames pidi esimene mehitatud lend Kuule toimuma 2019. aastal ja 2024. aastaks oleks Kuule rajatud baas. Constellationi programm tühistati 2010. aastal ning selle asemel soovitakse 2025. aastal maanduda asteroidile ja saata Marsi orbiidile mehitatud missioon aastaks 2035. Mehitatud missioonist Kuule on olnud huvitatud ka India, kuid kindlaid plaane pole avaldatud.

Kuu õiguslik staatus

Külma sõja ajal uuris Ameerika Ühendriikide maavägi Horizoni projekti raames võimalusi rajada Kuule sõjaväebaas. Lisaks uuriti sama projekti raames võimalusi detoneerida Kuul tuumapomm[50]. USA õhujõududel oli töös analoogne projekt Lunex[51][52], kuid mõlemad projektid tühistati, kui USA kosmoseprogramm viidi NASA alluvusse, mis on tsiviilagentuur.

Kuigi Kuul on mitmete riikide kosmoseaparaatide rusud ja Apollo maandumistel paigaldasid astronaudid maandumispaikades Kuule USA lipud, pole Kuu ühegi riigi territoorium[53] ning USA, Venemaa ja paljud teised riigid on liitunud lepinguga, mis sätestab Kuu kasutamise rahumeelsetel eesmärkidel ja keelab sinna sõjaväebaaside ehitamise ja tuumarelvade paigutamise[54].

Mõju kultuurile

Kuu regulaarsed faasid teevad sellest väga hea ajanäitaja ning seda asjaolu on kasutatud mitmetes vanades kalendrites. Pügalapulgad ehk täkitud luud, millest mõned on 20–30 000 aastat vanad, märgivad mõnede teadlaste arvates Kuu faase. Teadaolevalt on Kuu faase aja arvestusel kasutanud germaani hõimud, enne kui võeti kasutusele päikesekalender.

Kuud on väga palju kasutatud kujutavas kunstis, näidendites, luules, proosas ja muusikas. Paljudes kultuurides on Kuud peetud ka jumalaks ja see on endiselt oluline astroloogias.

Kuu on väga tähtis islamis ja näiteks islami kalender on rangelt seotud Kuuga[55][56]. Lisaks on paljudes moslemiriikides, nagu näiteks Alžeerias, Malaisias, Pakistanis ja Türgis Kuu riigilipul[57].

Kuud on läbi aegade seostatud ka hullumeelsusega. Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem ning Vana-Kreeka filosoof Aristoteles uskusid, et täiskuu ajab tundlikud inimesed hulluks, sest mõjutab palju vett sisaldavat aju. Plinuse ja Aristotelese hüpoteesi on teadlased välistanud, sest Kuu gravitatsioon on selleks liiga nõrk[58]. Kuu mõju inimestele usutakse ka tänapäeval, väites et täiskuu ajal sagenevad enesetapud, mõrvad, liiklusõnnetused ning psühhiaatriahaiglatesse võetakse sel ajal vastu rohkem inimesi. Siiski on mitmed uurimused need väited ümber lükanud[58][59].

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Wieczorek, M. (2006). "The constitution and structure of the lunar interior". Reviews in Mineralogy and Geochemistry. 60 (1): 221–364. DOI:10.2138/rmg.2006.60.3. {{cite journal}}: vigane väärtus: |display-authors=1 (juhend)
  2. ↑ 2,0 2,1 Lang, Kenneth R. (2011), The Cambridge Guide to the Solar System, 2nd ed., Cambridge University Press.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Williams, Dr. David R. (2. veebruar 2006). "Moon Fact Sheet". NASA/National Space Science Data Center. Vaadatud 31. detsember 2008.
  4. ↑ Smith, David E.; Zuber, Maria T.; Neumann, Gregory A.; Lemoine, Frank G. (1. jaanuar 1997). "Topography of the Moon from the Clementine lidar". Journal of Geophysical Research. 102 (E1): 1601. Bibcode:1997JGR...102.1591S. DOI:10.1029/96JE02940.
  5. ↑ Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics. 47 (27): 4981–93. Bibcode:2008ApOpt..47.4981M. DOI:10.1364/AO.47.004981. PMID 18806861.
  6. ↑ Nine Planets:The Moon
  7. ↑ NASA Space Place:How far away is the moon?
  8. ↑ Moon was born when space rock hit Earth 4.5 billion years ago
  9. ↑ 9,0 9,1 BBC Solar System:Moon
  10. ↑ Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics 47 (27): 4981–93.
  11. ↑ NASA History:The Decision to Go to the Moon:President John F. Kennedy's May 25, 1961 Speech before a Joint Session of Congress
  12. ↑ Space Today: America is Planning Human Flights to the Moon and Mars
  13. ↑ Observer:NASA Will Return to the Moon in Preparation for Human Mars Mission
  14. ↑ NASA:Apollo 17 Mission Highlights
  15. ↑ Taylor, Stuart Ross (1975). Lunar science: A post-Apollo view. New York, Pergamon Press, Inc. Lk 64.
  16. ↑ South Pole–Aitken basin:Topography of the Moon
  17. ↑ Space.com:Far Side of the Moon Explained
  18. ↑ Earth's Moon: Volcanism on the Moon
  19. ↑ How Volcanoes Work:VOLCANISM ON THE MOON
  20. ↑ Earth Magazine: Moonquake mystery deepens
  21. ↑ TEFL Pitstop:INTERESTING FACTS ABOUT THE MOON
  22. ↑ Lunar Outpost: The Challenges of Establishing a Human Settlement on the Moon – Water on the Moon
  23. ↑ Space.com:'Significant Amount' of Water Found on Moon
  24. ↑ Space.com:Moon Water: A Game-Changing Discovery
  25. ↑ Universe Today:Water on the Moon and Much, Much More: Latest LCROSS Results
  26. ↑ BBC:Water ice 'detected on Moon's surface'
  27. ↑ Scientific American:Beyond the Shadow of a Doubt, Water Ice Exists on the Moon
  28. ↑ Space.com:Water Ice Confirmed on the Surface of the Moon for the 1st Time!
  29. ↑ iTimes:Magnetic field of Moon
  30. ↑ 30,0 30,1 Solarviews: Moon Statistics
  31. ↑ Sunny spot picked out for future lunar base, newscientist.com, 13. aprill 2005
  32. ↑ StarChild Question of the Month for April 2001
  33. ↑ Universe Today:When Will Earth Lock to the Moon?
  34. ↑ Delfi:Millised on kuu faasid loomine, noorkuu, poolkuu, kasvav kuu, täiskuu, kahanev kuu, kahanev poolkuu, vanakuu
  35. ↑ Russian Spaceweb: Russia's unmanned missions to Moon
  36. ↑ NASA Curation:Lunar Rocks and Soils from Apollo Missions
  37. ↑ NASA History:The Legacy of Project Apollo
  38. ↑ CNN:'Giant leap' opens world of possibility
  39. ↑ History.com:Nixon watches first lunar landing
  40. ↑ Popular Science:How NASA Broadcast Neil Armstrong Live from the Moon
  41. ↑ NASA:Lunar Rocks and Soils from Apollo Missions
  42. ↑ NASA:Apollo Lunar Surface Experiment Package (ALSEP)
  43. ↑ The Rice stuff:The moon as our laboratory
  44. ↑ New Scientist:Apollo special: Mirrors on the moon
  45. ↑ ESA: SMART-1 Fact Sheet
  46. ↑ Space.com:Chang'e 3 Photos: China's 1st Moon Lander & Rover Mission
  47. ↑ Space.com:China's Yutu Moon Rover Bites the Lunar Dust
  48. ↑ The Telegraph:Nasa Moon bombing: LCROSS mission crashes into Moon
  49. ↑ Space.com:RIP LADEE: NASA Moon Probe Crashes Into Lunar Surface
  50. ↑ CNN:U.S. reveals secret plans for '60s moon base
  51. ↑ Popular Science:LUNEX: Another Way to the Moon
  52. ↑ Encyclopedia Astronautica:Lunex
  53. ↑ United Nations Office for Outer Space Affairs:Space Law: Did you know?
  54. ↑ Bombing The Moon
  55. ↑ Islamic Calendars Based on the Calculated First Visibility of the Lunar Crescent
  56. ↑ A Brief Introduction to the Islamic Calendar
  57. ↑ Crescent Moon Symbol
  58. ↑ 58,0 58,1 Scientific American:Lunacy and the Full Moon
  59. ↑ Live Science:It's Just a Phase: The Supermoon Won't Drive You Mad

Välislingid

Planeedid
Merkuur · Veenus · Maa · Marss · Jupiter · Saturn · Uraan · Neptuun
Kääbusplaneedid
Ceres · Pluuto · Eris · Haumea · Makemake
Muud
Vaata ka
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kuu&oldid=5624901"