Sotsiaalne areng

Sotsiaalne areng (inglise social development) on (inimeste või ühiskonna) üldise heaolu paranemine, mida mõõdetakse selliste sotsiaalsete indikaatoritega, nagu keskmine eluiga, laste suremus, kirjaoskus, sotsiaalteenuste osutamine; tänapäeval lisatakse inimkeskse arengu kontekstis näitajatena ka vaeste kogukondade elujärje parandamine, kogukonnajuhtimine, omavõim ja keskkonnaanalüüs.

Sotsiaalne areng edeneb näiteks haridus-, tervise- ja elamumajandusprogrammide ning avalikele teenustele parema juurdepääsu võimaldamise kaudu.

Sotsiaalne areng väljendub ühiskonda ja selle korraldust kajastava filosoofilise mõtte arengus ning sotsiokultuurilises evolutsioonis. Ühiskonna sotsiaalse arengu tase ilmneb domineerivas sotsiaalses korras ja riigikorralduse vormis.

Teoreetilised selgitused

Ühiskonna sotsiaalne areng toimub aeglaselt, enamasti põlvkondade vahetumise käigus (kvantitatiivne areng), kuid see võib toimuda ka järsku kui keskkond (looduslikud kataklüsmid, ikaldus, sõda jms) muutub ja see omakorda põhjustab revolutsioonilisi (kvalitatiivne murrang) muutusi.

Teaduses põhjendatakse muutusi erinevalt:

G.W.F. Hegeli dialektiline loogika põhineb erinevate jõudude vastandmõjul. Valitsevale olukorrale vastanduv antitees põhjustab esmalt konflikt ja seejärel kasvab sellest kriisi käigus välja kvalitatiivselt uuel tasandil olev lahendus.  

Karl Marx arendas edasi dialektilise vastasmõju teooriat, kuid lisas sellele materialistliku ajalookäsitluse. Tulemuseks oli teooria, mis selgitas sotsiaalset arengut ühiskondliku klassivõitluse kaudu.

Thomas Kuhn uuris teadusrevolutsioonide olemust ning väitis saadud kogemusest lähtudes, et inimesed jätkavad valitseva paradigma kasutamist niikaua, kuni pole ilmunud paremat sellist.

Herakleitos, Vana-Kreeka filosoof Ephesose linnast (6 sajand eKr), väitis, et keegi ei saa kaks korda astuda samasse jõkke. Sellega pidas ta silmas, et nagu vesi nii ka aeg viib minema hetke reaalsuse mistõttu keskkond muutub jätkuvalt. See tähendab taas pidevat elukeskkonna muutumist vastandite ühtsuses. Selle edasiarenduseks võib nimetada SEED-SCALE teooriat, mis analüüsib sotsiaalsete muutuste toimumise ja nende eduka teostamise viise.

Daodejing, Hiina filosoofi (6 sajand eKr), kasutas samuti voolava vee metafoori muutuste protsessi ilmestamiseks. Ta rõhutas seejuures, et kuigi vesi on pehme ja voolav, kulutab ta lõpuks ära ka kõige tugevama kivi ehk sotsiaalne areng aeglane, püsiv ja vältimatu.  

Will Grant on oma raamatus "Four Levels of Action" kirjeldanud sotsiaalse arengu nelja muutuste tasandit: inimese individuaalne tasand; sõbrad ja perekonna tasand; kogukonna ja institutsiooniline tasand; majandus ja poliitika tasand. Oma töös rõhutas ta, et muutused toimuvad üksikisiku tasandil kuid ilmnevad järgmistel tasanditel.

Sotsiaalse arengu fenomenid

Madala arengutasemega inimene otsib süüdlast - vaenlast, kes on süüdi tema isiklikes hädades ning isa (s.t vanemlikku hoolekannet), kes hoolitseks tema toimetuleku ja heaolu eest, s.t ütleks mida teha ja maksaks raha. Kuna inimesed, kes ei oska midagi teha ega saa millestki aru, ei suuda enda olukorda parandada, siis otsivad nad inimesi, kes teeks seda nende eest. Selliste inimeste osakaal elanikkonnas korreleerub demokraatlikes riikides lihtsaid ja radikaalseid lahendeid pakkuvate populistlike poliitiliste parteide populaarsusega. Ja kuigi osa nende valijatest võib aru saada, et tegelikkuses pole pakutavad lahendid realiseeritavad, loodavad nad siiski ime sündimisele.  

Isiksuslikule arenguteele asumine tähendab vaimse dimensiooni arengut inimeses. Selle esimeseks tunnuseks on arusaam põhjuse-tagajärje seosest. Igast sellisest arusaamast tekib meelepilt ja kui selliseid pilte koguneb piisavalt palju ja need on vastavus tegeliku keskkonnaga, siis saab see aluseks inimese maailmavaatele. Kui isiksuslikule arenguteele asunud inimene on egoistliku meelelaadiga, siis püüab ta endast rumalamaid alistada ja nende üle võimu saavutada – nii tekib valitsev eliit. Kui ta on aga altruistliku meelelaadiga, siis püüab ta leida viisi, kuidas abistada oma rumaluse tõttu hädas olijaid – nii pannakse alus hoolekanderiigile (sotsiaalriik).

Kui isiksuliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk hakkab kasvama ja jõuab elanikkonnas 10% piirimaile, siis süvenevad elitaarses klassiühiskonnas (militaarriik) ja riiklikul hoolekandel põhinevas sotsiaalriigis vastuolud ning senist ühiskonnakorraldust tabab kriis. Põhjus: senine masside ekspluateerimisel põhinev mudel ei saa jätkuda, sest teiste töö viljade arvel elavate isiksuste osakaal on kasvanud liiga suureks. Sõltuvalt olukorrast algab sellises olukorras kas

• kodusõda, mis tähendab senise riikliku õiguskorra hävimist ning ühiskonna üleüldisse kaosesse langemist (nn null-summa-mäng, s.t ümber saab jagada vaid olemasolevat, kuid midagi uut enam ei looda) või siis
• uue demokraatliku ühiskonnakorralduse ja vaba turumajanduse juurutamist, milles igaühel on võimalik osaleda vastavalt oma võimetele avaliku ruumi korraldamisel ja õiguskorra kehtestamisel ning leida enesele sobiv viis majanduslikuks toimetulekuks. Praktikas tähendaks see üleminekut esindus- ja enamusdemokraatia mudelilt grupi- ja volitusdemokraatia mudelile ning majanduses üleminekut kapitalistlikult mudelilt sotsiaalse turumajanduse mudelile.

Viimane lahendus paneb aluse uuele kodanikuühiskonnale, milles riikliku institutsiooni ning seda juurutavate juristide-ametnike ülemvõim hakkab kiiresti vähenema ning senine kirjutatud seadustel ja karistuspoliitikal põhinev õiguskord asendub moraali põhimõttega (ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat) ja tekitatud kahju heastamise kohustusega. Kuid enne seda peavad isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed ületama eneses pesitseva individualismi, õppima koostööd tegema ja olema sallivad teistsuguste suhtes. Ja tehnilise baasi sellele peab pakkuma nn viies industriaalne revolutsioon.

Vaata ka

• Inimene
• Inimarengu indeks
• Isiksus
• Personalism
• Riikide loetelu inimarengu indeksi järgi
• Sotsiaalne kord