Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida: 9. rida:


18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu oli üheaegne Pariisis välja antud esimeste solfedžoõpikutega, millest eimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust, toimetajateks P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911).
18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu oli üheaegne Pariisis välja antud esimeste solfedžoõpikutega, millest eimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust, toimetajateks P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911).

Prantsuse solfdžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on erinevates keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).


==Absoluutne ja relatiivne süsteem==
==Absoluutne ja relatiivne süsteem==

Redaktsioon: 5. mai 2020, kell 23:45

 See artikkel räägib noodistlaulmise õpetusest ning sellest välja arenenud õppeainest; Arvo Pärdi teose kohta vaata Solfedžo (Pärt)

Solfedžo (itaalia keeles solfeggio, prantsuse keeles solfège) on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud õpetus laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse solmisatsiooni abil, milles igale noodile vastab teatud silpnimetus. Aja jooksul on solfedžo kujunenud muusikaõppeasutustes kompleksseks õppeaineks, praktiliseks õpetuseks helidest (Tonlehre), mis muusikateooriale põhinedes sisaldab lisaks noodist laulmisele ka noodikirjaõpetust, muusikalise kuulmise arendamist (Gehörbildung) ja partituurilugemist.

Ajalugu

16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses hakkasid itaalia lauluõpetajad looma ainult vokaalidel põhinevaid kaunistuste laulmise harjutusi, mida nimetati passaažideks (passaggi). Need harjutused aitasid õpilastel arendada hääle liikuvust ja ornamenteerimise võimeid nö kaunistatud laulus (canto figurato). Näiteks Zacconi (1592), Cerone (1613) ja Mersenne (1634) kasutasid harjutustes viit vokaali. Samas näiteks G.B. Mancini 1774. aastal ilmunud raamatus "Pensieri, e riflessioni pratiche sopra il canto figurato" soovitas kasutada ainult vokaale "a" ja "e".

17. sajandil hakati itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutuste laulmiseks kasutama keskaegset solmisatsiooni. Nii kujunes keskaegsetest silpnimetustest (solfeggi) ainult vokaalidel laulmise laiendus.

18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu oli üheaegne Pariisis välja antud esimeste solfedžoõpikutega, millest eimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust, toimetajateks P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911).

Prantsuse solfdžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on erinevates keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).

Absoluutne ja relatiivne süsteem

Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: liikumatu do (absoluutne noodisüsteem) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja liikuv do (relatiivne noodisüsteem) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides).

Noodinimed

 Pikemalt artiklis Heli põhinimetus

Kindlaksmääratud do`ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si`ga), et anda nimed Do-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C, D, E, F, G, A ja B asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re minooris).)

Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „Helisev muusika“.