Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
{{See artikkel| räägib noodistlaulmise tehnikast |
{{See artikkel| räägib noodistlaulmise tehnikast ning sellest välja arenenud õppeainest; Arvo Pärdi teose kohta vaata [[Solfedžo (Pärt)]]}} |
||
'''Solfedžo''' (itaalia keeles ''solfeggio'', prantsuse keeles ''solfège'') on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud pedagoogiline tehnika laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse [[solmisatsioon]]i abil, milles igale [[noot (muusika)|noodile]] vastab teatud [[silpnimetus]]. |
'''Solfedžo''' (itaalia keeles ''solfeggio'', prantsuse keeles ''solfège'') on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud pedagoogiline tehnika laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse [[solmisatsioon]]i abil, milles igale [[noot (muusika)|noodile]] vastab teatud [[silpnimetus]]. |
Redaktsioon: 5. mai 2020, kell 16:15
See artikkel räägib noodistlaulmise tehnikast ning sellest välja arenenud õppeainest; Arvo Pärdi teose kohta vaata Solfedžo (Pärt) |
Solfedžo (itaalia keeles solfeggio, prantsuse keeles solfège) on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud pedagoogiline tehnika laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse solmisatsiooni abil, milles igale noodile vastab teatud silpnimetus.
Ajalugu
17. sajandil laiendati solfedžo mõistet itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutustele, mis aitasid õpilastel arendada hääle liikuvust ja ornamenteerimise võimeid nö kaunistatud laulus (canto figurato). Selliseid ainult vokaalidel põhinevaid kaunistuste laulmise harjutusi, mida nimetati passaažideks (passaggi), olid loonud näiteks Zacconi (1592), Cerone (1613) ja Mersenne (1634), kes kasutasid viit vokaali. Samas näiteks G.B. Mancini 1774 "Pensieri, e riflessioni pratiche sopra il canto figurato" soovitas kasutada ainult vokaale "a" ja "e". Selles kontekstis kujunes silpnimetustest (solfeggi) ainult vokaalidel laulmise laiendus.
Absoluutne ja relatiivne süsteem
Solfedžos on kasutusel kaks kohandatud meetodit: liikumatu do (absoluutne noodisüsteem) (kasutusel Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis) ja liikuv do (relatiivne noodisüsteem) (kasutusel Suurbritannias, Saksamaal, Indias ning Ameerika Ühendriikides).
Noodinimed
- Pikemalt artiklis Heli põhinimetus
Kindlaksmääratud do`ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si`ga), et anda nimed Do-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C, D, E, F, G, A ja B asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re minooris).)
Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „Helisev muusika“.