Fajanss

Tulpvaas Delftist

Fajanss (prantsuskeelsest sõnast faïence Itaalia linna Faenza järgi) on peen, heleda (kollaka või roosaka tooniga) urbse killuga savisegu ja keraamika liik: põletatud fajansist keraamikatooted (serviisid, vaasid, pisiplastika) on kaetud katva või läbipaistva glasuuriga ning meenutavad portselani.

Ajalugu

1770. aasta supitirin Marseille'st

Fajanss võeti kasutusele ilmselt juba enne 9. sajandit Lähis-Ida aladel, püüdes järele aimata toona vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust. Keskajal tõid maurid valge katva tinaglasuuri ja lüsterkeraamika islami keraamikakultuurist Hispaaniasse, kust ta 15. sajandil Mallorca saare kaudu Itaaliasse levis. Mallorca järgi nimetati see keraamikaliik majoolikaks. Faenza kaudu levis itaallaste arendatud majoolika Itaaliast teistesse Euroopa maadesse. 18. sajandi lõpul tõrjuti fajanss tagaplaanile, sest tänu Friedrich Böttgeri avastusele, kuidas valmistada Hiina portselani, sai üha rohkem inimesi lubada endale portselani, mis oli varem olnud liiga kallis ning seetõttu kättesaamatu.

Itaalia fajanss ehk majoolika

15. sajandil jõudis majoolika Firenzesse ning levis sealt sajandivahetusel edasi teistesse Itaalia piirkondadesse. Itaalias saavutas majoolika suure populaarsuse ja sel on oluline osa Itaalia keraamika ajaloos. Selles tehnikas valmistati kõiki tavapäraseid keraamilisi esemeid, nagu taldrikud, vaagnad, kausid ja kannud. Seda kasutati ka skulptuuride ja skulpturaalsete reljeefide, samuti põranda- ja laeplaatide glasuurimiseks. Tinaoksiid oli kallis imporditud aine, mis muutis majoolika kallimaks kaubaks kui tavaline keraamika.

Umbes aastail 1430–1460 laienes majoolika kaunistamiseks saadaolev värvivalik mangaanist saadud lillakaspruuni, vaserohelise ja koobaltsinisega. 16. sajandi alguseks oli saadaval täielik värvivalik: sinised, rohelised, kollased, oranžid, valge, must ja pruun, rubiinpunane, roosa ja punakaspruun.

Tinaglasuuri valgel ja siledal pinnal oli võimalik kasutada täpset joont ning laia värvispektrit, mis võimaldas keraamikat dekoreerida renessanssmaalile omases stiilis. Itaallased olid selles väga meisterlikud ning nende valmistatud esemeid hinnati kõrgelt.

Delfti fajanss

16. sajandil jõudis hollandlasteni Hiina kallihinnaline sinivalge portselan. Kasutades Itaaliast tulnud majoolikavõtteid, hakati Delftis tootma portselani odavamat kohalikku analoogi. Delft kujunes fajansitootmise keskuseks. Algul kopeeriti otseselt Hiina portselani dekoori, hiljem seoti Hiina temaatika Hollandi motiivistikuga. Valmistati seinakahleid ja tarbenõusid – vaagnaid, taldrikuid, kanne, küünlajalgu jms. Silmapaistvad olid tugeva liigendusega ja rikkalikult kaunistatud tulpvaasid, mis koosnesid sektsioonidest ning kokkupanduna meenutasid hiinapärasest pagoodist kujundatud obeliske. Delfti fajanss suutis hästi jäljendada Hiina portselani, mistõttu jäljendati omakorda Delfti fajanssi Inglismaal ja Saksamaal. Kahhelkividest sai üks suurimaid ekspordiartikleid, mida veeti Inglismaale, Prantsusmaale, Flandriasse ja Portugali.

Prantsuse fajanss

Prantsusmaal viljeles fajanssi eeskätt keraamik, füüsik, keemik ja geoloog Bernard Palissy (1509–1590), kes alustas klaasikunstnikuna, omandades sellega kogemusi emailimises ja põletustehnikates. Palissy lemmikvormiks oli ovaalne vaagen, mille dekoreerimiseks kasutas ta elava looduse motiive – usse, konni, sisalikke, kalu. Ta laenas vormid otse reaalselt objektilt ning kasutas jäljendit kõrgreljeefses dekooris. Tänu meisterlikule glasuuride segamisele saavutas Palissy laia värvipaleti. Tema vormide abil paljundati ta töid veel sajandeid pärast tema surma. Prantsusmaal kujunesid fajansi tootmise keskusteks Lunéville, Quimper, Rouen ja Strasbourg. Kuid 18. sajandil kaotas pliiglasuur oma populaarsuse ning seda esinduslikuma keraamika puhul enam ei kasutatud.

Taldrik mao ja loomakestega, Bernard Palissy, u 1590

Läänemere ja Eesti fajanss

18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ka ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Läänemere rokokookunsti ajaloos.

Itaalia fajanss Laterzast

Eestis toodeti 18. sajandil fajanssi saksa päritolu apteekri Carl Christian Fick rajatud fajansimanufaktuuris, mis tegutses aastail 1772–1782 praeguse Luise tänava kandis Tallinnas. Manufaktuuris töötasid enamasti Saksamaalt pärit meistrid. Tallinnas toodetud fajanssesemeil esineb mõjutusi Kieli lilledekoorist, Stralsundi serviisivormidest ja Rootsi Mariebergi portselanivabriku vaasikujudelt. Vabriku kogutoodang polnud suur ning praeguseni säilinud fajanss on tänapäeval väga haruldane.