Sookaitseala: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
42. rida: 42. rida:
1993. aastal moodustatud [[Soomaa rahvuspark]] haarab [[Kikepera raba|Kikepera]], [[Kuresoo (Suure-Jaani)|Kuresoo]], [[Öördi raba|Öördi]] ja [[Valgeraba]].
1993. aastal moodustatud [[Soomaa rahvuspark]] haarab [[Kikepera raba|Kikepera]], [[Kuresoo (Suure-Jaani)|Kuresoo]], [[Öördi raba|Öördi]] ja [[Valgeraba]].
Aastast 1999 on kaitse all osa [[Puhatu soostik]]ust.
Aastast 1999 on kaitse all osa [[Puhatu soostik]]ust.
Aastal 2018 moodustatud [[Alutaguse rahvuspark]] haarab [[Agusalu sookaitseala|Agusalu]], [[Muraka raba|Muraka]] ja [[Puhatu soostik|Puhatu]] soid.
Aastal 2018 moodustatud [[Alutaguse rahvuspark]] haarab [[Agusalu sookaitseala|Agusalu]], [[Selisoo]], [[Muraka raba|Muraka]] ja [[Puhatu soostik|Puhatu]] soid.


==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 26. aprill 2020, kell 10:02

Sookaitseala on looduskaitsealuse territooriumi tüüp, mis võeti Eestis kasutusele 1981. aastal, mil moodustati 30 sookaitseala. Üldisemalt on sookaitseala soode kaitseks moodustatud kaitseala, samuti kaitse alla võetud soo (märgala) või soostik.

Eesti sookaitsealad

Esimesi Eestis kaitse alla võetud soid on Ratva raba (Kirde-Eestis), mis võeti reservaadina (1109 ha) kaitse alla 1938. aastal.

1957. aastal moodustatud Nigula Riiklik Looduskaitseala ja Viidumäe Riiklik Looduskaitseala on ühtlasi soode kaitse alad. 1957. aastal moodustati botaanilis-zooloogiliste keelualadena ka Nehatu soo, Nätsi ja Muraka raba.

1981. aastal moodustati (Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. mai 1981. a määruse nr 340 alusel) järgmised 30 sookaitseala[1]

1993. aastal moodustatud Soomaa rahvuspark haarab Kikepera, Kuresoo, Öördi ja Valgeraba. Aastast 1999 on kaitse all osa Puhatu soostikust. Aastal 2018 moodustatud Alutaguse rahvuspark haarab Agusalu, Selisoo, Muraka ja Puhatu soid.

Vaata ka

Kirjandus

  1. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Tallinn: Valgus, lk. 227.