Valev Mere: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Smörre (arutelu | kaastöö)
Smörre (arutelu | kaastöö)
67. rida: 67. rida:
Orzełi juhtumist sai Mere edukalt arenenud karjääri häbiväärne lõppp-punkt. Soonpää kajastab ka seda, et Eesti sõjaväe juhtkond nägi paljus Meres süüd, et Eesti sattus N. Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant Alfred Luts mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabi ülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest."<ref>[https://www.riigikontroll.ee/LinkClick.aspx?fileticket=mm7sXVC-7QE%3d&tabid=312&mid=927&language=et-EE&forcedownload=true Väljavõte Sõjavägede Staabi 1. osakonna ülema kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestustest (pdf)]</ref> Samas Martin Kelder kurtis, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus."<ref>https://www.err.ee/980923/karl-soonpaa-paevik-17-18-septembril-1939-aastal</ref> Sõjaminister, kindral [[Paul Lill]] ütles Soonpääle, et "üks rumal inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".<ref>https://www.err.ee/980927/karl-soonpaa-paevik-19-septembril-1939-aastal</ref>
Orzełi juhtumist sai Mere edukalt arenenud karjääri häbiväärne lõppp-punkt. Soonpää kajastab ka seda, et Eesti sõjaväe juhtkond nägi paljus Meres süüd, et Eesti sattus N. Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant Alfred Luts mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabi ülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest."<ref>[https://www.riigikontroll.ee/LinkClick.aspx?fileticket=mm7sXVC-7QE%3d&tabid=312&mid=927&language=et-EE&forcedownload=true Väljavõte Sõjavägede Staabi 1. osakonna ülema kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestustest (pdf)]</ref> Samas Martin Kelder kurtis, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus."<ref>https://www.err.ee/980923/karl-soonpaa-paevik-17-18-septembril-1939-aastal</ref> Sõjaminister, kindral [[Paul Lill]] ütles Soonpääle, et "üks rumal inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".<ref>https://www.err.ee/980927/karl-soonpaa-paevik-19-septembril-1939-aastal</ref>


Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Mere tegutses kaubalaevastiku kirjas meremehena. [[Eesti Merelaevandus|ENSV Meretranspordi Keskuse]] juhataja [[August Hansen]] nimetas ta mootorpujeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal ta töötas kaubalaevakaptenina nt Kriegsmarine puksiiril „Steinort“. Mere läks Saksamaale 22. septembril 1944 [[Suur põgenemine|Suure põgenemise]] ajal. Viimased eluaastad Mere põdes halvaloomulist [[aneemia]]t ja ta suri [[Göttingeni ülikool]]i kliinikus.<ref>https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&oid=jarvateatajaew19381005&type=staticpdf</ref>
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Mere tegutses kaubalaevastiku kirjas meremehena. [[Eesti Merelaevandus|ENSV Meretranspordi Keskuse]] juhataja [[August Hansen]] nimetas ta mootorpujeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal ta töötas kaubalaevakaptenina nt Kriegsmarine puksiiril „Steinort“. Mere läks Saksamaale 22. septembril 1944 [[Suur põgenemine|Suure põgenemise]] ajal. Viimased eluaastad Mere põdes halvaloomulist [[aneemia]]t ja ta suri [[Göttingeni ülikool]]i kliinikus.<ref>https://dea.digar.ee/page/stockholmstid/1949/12/29/1</ref>


== Auastmed ==
== Auastmed ==

Redaktsioon: 17. aprill 2020, kell 19:16

Valev Mere
Sünninimi Vassili Aleksei poeg Martson
Sündinud 16. detsember 1893
Seli vald, Pärnumaa, Liivimaa
Surnud 12. detsember 1949
Göttingen, Saksa FV
Sõjaväeline haridus Kuressaare Merekool
Paldiski Merekool
Mereväelipniku kursused Kroonilinnas (1915)
Mereväe rahuaegsed kursused (1925)
Kõrgem Sõjakool (1934–1936) (korp! Ugala liige)
Truudusvanne Vene keisririik (1914–1918)
Eesti Vabariik (1918–1939)
Teenistus Vene keiserlik laevastik
Eesti Merejõud
Teenistusaeg 1914–1918
1918–1939
Auaste mereväekapten
Juhtinud „Lembit“ (1919–1923)
„Vambola“ (1923–1927)
„Lennuk“ (1929–1932)
Merekindlused (1936–1937)
Eesti Merejõudude Staap (1937–1938)
Eesti Merejõud (1938–1939)
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Stanislause Orden, III järk
Vabadusrist I/3
Abikaasa Marie Auguste Metstak
Lapsed Laine Mere


Valev Mere VR I/3 (kuni 1936 Vassili Martson, 16. detsember 1893 Seli vald, Pärnumaa12. detsember 1949 Göttingen, Lääne-Saksamaa) oli Eesti sõjaväelane (mereväekapten, 1936), Eesti merejõudude juhataja aastail 1938–1939.

Elu- ja teenistuskäik

Vassili Martson sündis Pärnumaa Seli vallas Aleksander (Aleksei) ja Irina Martsoni (neiupõlves Riho) õigeusklikust perre, kus oli viis last.

Martson õppis Kuressaare ja Paldiski merekoolides. Ta sai 29. märtsil 1914 kaugsõidutüürimehe diplomi pärast eksamite sooritamist Riia eksamikomisjoni ees.[1]

Vassili Martson alustas oma laevastiku teenistuskäiku Vene Balti laevastikus, mille ekipaaži ta mobiliseeriti 1. november 1914. Ta määrati lahingulaevale „Pavel I“ roolimeheks 23. veebruaril 1915. Mereväelipniku kursuse ta lõpetas Kroonilinnas 28. detsembril 1915 ja ülendati lipnikuks 10. jaanuaril 1916 (praporštšik) ning pärast seda teenima Balti mere miinitraaleritele vahiülemana. Algselt ta teenis miinitraaleril nr 17 ja siis aastal 1917 traaleril nr 14. Sõja ajal tema laev traalis Riia faarvaatreil miine vahel ka suurtükitule all. Vene laevastikus Martson pälvis Stanislause 3 järgu aumärgi.

Eesti rahvaväkke ta liitus vabatahtlikuna 26. novembril 1918 ning auaste muutus mitšmanist leitnandiks. Martson määrati suurtükilaevale „Lembit“ vanemmiiniohvitseriks. „Lembitul“ ta osales Eesti Mereväe esimesse dessanti 23. detsembril 1918. Pärast Vabadussõda autasustati teda Vabadusristiga (VR I/3).

Esimesena rahuaja määramisena ta määrati 16. jaanuaril 1923 miiniristleja „Vambola“ komandöriks, millena ta tegutses kuni 3. märtsini 1927. Tollal ta suunati teenima merekindluste staapi ja alates juunist temast sai merekindluste ülema ajutine kohusetäitja. Ta oli alustamas Eesti-Soome merekindluste vahelist koostööd, mis jätkus kuni 1940. aasta okupatsioonini. Martson ülendati kaptenleitnandiks 24. veebruaril 1928. Eestistas oma perekonnanime 22.02.1936 ja eesnime 3.03.1936.

Alates 29. septembrist 1936 oli ta merejõudude staabiülema ajutine kohusetäitja ning alates 10. detsembrist ka merekindluste ülema ametikohuseid. 16. jaanuarist kuni 21. maini 1937 viibis ta komandeeringus Inglismaal, kus oli lõpule jõudmas allveelaevade ehitus. Ta võttis vastu vastuvõtukomisjoni esimehena allveelaeva Kalevi 12. märtsil. Inglismaal olemise ajal kinnitati Mere merejõudude juhataja ajutiseks kohusetäitjaks ning alaliseks 1. novembril 1938.

Orzełi juhtum - karjääri lõpp

Poola allveelaev „Orzeł“ põgenes Tallinna 14. septembril 1939. Eesti neutraliteediseaduse alusel allveelaev interneeriti 14. septembril. Riigikontrolör Karl Soonpää päevikust[2] selgub, et Valev Mere oli ise kohapeal Miinisadamas jälginud allveelaeva desarmeerimist, mis toimus vägagi aeglaselt. Mere seletas Riigikontrolli sõjaväeosakonna peakontrolör Martin Keldrile, et kuna ohvitserid olid laeva pealt maha võetud ja kasiinosse paigutatud, ning allveelaev Tallinna vabatahtikult saabunud ja Poola peaaegu löödud, ei olnud olemas ohtu, et „Orzel“ Tallinnast kuhugi läheks. Kelder iseloomustas Mere kui "heasüdamline vaikse rannasõidukapteni tüüpi mees". Nelja päeva hiljem hommikul 18. september allveelaev põgenes Tallinnast. „Orzełit“ ei enam tabatud ning Valev Mere vabastati Merejõudude juhataja ametist ja tegevteenistusest koos Merejõudude staabiülema kaptenmajor Rudolf Linnustega. Mere ei isegi võetud jutule, vaid ta tagandati kohe põgenemisest järgmisel päeval kaitseseisukorra seaduse § 11 p. 1 alusel president Pätsi poolt ülemjuhataja Laidoneri ettepanekul ilma pikemate arutlusteta. Nõukogude Liit kasutas „Orzeli“ põgenemist Tallinnast ettekäändena Eesti asjadesse sekkumiseks ja baaside lepingu nõudmiseks.

Orzełi juhtumist sai Mere edukalt arenenud karjääri häbiväärne lõppp-punkt. Soonpää kajastab ka seda, et Eesti sõjaväe juhtkond nägi paljus Meres süüd, et Eesti sattus N. Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant Alfred Luts mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabi ülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest."[3] Samas Martin Kelder kurtis, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus."[4] Sõjaminister, kindral Paul Lill ütles Soonpääle, et "üks rumal inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".[5]

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Mere tegutses kaubalaevastiku kirjas meremehena. ENSV Meretranspordi Keskuse juhataja August Hansen nimetas ta mootorpujeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal ta töötas kaubalaevakaptenina nt Kriegsmarine puksiiril „Steinort“. Mere läks Saksamaale 22. septembril 1944 Suure põgenemise ajal. Viimased eluaastad Mere põdes halvaloomulist aneemiat ja ta suri Göttingeni ülikooli kliinikus.[6]

Auastmed

Teenistuskäik

  • 22. veebruar 1924 – teenis Läänemere laevastiku divisjonis, ülendatud kaptenmajoriks
  • 20. veebruar 1928 – teenis miiniristlejal Vambola, ülendatud kaptenleitnandiks
  • 18. september 1934 – lähetatud Kõrgemasse Sõjakooli
  • 18. veebruar 1936 – teenis Merekindlustes, ülendatud mereväekapteniks
  • 31. august 1936 – lõpetas Kõrgema Sõjakooli
  • 4. oktoober 1938 – Merejõudude Staabi ülem, määratud Merejõudude juhatajaks
  • 18. september 1939 – vabastatud tegevteenistusest

Tunnustused

Kirjandus

  • Uueks merejõudude juhatajaks mereväe-kapten Valev Mere. Uus Eesti, 5. oktoober 1938, nr. 273, lk. 1.

Välislingid