Fajanss: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
4. rida: 4. rida:
== Ajalugu ==
== Ajalugu ==
[[Fail:Tureen Marseille 1770 DMA 1997-46.jpg|pisi|1770. aasta supitirin Marseille'st]]
[[Fail:Tureen Marseille 1770 DMA 1997-46.jpg|pisi|1770. aasta supitirin Marseille'st]]
Fajanss võeti kasutusele ilmselt juba enne [[9. sajand|9. sajandit]] Lähis-Ida aladel, püüdes järele aimata toona vaid [[Hiinlased|hiinlastele]] tuntud portselani valmistamise saladust.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Kersti Kuldna|URL=https://www.postimees.ee/1415699/fajanss-laanemeremaade-portselan|Pealkiri=Fajanss, Läänemeremaade portselan|Väljaanne=Postimees|Aeg=26. mai 2004|Kasutatud=}}</ref> [[Keskaeg|Keskajal]] tõid [[maurid]] valge katva tinaglasuuri ja [[lüsterkeraamika]] [[islami keraamika]]kultuurist [[Hispaania]]sse, kust ta [[15. sajand]]il [[Mallorca]] saare kaudu Itaaliasse levis. Mallorca järgi nimetati see keraamikaliik [[majoolika]]ks.<ref>{{Netiviide|Autor=Eilve Manglus|URL=https://www.postimees.ee/1411065/itaalia-majoolika-votab-moorameestelt-nitti|Pealkiri=Itaalia majoolika võtab moorameestelt šnitti|Väljaanne=Postimees|Aeg=29. 04 2004|Kasutatud=}}</ref> Faenza kaudu levis [[Itaallased|itaallaste]] arendatud majoolika Itaaliast teistesse [[Euroopa]] maadesse. 18. sajandi lõpul tõrjuti fajanss tagaplaanile<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Gustav Naan|pealkiri=ENE 2. köide|aasta=1970|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=295}}</ref>, sest tänu [[Friedrich Böttger]]i avastusele, kuidas valmistada Hiina portselani, said lubada üha rohkem inimesi endale nüüd portselani, mis oli varem olnud liiga kallis ning seega kättesaamatu.<ref>{{Raamatuviide|autor=Kristlik Noorte Naisühing|pealkiri=Portselanikunsti ajalooline ülevaade|aasta=1935|koht=Tallinn|kirjastus=J. Roosileht & Ko.|lehekülg=5}}</ref>
Fajanss võeti kasutusele ilmselt juba enne [[9. sajand|9. sajandit]] Lähis-Ida aladel, püüdes järele aimata toona vaid [[Hiinlased|hiinlastele]] tuntud portselani valmistamise saladust.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Kersti Kuldna|URL=https://www.postimees.ee/1415699/fajanss-laanemeremaade-portselan|Pealkiri=Fajanss, Läänemeremaade portselan|Väljaanne=Postimees|Aeg=26. mai 2004|Kasutatud=}}</ref> [[Keskaeg|Keskajal]] tõid [[maurid]] valge katva tinaglasuuri ja [[lüsterkeraamika]] [[islami keraamika]]kultuurist [[Hispaania]]sse, kust ta [[15. sajand]]il [[Mallorca]] saare kaudu Itaaliasse levis. Mallorca järgi nimetati see keraamikaliik [[majoolika]]ks.<ref>{{Netiviide|Autor=Eilve Manglus|URL=https://www.postimees.ee/1411065/itaalia-majoolika-votab-moorameestelt-nitti|Pealkiri=Itaalia majoolika võtab moorameestelt šnitti|Väljaanne=Postimees|Aeg=29. 04 2004|Kasutatud=}}</ref> Faenza kaudu levis [[Itaallased|itaallaste]] arendatud majoolika Itaaliast teistesse [[Euroopa]] maadesse. 18. sajandi lõpul tõrjuti fajanss tahaplaanile<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Gustav Naan|pealkiri=ENE 2. köide|aasta=1970|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=295}}</ref>, sest tänu [[Friedrich Böttger]]i avastusele, kuidas valmistada Hiina portselani, sai nüüd üha rohkem inimesi lubada endale portselani, mis oli varem olnud liiga kallis ning seetõttu kättesaamatu.<ref>{{Raamatuviide|autor=Kristlik Noorte Naisühing|pealkiri=Portselanikunsti ajalooline ülevaade|aasta=1935|koht=Tallinn|kirjastus=J. Roosileht & Ko.|lehekülg=5}}</ref>


=== '''Itaalia fajanss ehk majoolika''' ===
=== Itaalia fajanss ehk majoolika ===
15ndal sajandil jõudis majoolika Firenzesse ning levis sealt sajandivahetusel edasi teistesse Itaalia piirkondadesse. Itaalias saavutas majoolika suure populaarsuse ja sel on oluline osa Itaalia keraamika ajaloos. Selles tehnikas valmistati kõiki tavapäraseid keraamilisi esemeid nagu taldrikud, vaagnad, kausid ja kannud. Seda kasutati ka skulptuuri ja skulpturaalsete reljeefide, samuti põranda- ja laeplaatide glasuurimiseks. Tina oli kallis imporditud aine, mis muutis majoolika kallimaks kaubaks kui tavaline keraamika.
15. sajandil jõudis majoolika [[Firenze]]sse ning levis sealt sajandivahetusel edasi teistesse Itaalia piirkondadesse. Itaalias saavutas majoolika suure populaarsuse ja sel on oluline osa Itaalia keraamika ajaloos. Selles tehnikas valmistati kõiki tavapäraseid keraamilisi esemeid, nagu taldrikud, vaagnad, kausid ja kannud. Seda kasutati ka skulptuuride ja skulpturaalsete reljeefide, samuti põranda- ja laeplaatide glasuurimiseks. [[Tina]] oli kallis imporditud aine, mis muutis majoolika kallimaks kaubaks kui tavaline keraamika.


Umbes aastail 1430–60 laienes majoolika kaunistamiseks saadaval olev värvivalik mangaanist saadud lilla-pruuni, vaserohelise ning koobaltsinisega. Kuueteistkümnenda sajandi alguseks oli saadaval täielik värvivalik: sinised, rohelised, kollased, oranžid, valge, must ja pruun, rubiinpunane, roosa ja punakaspruun.
Umbes aastail 1430–1460 laienes majoolika kaunistamiseks saadaval olev värvivalik [[mangaan]]ist saadud lillakaspruuni, vaserohelise ning koobaltsinisega. 16. sajandi alguseks oli saadaval täielik värvivalik: sinised, rohelised, kollased, oranžid, valge, must ja pruun, rubiinpunane, roosa ja punakaspruun.

Tinaglasuuri valgel ja siledal pinnal oli võimalik kasutada täpset joont ning laia värvispektrit, mis võimaldas keraamikat dekoreerida renessanssmaalile omases stiilis. Itaallased olid selles väga meisterlikud ning nende valmistatud esemeid hinnati kõrgelt.


Tinaglasuuri valgel ja siledal pinnal oli võimalik kasutada täpset joont ning laia värvispektrit, mis võimaldas keraamikat dekoreerida renessanssmaalile omases stiilis. Itaallased olid selles väga meisterlikud ning neid töid hinnati kõrgelt.
<br />
=== Delfti fajanss ===
=== Delfti fajanss ===
[[16. sajand]]il jõudis [[hollandlased|hollandlasteni]] [[Hiina]] kallihinnaline sinivalge portselan. Kasutades Itaaliast tulnud majoolika võtteid, hakati [[Delft]]is tootma portselani odavamat kohalikku analoogi.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Leo Rohlin|pealkiri=Keraamika käsiraamat|aasta=2012|koht=Tallinn|kirjastus=Tallinna Raamatutrükikoda|lehekülg=49-52, 331-333}}</ref> Delft kujunes fajansi tootmise keskuseks.<ref name=":1" /> Algul kopeeriti otseselt Hiina portselani dekoori, hiljem seoti Hiina temaatika [[Madalmaade Kuningriik|Hollandi]] motiivistikuga. Valmistati [[Kahhel|seinakahleid]] ja tarbenõusid – vaagnad, taldrikud, kannud, küünlajalad jms. Silmapaistvad olid tugeva liigendusega ja rikkalikult kaunistatud tulpvaasid, mis koosnesid sektsioonidest ning kokkupanduna meenutasid hiinapärasest [[pagood]]ist kujundatud [[obelisk]]e. Delfti fajanss suutis nii hästi jäljendada Hiina portselani, mistõttu jäljendati omakorda Delfti fajanssi [[Suurbritannia|Inglismaal]] ja [[Saksamaa]]l. Kahhelkividest sai üks suurimaid ekspordiartikleid, mida viidi Inglismaale, [[Prantsusmaa]]le, [[Flandria]]sse ja [[Portugal]]i.<ref name=":2" />
[[16. sajand]]il jõudis [[hollandlased|hollandlasteni]] [[Hiina]] kallihinnaline sinivalge portselan. Kasutades Itaaliast tulnud majoolika võtteid, hakati [[Delft]]is tootma portselani odavamat kohalikku analoogi.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Leo Rohlin|pealkiri=Keraamika käsiraamat|aasta=2012|koht=Tallinn|kirjastus=Tallinna Raamatutrükikoda|lehekülg=49-52, 331-333}}</ref> Delft kujunes fajansi tootmise keskuseks.<ref name=":1" /> Algul kopeeriti otseselt Hiina portselani dekoori, hiljem seoti Hiina temaatika [[Madalmaade Kuningriik|Hollandi]] motiivistikuga. Valmistati [[Kahhel|seinakahleid]] ja tarbenõusid – vaagnad, taldrikud, kannud, küünlajalad jms. Silmapaistvad olid tugeva liigendusega ja rikkalikult kaunistatud tulpvaasid, mis koosnesid sektsioonidest ning kokku panduna meenutasid hiinapärasest [[pagood]]ist kujundatud [[obelisk]]e. Delfti fajanss suutis hästi jäljendada Hiina portselani, mistõttu jäljendati omakorda Delfti fajanssi [[Suurbritannia|Inglismaal]] ja [[Saksamaa]]l. Kahhelkividest sai üks suurimaid ekspordiartikleid, mida veeti Inglismaale, [[Prantsusmaa]]le, [[Flandria]]sse ja [[Portugal]]i.<ref name=":2" />


=== Prantsuse fajanss ===
=== Prantsuse fajanss ===
Prantsusmaal viljeles fajanssi eeskätt keraamik, füüsik, keemik ja geoloog Bernard Palissy(1509-1590), kes alustas klaasikunstnikuna, omandades sellega kogemusi emailimises ja põletustehnikates. Palissy lemmikvormiks oli ovaalne vaagen, mille dekoreerimiseks kasutas ta elava looduse motiive – usse, konni, sisalikke, kalu. Ta laenas vormid otse reaalselt objektilt ning kasutas jäljendit kõrgreljeefses dekooris. Tänu meisterlikule glasuuride segamisele saavutas Palissy laia värvipaleti. Tema vormide abil paljundati ta töid veel sajandeid pärast tema surma. Prantsusmaal kujunesid fajansi tootmise keskusteks Lunéville, Quimper, Rouen ja Strasbourg. Kuid 18. sajandil kaotas pliiglasuur oma populaarsuse ning seda esinduslikuma keraamika puhul enam ei kasutatud.[[Fail:Bernard palissy (cerchia), piatto con serpentesso e animaletti, 1590 ca.jpg|pisi|Bernard Palissy (cerchia), piatto con serpentesso e animaletti, 1590 ca.]]
Prantsusmaal viljeles fajanssi eeskätt keraamik, füüsik, keemik ja geoloog [[Bernard Palissy]] (1509-1590), kes alustas klaasikunstnikuna, omandades sellega kogemusi emailimises ja põletustehnikates. Palissy lemmikvormiks oli ovaalne vaagen, mille dekoreerimiseks kasutas ta elava looduse motiive – usse, konni, sisalikke, kalu. Ta laenas vormid otse reaalselt objektilt ning kasutas jäljendit kõrgreljeefses dekooris. Tänu meisterlikule glasuuride segamisele saavutas Palissy laia värvipaleti. Tema vormide abil paljundati ta töid veel sajandeid pärast tema surma. Prantsusmaal kujunesid fajansi tootmise keskusteks Lunéville, Quimper, Rouen ja Strasbourg. Kuid 18. sajandil kaotas pliiglasuur oma populaarsuse ning seda esinduslikuma keraamika puhul enam ei kasutatud.[[Fail:Bernard palissy (cerchia), piatto con serpentesso e animaletti, 1590 ca.jpg|pisi|Bernard Palissy (cerchia), piatto con serpentesso e animaletti, 1590 ca.]]


=== Läänemere ja Eesti fajanss ===
=== Läänemere ja Eesti fajanss ===

Redaktsioon: 17. aprill 2020, kell 18:28

Tulpvaas Delftist

Fajanss (prantsuskeelsest sõnast faïence Itaalia linna Faenza järgi) on peen valge urbse killuga savisegu ja keraamika liik: põletatud fajansist keraamikatooted (serviisid, vaasid, pisiplastika) on kaetud katva või läbipaistva tinaglasuuriga ning meenutavad portselani.

Ajalugu

1770. aasta supitirin Marseille'st

Fajanss võeti kasutusele ilmselt juba enne 9. sajandit Lähis-Ida aladel, püüdes järele aimata toona vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust.[1] Keskajal tõid maurid valge katva tinaglasuuri ja lüsterkeraamika islami keraamikakultuurist Hispaaniasse, kust ta 15. sajandil Mallorca saare kaudu Itaaliasse levis. Mallorca järgi nimetati see keraamikaliik majoolikaks.[2] Faenza kaudu levis itaallaste arendatud majoolika Itaaliast teistesse Euroopa maadesse. 18. sajandi lõpul tõrjuti fajanss tahaplaanile[3], sest tänu Friedrich Böttgeri avastusele, kuidas valmistada Hiina portselani, sai nüüd üha rohkem inimesi lubada endale portselani, mis oli varem olnud liiga kallis ning seetõttu kättesaamatu.[4]

Itaalia fajanss ehk majoolika

15. sajandil jõudis majoolika Firenzesse ning levis sealt sajandivahetusel edasi teistesse Itaalia piirkondadesse. Itaalias saavutas majoolika suure populaarsuse ja sel on oluline osa Itaalia keraamika ajaloos. Selles tehnikas valmistati kõiki tavapäraseid keraamilisi esemeid, nagu taldrikud, vaagnad, kausid ja kannud. Seda kasutati ka skulptuuride ja skulpturaalsete reljeefide, samuti põranda- ja laeplaatide glasuurimiseks. Tina oli kallis imporditud aine, mis muutis majoolika kallimaks kaubaks kui tavaline keraamika.

Umbes aastail 1430–1460 laienes majoolika kaunistamiseks saadaval olev värvivalik mangaanist saadud lillakaspruuni, vaserohelise ning koobaltsinisega. 16. sajandi alguseks oli saadaval täielik värvivalik: sinised, rohelised, kollased, oranžid, valge, must ja pruun, rubiinpunane, roosa ja punakaspruun.

Tinaglasuuri valgel ja siledal pinnal oli võimalik kasutada täpset joont ning laia värvispektrit, mis võimaldas keraamikat dekoreerida renessanssmaalile omases stiilis. Itaallased olid selles väga meisterlikud ning nende valmistatud esemeid hinnati kõrgelt.

Delfti fajanss

16. sajandil jõudis hollandlasteni Hiina kallihinnaline sinivalge portselan. Kasutades Itaaliast tulnud majoolika võtteid, hakati Delftis tootma portselani odavamat kohalikku analoogi.[5] Delft kujunes fajansi tootmise keskuseks.[3] Algul kopeeriti otseselt Hiina portselani dekoori, hiljem seoti Hiina temaatika Hollandi motiivistikuga. Valmistati seinakahleid ja tarbenõusid – vaagnad, taldrikud, kannud, küünlajalad jms. Silmapaistvad olid tugeva liigendusega ja rikkalikult kaunistatud tulpvaasid, mis koosnesid sektsioonidest ning kokku panduna meenutasid hiinapärasest pagoodist kujundatud obeliske. Delfti fajanss suutis hästi jäljendada Hiina portselani, mistõttu jäljendati omakorda Delfti fajanssi Inglismaal ja Saksamaal. Kahhelkividest sai üks suurimaid ekspordiartikleid, mida veeti Inglismaale, Prantsusmaale, Flandriasse ja Portugali.[5]

Prantsuse fajanss

Prantsusmaal viljeles fajanssi eeskätt keraamik, füüsik, keemik ja geoloog Bernard Palissy (1509-1590), kes alustas klaasikunstnikuna, omandades sellega kogemusi emailimises ja põletustehnikates. Palissy lemmikvormiks oli ovaalne vaagen, mille dekoreerimiseks kasutas ta elava looduse motiive – usse, konni, sisalikke, kalu. Ta laenas vormid otse reaalselt objektilt ning kasutas jäljendit kõrgreljeefses dekooris. Tänu meisterlikule glasuuride segamisele saavutas Palissy laia värvipaleti. Tema vormide abil paljundati ta töid veel sajandeid pärast tema surma. Prantsusmaal kujunesid fajansi tootmise keskusteks Lunéville, Quimper, Rouen ja Strasbourg. Kuid 18. sajandil kaotas pliiglasuur oma populaarsuse ning seda esinduslikuma keraamika puhul enam ei kasutatud.

Bernard Palissy (cerchia), piatto con serpentesso e animaletti, 1590 ca.

Läänemere ja Eesti fajanss

18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ka ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Läänemere rokokookunsti ajaloos.[6]

Itaalia fajanss Laterzast

Eestis toodeti 18. sajandil fajanssi saksa päritolu apteekri Carl Christian Fick rajatud fajansimanufaktuuris, mis tegutses aastail 17721782 praeguse Luise tänava kandis Tallinnas. Manufaktuuris töötasid enamasti Saksamaalt pärit meistrid. Tallinnas toodetud fajanssesemeil esineb mõjutusi Kieli lilledekoorist, Stralsundi serviisivormidest ja Rootsi Mariebergi portselanivabriku vaasikujudelt. Vabriku kogutoodang polnud suur ja praeguseni säilinud fajanss on tänapäeval väga haruldane.

Viited

  1. Kersti Kuldna (26. mai 2004). "Fajanss, Läänemeremaade portselan". Postimees.
  2. Eilve Manglus (29. 04 2004). "Itaalia majoolika võtab moorameestelt šnitti". Postimees. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend); nähtamatu tähemärk (talitlusmärk C1) parameetris |Pealkiri= positsioonil 39 (juhend)
  3. 3,0 3,1 Gustav Naan (1970). ENE 2. köide. Tallinn: Valgus. Lk 295.
  4. Kristlik Noorte Naisühing (1935). Portselanikunsti ajalooline ülevaade. Tallinn: J. Roosileht & Ko. Lk 5.
  5. 5,0 5,1 Leo Rohlin (2012). Keraamika käsiraamat. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 49-52, 331-333.
  6. "Mis on keraamika ja selle liigid". Tallinna Keraamikatehas.

[1]