Fromhold von Vifhusen

Fromhold von Vifhusen (ka Fromhold von Fiefhusen, Vromoldus de Vyfhusen, harva Vyshusen; surnud 28. detsembril 1369 Roomas ) oli Riia peapiiskop alates aastast 1348 kuni oma surmani 1369. aastal.

Elu

Fromhold oli pärit Vifhusenide suguvõsast, mis kuulus Lübecki ülemklassi ja mille mitmeid liikmeid on teada ka Liivimaalt. Fromholdi vend Johannes oli Tartu piiskop, tema teine vend Theoderich aga Tartu toompraost. Kuna Fromhold ja tema vennad olid suguluses Liivimaa aadlisuguvõsadega, siis on tõenäoline, et ka nemad olid kas sündinud Liivimaal või seal vähemalt suurema osa oma elust veetnud.

Esimene teade Fromholdi kohta on aastast 1341, kui ta oli Riia toomhärra. Sel aasal oli ta teel kuuriasse, kuid Lübecki lähedal langes tema ja ta reisiseltskond röövlite ohvriks. 1342. aastal oli ta aga Riia toompriorina Avignonis. Järgnevatel aastatel on teda korduvalt mainitud samas ametis Liivimaal. Pärast piiskop Engelbert von Doleni surma 1347. aastal Avignonis nimetas paavst Clemens VI Fromhold von Vifhuseni 17. märtsil 1348 tema järeltulijaks. Piiskopipühitsuse sai ta Palestrina piiskopilt Pierre Després'lt. Ükski peapiiskop polnud Saksa orduga jätkuvate konfliktide tõttu 25 aastat Riias viibinud ning ka Fromhold jäi Avignoni. Paavst aga manitses Saksa ordut oma tüli peapiiskopi ja peapiiskopkonnaga lahendama. Samal ajal palus ta Roomlaste kuninga Karl IV abi ning nimetas nii Karli kui ka Rootsi kuninga Magnus II peapiiskopi kaitsjateks.

Saksa Ordu kõrgmeistri Heinrich Dusemeri kirjaga sõitis Fromhold Danzigi kaudu oma peapiiskopkonda, kuhu ta saabus jaanuaris 1350. Et võita enda poole Riia toomkapiitel, tagastas peapiiskop sellele eelkäijate poolt konfiskeeritud valdused. Kuid et ta ei suutnud Liivimaa meistri Goswin von Herike vastu oma nõudmisi Saksa ordu vastu läbi suruda, lahkus Fromhold peagi taas Riia peapiiskopkonnast. Sellepärast nõudis paavst Innocentius VI, et Västeråsi, Linköpingi ja Oslo piiskopid teda aitaks. Kuna piiskoppide tegevus ei toonud edu, siis pani Västeråsi piiskop Magnus Eskilli 1354. aastal ordu vaimulike karistuste alla. Seejärel pöördus paavst Lübecki piiskopi Bertram Cremoni poole, kelle juures Fromhold von Vifhusen viibis, samuti kõrgmeistri Winrich von Kniprode ja Liivimaa maameistri Goswin von Herike poole. Pärast keisriks kroonimist 1355. aastal kinnitas Karl IV Riia peapiiskopkonnale kõik selle privileegid. 1359. aastal kuurias läbi viidud kohtuotsust Saksa ordu vastu ei saanud jõustada, ehkki paavst Innocentius VI selle kinnitas, sest see ei vastanud Liivimaa tegelikule jõuvahekordadele.

Kui paavsti volinik tahtis Fromholdi taotlusel Riia linna vabastada Saksa ordule antud vandest, protesteeris raad, kuna see kartis kahjustamist ordu poolt. Seetõttu kehtestati linna ja Liivimaa orduharu suhtes kirikukaristus ja interdikt, mis jäi väikeste vaheaegadega jõusse kolmeks kümnendiks.

1365. aastal palus Fromhold ise toetust kõrgmeister Winrich von Kniprodelt. Keiser Karl IV määras Riia kiriku kaitsjateks Taani, Rootsi, Norra ja Poola kuningad. 1366. aasta mais õnnestus kõrgmeistril kokku kutsuda nõupidamine Danzigi ordulinnuses, kus olid esindatud Fromhold oma toomkapiitliga, tema vend, Tartu piiskop Johannes oma kapiitliga, Saare-Lääne toomhärrad, Lübecki piiskop, Riia linna esindajad ja vasallid Riia ja Tartu stiftidest. Kõrgmeistri pakutud kompromiss nägi ette, et Liivimaa maameister loobub võimust Riia linna üle, samas kui peapiiskop loobub kuulekusvande nõudmisest Liivimaa orduharult. Kuid Fromhold polnud saavutatud tulemusega rahul, sest oli tõenäoliselt lootnud paremat tulemust. Seetõttu ei kinnitanud paavst saavutatud otsust ning peapiiskop naasis Avignoni, kus ta 1369. aasta lõpus suri.

• Bernhart Jähnig: Fromhold von Vifhusen (Fiefhusen) († 1369) . In: Erwin Gatz : Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198–1448. ISBN 3-428-10303-3, lk 653-654.