Paldiski

Paldiski
Pindala	59,9 km² (2016)
Elanikke	3983 (1.01.2023)
EHAK-i kood	5925
Koordinaadid	59° 21′ N, 24° 3′ E

Paldiski linnavalitsuse hoone, oktoober 2009

Paldiski jaamahoone (2013)

Maja Paldiskis, kus elas ja töötas Amandus Adamson

Paldiski Püha Georgi õigeusu kirik

Paldiski Nikolai kirik

Baltiiski Port, Pakri (1840)

Paldiski (aastani 1933 Baltiski) on sadamalinn Harju maakonnas Pakri poolsaarel. Ajalooline rootsi päritolu nimi on Rågervik.

Alates oktoobrist 2017 on Paldiski vallasisene linn, mis kuulub Lääne-Harju valla koosseisu. Pärast Venemaa sõjaväe lahkumist Paldiskist kuulus see aastatel 1994–1996 linnaosana Keila linna koosseisu. Aastatel 1996–2017 oli Paldiski linna staatuses iseseisev kohaliku omavalitsuse üksus.

Administratiivselt kuuluvad Paldiski linna koosseisu ka Suur- ja Väike-Pakri.

Paldiski linna tunnuslause on "Rohelise energia linn".

Linnal on Tallinnaga nii elektrirongi- kui ka bussiühendus. Seetõttu käib palju linna elanikke Tallinnas tööl.

Paldiskis on kaks gümnaasiumi: eestikeelne Paldiski Gümnaasium ja Paldiski Vene Gümnaasium. Paldiskis tegutses 20. sajandi algul Paldiski Merekool.

Linnas tegutsevad EELK Paldiski Nikolai kogudus (Paldiski Nikolai kirikus), EAÕK Paldiski Püha Georgi kogudus (Paldiski Püha Georgi kirikus), MPEÕK Paldiski Püha Suurmärter Panteleimoni kogudus (Paldiski Suurmärter Panteleimoni kirikus), EKNK Paldiski Kogudus ning EMK Paldiski kogudus.

Linnas asub kujur Amandus Adamsoni ateljeemuuseum.

Rahvastik

Aasta	Rahvaarv 1. jaanuari seisuga
2001	4246
2002	4226
2003	4230
2004	4224
2005	4207
2006	4190
2007	4170
2008	4154
2009	4133 (registreeritud elanikke 4400 )
2010	4125

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest eestlasi venelasi 53,4%, eestlasi 32,8% ja muid rahvusi 13,7%. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 52,19%, eestlasi 29,66% ja muid rahvusi 18,85%. 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4%.

Aasta	Rahvaarv
1782	209
1874	837
1897	9001
1913	1309
1922	1053
1930	1136
1934	841
1938	686
1940	726
1951	3500
1959	3387
1965	4039
1969	5081
1976	7287
1979	7311 (alalised elanikud)
1989	7690 (alalised elanikud)
1991	7572 (alalised elanikud)
2000	4262
2003	4230
2010	4125
2019	3529

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Paldiski ajalugu

Muistse asustuse jäljed on Paldiski ümbruses olemas juba 1. aastatuhandest.

17. sajandil ehitasid rootslased sinna sadama nimega Rogerwiek või Rågervik. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas 1710. aastal ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga alustas Vene keiser Peeter I 1718. aastal kindlustatud süvasadama ja lainemurdjate ehitust, mis aga tema surmaga katkes. Pakri poolsaarele ehitati Peetri kindluse hoone, kasarmud, linna garnisoni ohvitseridele majad ja majandushooned, sõjaväeasula, laevatehas ja tsaari maja. Ehitasid sõdurid, kohalikud elanikud ja sunnitöölised.

Vene valitsejaist käisid peale Peeter I Paldiskis ka Jelizaveta Petrovna 1746., Katariina II 1764. ja Nikolai II 1912. aastal. Jelizaveta Petrovna valitsusajal ehitused lõpetati ja 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port (Балтийский Порт), eestikeelses tõlkes 'Balti sadam'. Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eest Pakri saartega. Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. Linna juhtis foogtikohus.

1775. aastal toodi pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist ja sellest osavõtnute karistamist Paldiskisse sunnitöölisena Salavat Julajev. Talle on linnas püstitatud mälestussammas.

Paldiski sai Venemaa keisririigi Tallinna asehaldurkonnas linnaõigused 1783. aastal ja oli aastatel 1783–1796 Paldiski kreisi maakonnakeskus. Paldiski kreisi kuulusid Risti kihelkond, Harju-Madise kihelkond, Nissi kihelkond, Keila kihelkond, Hageri kihelkond, Kullamaa kihelkond, Märjamaa kihelkond. Pärast asehaldurkondade likvideerimist 1796. aastal taastati endine ühine Harju kreis.

1870. aastal valmis Paldiski – Keila – Tallinn – Tapa – Narva – Gattšina – Tosno raudteeliin ehk Balti raudtee. Paldiski raudteejaam oli selle läänepoolseks lõppjaamaks.

Venemaa keisri Nikolai II ja Saksamaa keisri Wilhelm II kohtumine Paldiskis 4.–5. juulil 1912. Esireas vasakult Wilhelm II, Nikolai II, prints Adalbert (Nikolai II seljataga), riigikantsler Bethmann-Hollweg

5. juulil 1912 toimus Läänemerel ajalooline kohtumine Vene keisri ja Saksa keisri vahel. Wilhelm II jõudis jahil SMY Hohenzollern II sõjalaeva Moltke saatel Paldiski reidile. Nikolai II vastu tulnud jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei mänginud hiljem rolli Esimese maailmasõja ära hoidmisel. Paldiskis võttis Wilhelm II vastu Viiburi polgu – mille patroon ta oli – paraadi.

Esimene maailmasõda

1910. aastal allutati Paldiski kindlus Venemaa meredepartemangule. Esimese maailmasõja ajal paiknesid Paldiskis kui manööverbaasis väeosad, mis tagasid Venemaa Põhjarinde 12. armee ja Balti laevastiku mereväe tegevuse ohutust.

Paldiski Eesti ajal

Vabadussõja ajal asusid Paldiskis Traalimise Ekspeditsioon (hilisem Traalerite Divisjon) ja Tankide Klass. Alates 1921. aastast viibisid suviti Paldiskis soomusrongid, tehes linnalähedastel laskeplatsidel laskeharjutusi.

Linnaelu juhtis Paldiski linnapea, Paldiski Linnavalitsus ja Paldiski Linnavolikogu (vt. ka Paldiski linnavolinike loend 1919, 1921, 1934, 1939)

1921. aastal asutati Paldiski vabasadam.

1933. aastal nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. Alates 1. maist 1938 oli Paldiski kolmanda astme linn. 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe.

Teine maailmasõda

Paldiski pärast baaside lepingut

 Pikemalt artiklis Balti laevastik Teises maailmasõjas

1939. aastal Eestile peale sunnitud baaside lepingu järgi said NSV Liidu punaarmee ja merevägi õiguse baaside rajamiseks Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiskisse. Esimesed Nõukogude Liidu transpordilaevad saabusid Paldiskisse kohe oktoobris 1939. Samal ajal saabusid ka Nõukogude Liidu 24. allveelaevade divisjoni kuus M-tüüpi allveelaeva ("Maljutka").

Paldiski sõjamerebaas (Paldiski SMB) moodustati 1940. aasta jaanuaris. Baasi ülem oli 1. järgu kapten Stepan Grigorjevitš Kutšerov, baasi koosseisus: 30. allveelaevade brigaad; 3. miiniristlejate divisjoni eskardon; 3. topreedokaatrite divisjon; Paldiski veerajooni valve; PSMB kaldakaitse; õhutõrjebaasid ja tugiteenistused. 1940. aastal viidi PSMB üksused üle Tallinna, kuna Paldiski väikelinnas puudus sellise sõjalise kontingendi jaoks infrastruktuur (kütus, remondivõimalused, elamud isikkoosseisule jne). Puuduste likvideerimiseks ja sõjamerejõududele vajaliku materiaaltehnilise baasi loomiseks asutati Punalipulise Balti laevastiku (PBL) ülema asetäitja ehituse alal ametikoht. Ehitustööde teostamiseks Eestis asutati ka spetsiaalsed ehitusosakonnad ja nende liiniallosakonnad. Eestis tegutsenud 1. ehitusosakonna ülem oli A. Jevstignejev ja peainsener А. Kuzmin. Paldiski piirkonnas läbiviidavate ehitustööde teostamiseks aga spetsialiseeritud ehitusettevõte 01 (особое линейное строительство 01), ülem N. Zagvozdkin, peainsener S. Kalašnikov. Ehitustegevuse tulemused olid aga tagasihoidlikud ja 1940. aasta maiks oli ette valmistatud ainult neli kasarmuelamut, kus igas kohta 326 inimesele, leivatehas ja neli arteesiakaevu. Paldiski SMB Tallinna SMB koosseisus tegutses kuni 1940. aasta juunipöördeni, pärast Eesti annekteerimist muudeti Tallinn Punalipulise Balti laevastiku peabaasiks ja Paldiski SMB likvideeriti 6. septembril 1940.

1939. aasta sügisel alustas ka PBL PSMB kaitsepiirkonnas kindlustusehitiste ehitamist, kaitsepiirkonna (Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse, hiljem Läänemere rannikukaitse komandandi valitsus (управление коменданта БО БВМБ)), mille staap asus Saaremaal Kuressaares ja ülem oli brigaadikomandör/kindralmajor S. Kabanov. Kaitsepiirkonna koosseisus olid algselt PBL patareide baasil moodustatud 11., 12., 21., 26. ja 27. rannakaitse suurtükipatareid, 12. raudteepatarei, 83. ja 202. üksikud seniit-õhutõrjesuurtükiväe divisjonid.

Paldiski piirkonnal oli ka suur tähtsus kogu PBL Läänemere rannikukaitsesüsteemis, kuhu kuulusid peale Paldiski ja Tallinna kindlustatud rajooni ka veel Suur-Pakri saar, Väike-Pakri saar, Osmussaar, Hiiumaa ja Saaremaa.

31. märtsil 1941 kinnitati Paldiski Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega vabariikliku alluvusega linnaks. Samast päevast kinnitati ametisse Paldiski linna täitevkomitee järgmises koosseisus: esimees Mihhail Niilus, esimehe asetäitja Georgi Svirsdin, sekretär Aleksander Raidma; liikmed: Lev Reznikov, Pavel Krom ja Nikolai Opperman.

Paldiski Nõukogude ajal

Pärast Teise maailmasõja lõppu muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Alguses olid Paldiski Põhjasadamas kaatrite baasid ja Paldiski Lõunasadamas allveelaevade baas. Peale laevastiku oli Pakri poolsaarel veel ka piirivalvekordon, piirivalvesalga staap, ehituspataljoni rood, õhutõrje raketiüksus, Balti laevastiku distsiplinaarpataljon, hospidal ning sõjaväepolikliinik, 94. õhutõrjeraketibrigaadi raketiväeosad ja isegi ballistilised raketid, millest üks asus Leetse mõisas. Paldiskis olid ka maaväe üksused (144. diviisi tagalaladu).

 Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi Eestis, NSV Liidu relvajõud Eestis, NSV Liidu õhukaitseväed Eestis

Tuumaallveelaevade õppekeskus

 Pikemalt artiklis Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus

1962. aastal loodi Paldiskisse NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade Õppekeskus nr 93 (sõjaväeosa nr 56190 Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus, (vene k. Учебный Центр атомных подводных лодок)). 1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Linna garnisoni ülem oli pikka aega Juri Bondartšuk, väeosa nr 56190 poliitosakonna ülem oli 1980. teisel poolel Aleksandr Beloussov..

Mahajäetud nõukogude sõjaväehooned Paldiskis 1990. aastail

Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega (Pentagon). Teised olid Musta mere laevastiku baasis Sevastopolis Ukrainas ning kolmas – Sosnovõi Bori tuumajaama lähedal Leningradi oblastis. Õppekeskuses oli kaks allveelaeva esimese ja teise põlvkonna tuumareaktorit Delta-I ja Ehho-II ning trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks Taifun, Janki ja Delta I–IV klassi tuumaallveelaevadele.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.

Paldiski tuumareaktorid

Esimene tuumareaktor toodi Paldiski õppekeskusesse 1967. aastal ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks. Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. Reaktori võimsus oli 70 MW. Selles oli 180 tuumakütuse varrast, neist 50–60 kilogrammi uraan-235. Uraan-235 rikastusaste oli 20%. Reaktoris vahetati kütusevardaid 1980. aastal, vanad viidi minema raudteed pidi. Teine reaktor oli 90 MW võimsusega ja tunduvalt uuem. See käivitati 10. veebruaril 1983, tuumakütuse vardaid oli 250, kütus samasugune kui vanal reaktoril. Mõlemad reaktorid seisati 28. detsembril 1989, vanemal oli selleks ajaks töötunde 20 821 ja uuemal 5333.

Reaktorite sulgemisel keevitati nende külgedele metallplaadid ja peale ehitati 38 sentimeetri paksune betoonsarkofaag. Esialgu on kavas lasta reaktoritel sarkofaagis oma radioaktiivsust kaotada umbes 50 aastat. Sarkofaagi jäeti kaks avaust, üks mõõteriistade sisselaskmise tarvis, teine juhuks, kui peaks olema vajalik inimsekkumine.

2005-2008 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski sarkofaagide pikaajaline ohutu hoiustamine ja sellega seotud demonteerimistööd" raames paigaldati hoiustamistingimuste parandamiseks ja korrosioonikindluse tõstmise eesmärgil reaktorisektsioone ümbritsevatesse betoonsarkofaagidesse õhukuivatussüsteem, paigaldati reaktorisektsioonidele võimaliku saaste lekkimise operatiivseks avastamiseks seiresüsteem ja renoveeriti reaktoreid ümbritsev peahoone, parandades nii hoone ilmastikukindlust.

Aastatel 2014-2015 teostatud Euroopa Liidu projekt "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" selgitas välja reaktorisektsioonide lammutamise sobivaima viisi ja maksumuse ning Eestis tekkinud ja tulevikus tekkivate radioaktiivsete jäätmete lõppladustamiseks vajaliku lõppladustuspaiga tüübid koos maksumustega.

Paldiski objekti valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Tuumareaktorite avamine

Paldiski tuumareaktorite demonteerimise suhtes jõudsid Eesti ja Venemaa kokkuleppele 30. juulil 1994. 26. septembril 1995 kirjutas Eesti alla aktile, millega Vene Föderatsioon andis Paldiski Nõukogude Liidu tuumaallveelaevnike õppekeskuse tuumaobjekti üle Eesti Vabariigile. Akti sõlmimise aluseks oli see, et Vene Föderatsioon eemaldab objektilt kasutatud tuumkütuse ning viib selle Eestist välja. Eesti riigi kohustuseks jäi kogu objekt koos seal asuva radioaktiivse- ja mitteradioaktiivse saastega, sealhulgas allveelaevade reaktorisektsioonidega ohutuks muuta. Akt oli üheks eelduseks Paldiski objektile jäänud vene vägede lahkumisele Eestist (ülejäänud Eestist olid väed lahkunud juba 1994. aastal). Venemaa lubas reaktoritest ära viia tuumakütuse ning anda tuumareaktorid ja radioaktiivsete ainete hoidlad Eestile üle 30. septembriks 1995.

1995-2011 viidi Paldiski objektil läbi põhjalikud konserveerimis-, puhastus- ja rekonstrueerimistööd, sest objektil leidus hulgaliselt radioaktiivset- ja mitteradioaktiivset jääkreostust, mis oli ohuks pinna- ja põhjaveele ning pinnasele.

Reaktoreid saabus demonteerima 27 spetsialisti, 2 inimest reaktorikompleksi projekteerinud asutusest, sealhulgas peakonstruktor, ja 3 asjatundjat Venemaa ühest suurimast allveelaevade ehitamise keskusest Severodvinskist. 24. augustil 1994 kell 9.27 alustasid 8 Vene spetsialisti uuema, 90-megavatise reaktori kaane avamist. Töö kestis 3 tundi ja 3 minutit ning kulges kava kohaselt. Spetsialistid tõstsid kaane kõigepealt 5 sentimeetri kõrgusele, siis tehti mitu tundi mõõdistustöid ja lõpuks tõsteti kaas pealt. 20. septembril 1994 avasid tuumaspetsialistid 70 megavatise reaktori.

15. oktoobri 1995 hommikul kell 6 algas Paldiskis operatsioon tuumakütuse varraste äraviimiseks. Kell 9.53 lahkus tuumakütusega eriešelon veduri M62-1599 juhtimisel Paldiskist ja võttis suuna Tallinnale. Paldiskist saabus tuumaešelon Tallinna kaubajaama, kus vahetati välja vedur. Tallinnast läks sõit Tapale, kus tehti 8-minutiline tehniline peatus, ja edasi Narva. Narvas õiendati tolliformaalsused ning kell 18.05 ületas erirong Narva silla ja lahkus Eestist. Kinnitamata andmeil viidi tuumakütuse vardad Krasnojarski ettevõttesse Majak.

1999-2001 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski reaktorisektsioonide käitlemise alternatiivide hindamine" tulemusena leidis projekti ekspertkomisjon, et kiirgusohutuse ja jäätmete ladustamise seisukohast on otstarbekas alustada objekti olulisemaks jääkreostuse allikaks olevate reaktorisektsioonide lõpliku dekomissioneerimisega (lammutamisega) peale 50. aastast hoiustamist, see on orienteeruvalt 2040. aastal (hoiustamise alguseks loetakse 1989. aastat, millal reaktorite töö peatati).

Allveelaevade baas

Pärast Teise maailmasõja lõppu väljaehitatud Paldiski Lõunasadamas baseerusid esimestel aastatel Whiskey-tüüpi (NATO koodnimetus) diiselallveelaevad, mida ehitati aastatel 1951–1957.

Paldiskis dislotseerusid PBL 37. allveelaevade divisjoni 157. brigaad, sama divisjoni 22. ja 40. brigaad asusid Liepājas.

Paldiskis asus ka NSV Liidu sõjamerelaevastiku õppekeskus, mille koosseisus olevad laevad kuulusid Balti laevastiku koosseisu, erinevalt õppekeskusest, mis oli Põhjamere laevastiku alluvuses.

Paldiskis on nähtud ka väikeseid, umbes 30 meetri pikkuseid Piranha-tüüpi luure-diversiooniallveelaevu. Need on veeväljasurvega 150–220 tonni, meeskonnas on 4 inimest pluss 6 allveediversanti, kes vajaduse korral laevast välja lastakse. Seesuguste allveelaevade põhibaas oli Liepājas.

Intsidendid allveelaevadega

Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus 1970. aastate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.

1956. aasta oktoobris sõitis üks Tallinna poolt tulnud miiniristleja Suurupi väinas pooleks Paldiskist lahkunud M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) pardanumbriga M-200. Laev vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevas ellu. Soome ja Rootsi pakkusid abi laeva ülestõstmisel, kuid Nõukogude Liit keeldus abist, soovides sõjasaladust hoida. Selleks ajaks, kui nad ise laeva said üles tõstetud, oli meeskond ära lämbunud. Poolekssõidetud allveelaeva meeskonnast on 28 meest maetud Paldiskisse ühiskalmistule. Paldiskis töötanud laevastikuajaloo uurija Voldemar Grossbergi andmetel pääses sellest laevaõnnetusest siiski 7 meeskonnaliiget.

1956. aastal puhkes tulekahju allveelaeval M-257, kust 32 meeskonnaliikmest pääses samuti 7.

Samal aastal oli plahvatus laeval M-259. Kogu meeskond hukkus koos laevaga.

28. oktoobril 1981 sattus segastel asjaoludel Paldiskis paiknenud Whiskey-tüüpi diiselallveelaev S-363 Rootsi lähedal Karlskrona sissesõiduteel karile.

Juhtimine

Linnapead

• 1917–1936 Johannes Odres

---

• Mihhail Filimonov, Paldiski linna täitevkomitee esimees

---

• 1996–2000 Jaan Mölder (1994–1996 linnaosa vanem)
• 2000–2001 Mati Kadak
• 2001–2008 Kaupo Kallas
• 2008–2009 Jaan Mölder
• 2009–2010 Mare Leiten
• 2010–2013 Kaupo Kallas
• 2013 Stanislav Tšerepanov
• 2013–2014 Jaanus Ilumets
• 2014–2017 Tiit Peedu

Linnavolikogu esimehed

• 1996–1999 Anne Taklaja (1994–1996 halduskogu esimees)
• 1999–2000 Ain Verbo
• 2000–2001 Anne Taklaja
• 2001–2002 Mati Kadak
• 2002–2008 Jaan Mölder
• 2008–2009 Mati Kadak
• 2009–2010 Kaupo Kallas
• 2010–2013 Nikolai Pitšugov
• 2013–2017 Kaupo Kallas

Vaata ka

• Paldiski Põhikool
• Paldiski Ühisgümnaasium
• Paldiski raamatukogu
• Paldiski tänavate loend
• Biodiesel Paldiski
• Paldiski juga
• Paldiski–Padise tee
• Paldiski lipp
• Paldiski Lõunasadama tee
• Paldiski majaka tee
• Paldiski Nikolai kogudus
• Keila–Paldiski raudtee (osa Balti raudteest)
• Paldiski linnakalmistu
• Paldiski vapp
• Pallaste mõis
• Leetse-Lepiku talu kalmistu
• Paldiski allveelaevnike kalmistu
• Pakri tuulepark
• Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik

Kirjandus

• K-e. "Uus Eesti" küsib: Kas Paldiski sureb välja? Uus Eesti, 26. september 1935, nr 9, lk 2.
• Merkur. Paldiskist – unustatud linnast. Päevaleht, 9. juuli 1939, nr 182, lk 4.
• Paldiski otsib uut nime. Uus Eesti, 4. august 1939, nr 208, lk 9.
• Paldiski uueks nimeks "Lahe". Uus Eesti, 19. september 1939, nr 255, lk 2.

Välislingid

• Палдиски – маленький уголок Эстонии
• 360° aeropanoraam / aerofoto
• Euroopa Liidu projekti "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" lõpparuanne, 28. detsember 2015