Muusikažanr: erinevus redaktsioonide vahel
| 34. rida: | 34. rida: | ||
==Muusikažanrite ajalooline areng== |
==Muusikažanrite ajalooline areng== |
||
Kuni [[18. sajand]]ini määras muusikažanri eelkõige muusikateose funktsioon (nt [[ilmalik muusika|ilmalik]], [[vaimulik muusika|vaimulik]]), teksti sisu (nt [[motett]], [[missa]]) ning kompositsioonitehnika (nt [[fuuga]]). Seejärel tõusid tugevamini esile koosseis (nt [[keelpillikvartett (žanr)|keelpillikvartett]]), [[muusikavorm |
Kuni [[18. sajand]]ini määras muusikažanri eelkõige muusikateose funktsioon (nt [[ilmalik muusika|ilmalik]], [[vaimulik muusika|vaimulik]]), teksti sisu (nt [[motett]], [[missa]]) ning kompositsioonitehnika (nt [[fuuga]]). Seejärel tõusid tugevamini esile esitus koosseis (nt [[keelpillikvartett (žanr)|keelpillikvartett]]), [[muusikavorm]] (nt [[sonaat]]), esteetika ja sisu (nt ''[[opera seria]]'', ''[[opera buffa]]'', [[sümfooniline pilt]], [[sümfooniline poeem]]). Muusikateose kasvava individualiseerumisega kunstmuusikas kaotavad žanrid oma mõjujõu. [[Wolfgang Marx]]i arvates mõjutab tänapäeval muusikažanri nimetuse kasutamine heliteose pealkirjas oluliselt teose [[retseptsioon]]i. |
||
===Keskaeg=== |
===Keskaeg=== |
||
Redaktsioon: 29. märts 2020, kell 10:55
Muusikažanr ehk muusikaline žanr on muusikas kokkuleppeline kategooria, millesse heliteos või esituspraktika kuulub.
Muusikažanrit määrava kokkuleppe aluseks võivad olla kas heliteose enda või muusikalise kogemuse omadused.
Puudub ühtne kriteerium, kuidas muusikat žanriliselt määratleda. Määratlemise aluseks võib olla näiteks
- esituskoosseis;
- muusikaline struktuur;
- kõla;
- seotud sõnatekst;
- funktsioon (muusika esitamise koht, aeg, otstarve, kontekst);
- muusikastiil;
- muusikavorm.
Muusikažanr ja muusika funktsioon
Muusikažanri ja muusika funktsiooni seos on olnud ajalooliselt kõige rohkem avatud ümberdefineerimistele ja žanrite algse olemuse kadumisele.
Muusika funktsioon võib olla seotud kohaga, kus muusikat ette kantakse, näiteks:
- kammermuusika mõiste oli algselt seotud esitamisega aristokraatlikes "kambrites" vastandina näiteks kirikule. Samas alates 18. sajandist, kui muusika muutus järjest kättesaadavamaks ka madalamatele seisustele, mängis muusika "kammermuusikaks" määratlemisel rolli pigem esituskoosseis või -stiil, sest kammermuusikat hakati žanri piire ületades mängima ka kodanlikes kontserdisaalides
- koomilise ooperi (opéra comique) žanr on saanud 19. sajandil nimetuse samanimeliselt Pariisi teatrimajalt, kus vastavaid teoseid esitati. Aja jooksul hakati koomilist ooperit järjest enam esitama ka varem ainult n-ö tõsisele ooperile spetsialiseerunud teatrites.
Muusika žanriline nihe võis toimuda seoses piiravate tingimustega, milles helilooja töötas, näiteks:
- kiriku teenistuses olevad heliloojad olid tihti sunnitud kohandama algselt ilmalikud žanrid kantaadi, sonaadi ja ooperi ümber vaimulikuks kantaadiks, kirikusonaadiks või oratooriumiks.
- algne seltskonnatants menuett leidis aristokraatliku publiku nõudmisel tee ka sümfooniasse.
- romantismi ajal tekkinud tarbemuusika (Gebrauchsmusik) emantsipatsioon ja jõudmine n-ö absoluutsesse muusikasse näitab, et muusikažanrid ei ole muutumatud.
20. sajandi heliloojad on üldiselt loobunud puhastest muusikažanritest ja eelistavad pigem segatud žanre, näiteks kammersümfoonia või performance. Näiteks John Cage loobus oma radikaalsete, muusika mõiste piire kompavate eksperimentidega täielikult nii heliteose kui ka muusikažanri mõistest.
Muusikažanr ja muusikavorm
Muusikažanr võib saada nimetuse samanimeliselt muusikavormilt. Sellest hoolimata on muusikažanr ja muusikavorm erinevad mõisted. Muusikavorm on heliteose struktuurset ülesehitust kirjeldav kategooria, näiteks sonaadivorm ehk sonaat-allegro, mida kasutatakse tihti nii sonaadi, sümfoonia kui ka instrumentaalkontserdi esimeses osas. Samas muusikažanrites nagu sonaat, sümfoonia või instrumentaalkontsert võib sonaadivorm ka puududa.
Muusikažanr ja muusikastiil
Levimuusikas ei tehta tihti vahet muusikažanril ja muusikastiilil.
Muusikažanrite ajalooline areng
Kuni 18. sajandini määras muusikažanri eelkõige muusikateose funktsioon (nt ilmalik, vaimulik), teksti sisu (nt motett, missa) ning kompositsioonitehnika (nt fuuga). Seejärel tõusid tugevamini esile esitus koosseis (nt keelpillikvartett), muusikavorm (nt sonaat), esteetika ja sisu (nt opera seria, opera buffa, sümfooniline pilt, sümfooniline poeem). Muusikateose kasvava individualiseerumisega kunstmuusikas kaotavad žanrid oma mõjujõu. Wolfgang Marxi arvates mõjutab tänapäeval muusikažanri nimetuse kasutamine heliteose pealkirjas oluliselt teose retseptsiooni.
Keskaeg
- gregoriuse koraal
- cantiga
- lauda spirituale
- organum
- conductus
- motett
- rondellus
- estampii
- saltarello
- ballata
- caccia
- madrigal
- ballade
- rondeau
- virelai
Renessanss
- Ayr, aria
- Ballade
- canzon
- galjard
- intermedio
- kantsoon
- koraal
- lauda
- madrigal
- madrigalikomöödia
- vaimulik madrigal
- Missa
- motett
- motett-šansoon
- ooper
- pavaan
- Ricercar
- sonata
- šansoon
- Tiento
- Toccata
Barokk
- Allemande
- Canon
- Cantata
- Chaconne
- Concerto
- Courante
- Fuuga
- Gavott
- Gigue
- Missa
- Menuett
- Ooper
- Oratoorium
- Partiita
- Passakalja (passacaglia)
- Passepied
- Prelüüd
- Saraband
- Sinfonia
- Sonaat
- Süit
Klassitsism ja romantism
- Bagatell
- Ballade
- Ballett
- Caprice
- Carol
- Concerto
- Dance
- Divertimento
- Étude
- Impromptu
- Intermezzo
- Missa
- Masurka
- Marss
- Music-hall
- Nokturn
- Ooper
- Oratorio
- Polonees
- Prelüüd
- Kvartett
- Kvintett
- Reekviem
- Rhapsody
- Rondo
- Scherzo
- Serenaad
- Sinfonia concertante
- Sonaat
- Symphony
- Süit
- Waltz
20. ja 21. sajand
- Ballet
- Burlesque
- Cabaret
- Concerto for Orchestra
- Electronic music
- Film score
- Džäss
- Musical theatre
- Opera
- Popular song
- Protest song
- Soundtrack
- Vaudeville