Enzo Ferrari: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
P lisatud JÄRJESTA (booster) |
||
| 52. rida: | 52. rida: | ||
{{viited}} |
{{viited}} |
||
{{JÄRJESTA:Ferrari, Enzo}} |
|||
[[Kategooria:Itaalia inimesed]] |
[[Kategooria:Itaalia inimesed]] |
||
[[Kategooria:Sündinud 1898]] |
[[Kategooria:Sündinud 1898]] |
||
Redaktsioon: 15. märts 2020, kell 00:32
 | See artikkel vajab toimetamist. |
| Enzo Anselmo Giuseppe Maria Ferrari | |
|---|---|
 Enzo Ferrari | |
| Sündinud |
18. veebruar 1898 Modena, Itaalia |
| Surnud |
14. august 1988 Maranello, Itaalia |
| Rahvus | itaallane |
| Tegevusala | võidusõitja |
| Abikaasa | Laura Dominica Garello Ferrari |
| Lapsed | Alfredo Ferrari, Piero Ferrari |
Enzo Anselmo Giuseppe Maria Ferrari (tuntud ka kui Drake, l'Ingegnere, il Grande Vecchio) (18. veebruar 1898 – 14. august 1988) oli Itaalia võidusõitja ja ettevõtja, kes asutas Ferrari autotööstuse ja Scuderia Ferrari võidusõiduvõistkonna, mis kannab tänaseni tema nime.
Perekond
Enzo Ferrari sündis perre teise lapsena, tal oli vanem vend Alfredo Junior Ferrari. Tema isa juhtis kohalikku metallitööstust, mis valmistas rongidele telgi[küsitav].[1]
1923. aastal abiellus Enzo Ferrari Laura Dominica Garelloga ning sai 1932. aasta jaanuaris poeg Alfredo isaks. 1945. aastal sündis teine poeg Piero.[2]
Noorus
Esimest korda käis Enzo koos isa ja vennaga Bologna ringrajal võidusõitu vaatamas, kui oli 10-aastane. Lapseeas unistas ta saada ooperilauljaks või spordiajakirjanikuks, kuid soovis samal ajal tegeleda ka võidusõiduga. Neist viimane saigi kõige domineerivamaks osaks tema elust.[3]
Karjäär
Enzo Ferraril oli võidusõitjana raske, kuid edukas karjäär. 1919. aastal töötas ta mootoritestjana CMN-is ning samal aastal tegi oma debüütvõistluse, lõpetades 4. kohaga. 1920. aastal lahkus Enzo CMN-ist ning liitus Alfa Romeo võistkonnaga.[2]
Pärast 1923. aasta Circuito del Savio võitmist kohtus Ferrari tolleaegse tipplenduri Francesco Baracca vanematega, kes kinkisid talle oma lapse lennuki peale kleebitud olnud hobuse-embleemi. Tulevikus sai see embleem Ferrari autode sümboliks.[2]
1929. aastal moodustas Enzo Ferrari oma võidusõiduvõistkonna Scuderia Ferrari, mis oli ametlik Alfa Romeo tehasetiim.[2]
1937. aastal pidi Enzo oma tiimi tegevuse ajutiselt lõpetama, sest Alfa Romeo soovis täielikku kontrolli oma tehasetiimi üle.[4] Pärast Alfa Romeost lahkumist avas ta Auto Avio Costruzioni autotehase Modenas, et hakata ise võidusõiduautosid ehitama, kuid II maailmasõja alguses jäi ta valitseva võimu tõttu tehasest ilma.[2]
Pärast II maailmasõja lõppu 1947. aasta märtsis valmis esimene Ferrari autotehase auto 125 S. Enzo Ferrari võistkonna Scuderia Ferrari uus debüüt sooritati 1948. aastal Turinis ja esimene võit saadi aasta hiljem Lago di Gardas. Tähtsamaid võite saadi 1949. aastal Le Mansi 24 tunni võidusõidul autoga Ferrari 166M. 1950. aastal hakati osalema ka Vormel 1 võidusõidusarjas[4] ning seal tuldi esimest korda maailmameistriks 1952. aastal.[5]
1960. aastate lõpus tekkisid Ferrari firmal finantsraskused. 1969. aastal oli ta sunnitud müüma 50% firma osalusest Fiatile ning peagi astus tagasi firma juhataja kohalt.[4]
Viimane Scuderia Ferrari võidetud võistlus, mida Enzo Ferrari enne oma surma pealt nägi, toimus 1987. aastal.[1]
Enzo Ferrari muuseum
2012. aastal avati Enzo Ferrari sünnikodus Modenas tema saavutuste auks muuseum. Muuseumikompleks koosneb kahest osast: sünnikodu ja Enzo Ferrari isa töökoda. Kaetud pindala kokku on ligi 2500 m². Muuseumis on ka tähtsamad eksemplarid Ferrari autodest ja interaktiivne projektsioon Enzo Ferrari 90 aasta pikkusest elust.[6]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 "Enzo Ferrari". Vaadatud 27.03.2019.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Enzo Ferrari". Biography. Vaadatud 27.03.2019.
- ↑ John Starkey (2004). The First Ferrari. Lk 2.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "The Man - Enzo Ferrari". Italia Autosport. 18.08.2016. Vaadatud 27.03.2018.
- ↑ Jonathan Noble, Mark Hughes. Formula One Racing For Dummies. Lk 81.
- ↑ "The Enzo Ferrari Museum in Modena". Motor Web Museum. Vaadatud 26.03.2019.