Eduard Vilde: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 6. veebruar 2020, kell 15:33

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik ja Eesti diplomaat, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja eesti kirjanduses.

Vilde peateoseks on ajalooliste romaanide triloogia "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja "Prohvet Maltsvet". Hästi on tuntud draama "Tabamata ime", komöödia "Pisuhänd" ja romaan "Mäeküla piimamees". Teoste alusel on vändatud ka mängufilme ("Vigased pruudid", "Külmale maale" ja Mäeküla piimamees).

Kirjaniku auks on püstitatud mitmeid mälestusmärke ja tema järgi on nimetatud tänavaid, koole, kolhoose ja teater. Tegutseb Eduard Vilde muuseum ning antakse välja Eduard Vilde nimelist kirjandusauhinda.

Isiklikku

Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe.

Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga.

Pseudonüümid

Edwardo Wilde, Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.

Looming

Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).

Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.

Maapao-aastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.

Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).

Pildid

Eduard Vilde kunagine elukoht Tartus, Tähtvere tänav 6
Vilde mälestustahvel Tähtvere 6 hoonel
Tartu südalinnas Vildele ja Oscar Wilde'ile pühendatud mälestusmärk

Teosed

"Musta mantliga mees" (1886)
"Kuhu päike ei paista" (1888)
"Kõtistamise kõrred" (1888)
"Karikas kihvti" (1893)
""Linda" aktsiad" (1894)
"Külmale maale" (1896)
"Raudsed käed" (1898)
"Mahtra sõda" (1902)
"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903)
"Prohvet Maltsvet" (1905–1908)
"Jutustused" (1913)
"Mäeküla piimamees" (1916)
"Tabamata ime" (1912)
"Pisuhänd" (1913)
"Side" (1917)
"Rahva sulased" (lõpetamata, Looming 1934/1–3)
jutustus "Jobu"
"Minu esimesed triibulised"

Tunnustused

Eesti Ajakirjanikkude Ühingu auliige 1925
Tartu Ülikooli audoktor, 19. november 1929
Kotkaristi III klassi teenetemärk, 6. juuni 1930

Mälestuse jäädvustamine

Alates 1946. aastast tegutseb Eduard Vilde muuseum.

Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamiseks algatati 1965. aastal Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind.

Eduard Vilde nimeline tänav on õige mitmes Eesti asulas. Lisaks asub Tallinnas Mustamäe linnaosas Eduard Vilde tee, mille järgi on omakorda nime saanud improvisatsioonikomöödia Vilde tee.

Tartus tegutses aastatel 1959–1991 Eduard Vilde nimeline Tartu Rahvateater. Rahvateatri järjepidevuse jätkajaks peab end 2005. aastal loodud MTÜ Vilde Teater.

Tallinna Ülikooli eelkäijaks olnud Tallinna Pedagoogiline Instituut kandis vahemikus 1955–1992 nime Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut. Samuti tegutseb Juuru alevikus Juuru Eduard Vilde Kool.

Kirjaniku auks sai nime mitu kolhoosi: kolhoos Põlva rajoonis ja kolhoos Rakvere rajoon.

Tallinnas tegutseb MTÜ Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts.

Eduard Vilde monumentaalkunstis

1959 – Eduard Vilde monument Muugal (skulptor Ferdi Sannamees)
1965 – Eduard Vilde monument Tallinnas (skulptor Albert Eskel, arhitekt Allan Murdmaa)
1965 – Eduard Vilde monument Pajustis (skulptor August Vomm, arhitekt Ilmar Bork)
1999 – Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur Tartus (skulptor Tiiu Kirsipuu)

Viited

Kirjandus

"Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes: memuaarmaterjale ja dokumente". Koostanud Karl Mihkla ja Elem Treier. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960, 296 lk
Villem Alttoa, "Eduard Vilde" (lühimonograafia). Sari Eesti kirjamehi, Eesti Raamat, Tallinn 1965, 236 lk
"Eduard Vilde sõnas ja pildis". Koostanud Juhan Käosaar. ER, Tallinn 1966, 204 lk
Karl Mihkla, "Eduard Vilde elu ja looming". Eesti Raamat, Tallinn 1972, 516 lk
Villem Alttoa, "Eduard Vilde sõnameistrina" (monograafia). ER, Tallinn 1973, 454 lk
Romulus Tiitus ja Elem Treier, "Lõbus Vilde" (karikatuurid kommentaaridega). Kirjastus Kunst, Tallinn 1976, 160 lk
"Igihaljas Vilde. Artikleid 2005–2009" (Eduard Vilde 140. sünniaastapäeva puhul 4.–5. märtsil 2004 Tartu Kirjanduse Majas toimunud konverentsi laiendatud kogumik). Koostaja Livia Viitol. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2009, 132 lk; ISBN 9789985954485
Livia Viitol, "Eduard Vilde". Tänapäev, Tallinn 2012, 384 lk; ISBN 9789949271870
"Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile". Hea Lugu, 2015, 256 lk

Välislingid

Eduard Vilde Muuseum Kadriorus
Jaanus Vaiksoo, Tundmatu Vilde ja tuntud Vilde EPL 21. aprill 2006
Linda Kaljundi. Eesti lugu: Eduard Vilde "Mahtra sõda" EPL, 3. jaanuar 2009
Kairi Toomet. Eduard Vilde novellikirjanikuna Sirp, 29. jaanuar 2009
Eduard Vilde Krisostomuses
Eduard Vilde Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

@@ 7. rida: / 7. rida: @@
 Kirjaniku auks on püstitatud mitmeid mälestusmärke ja tema järgi on nimetatud tänavaid, koole, kolhoose ja teater. Tegutseb [[Eduard Vilde muuseum]] ning antakse välja [[Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind|Eduard Vilde nimelist kirjandusauhinda]].
-==Elulugu==
-Eduard Vilde oli pärit [[mõisateenija]] perekonnast. Ta kasvas [[Muuga mõis]]as.
-Aastatel [[1878]]–[[1882]] õppis ta [[Tallinna kreiskool]]is.
-Aastatel [[1883]]–[[1886]] töötas ta ajalehe [[Virulane]] toimetuses, [[1887]]–[[1890]] ajalehe [[Postimees]] toimetuses. Aastatel [[1890]]–[[1892]] oli ta [[Berliin]]is vabakutseline ajakirjanik, [[1893]]–[[1896]] töötas taas Postimehe toimetuses.
-Aastal [[1896]] elas ta [[Moskva]]s.
-Aastatel [[1897]]–[[1898]] toimetas ta [[Narva]]s ajalehte [[Virmaline]], [[1898]]–[[1901]] töötas Tallinnas ajalehes [[Eesti Postimees]], [[1899]] [[Rahva Lõbu-Leht|Rahwa Lõbu-Lehe]] toimetajana, [[1901]]–[[1904]] Tallinnas ajalehe [[Teataja]] ja [[1904]]–[[1905]] [[Tartu]]s ajalehe [[Uudised]] toimetuses.
-[[1905]]. aastal oli Vilde Tartus [[Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus|Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse]] loojate seas.<ref>[http://www.sotsdem.ee/sotsiaaldemokraadid-riigi-rajajate-ja-hoidjatena/ Vilde poliitilised vaated]</ref> Aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis [[1917]]. aastani. Pagulasena elas ta koos elukaaslase [[Linda Jürmann]]iga (1880–1966) [[Šveits]]is, [[Soome]]s ([[1906]] toimetas seal satiiriajakirja [[Kaak (väljaanne)|Kaak]]), Saksamaal, [[New York|New Yorgis]] ([[1911]]), [[Kopenhaagen]]is (1911–1917) ja mujal.
-Pärast [[veebruarirevolutsioon]]i tegutses ta 1917–[[1918]] [[Estonia teater|Estonia teatri]] [[dramaturg]]ina.
-[[Pilt:Eduard Vilde haud.jpg|pisi|Eduard Vilde haud]]
-Aastatel [[1919]]–[[1920]] oli ta diplomaatilises teenistuses – 1919. aasta algul määras [[Eesti Ajutine Valitsus]] Vilde teadetebüroo juhatajaks [[Kopenhaagen]]isse ning sama aasta lõpus saadikuks [[Berliin]]i<ref>[http://www.estemb.de/static/files/092/malestuskillud.pdf Mälestuskillud. Artiklite kogumik Eesti ja Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 85. ja taassõlmimise 15. aastapäevaks]</ref>, milliselt kohalt ta vabastati 5. oktoobril 1920.<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00191_t.jpg&tbn=1&pgn=10&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=c29ce06996622aaf4e6c17a19b89cca9</ref>
-Aastatel [[1920]]–[[1923]] oli ta Berliinis vabakutseline, alates [[1923]]. aastast elas Tallinnas.
-Eduard Vilde suri oma kodus 26. detsembril [[1933]]. aastal ja temast esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas [[Metsakalmistu]]le. Nii nagu ta ei olnud ennast kunagi laulatada lasknud, nii nüüdki soovis ta ilmalikult maetud saada. Abikaasa [[Linda Vilde]] korraldamisel sai Vildest 30. detsembril 1933 esimese inimene, kes Metsakalmistul mittepühitsetud mulda sängitati.<ref>[https://sobranna.postimees.ee/4318327/linda-jurmann-vilde-pani-koos-eduardiga-eestis-vabaabielule-aluse?_ga=2.154129009.893293850.1510445982-1220928578.1428108633 "Linda Jürmann-Vilde pani koos Eduardiga Eestis vabaabielule aluse."] ''[[Postimees]]'' 21. november 2017.</ref>
 ==Isiklikku==