Edmond Huot de Goncourt

Edmond Huot de Goncourt koos oma vennaga

Edmond Louis Antoine Huot de Goncourt [edm'oon lu'ii antu'aan ü'oo dö gonk'uur] (26. mai 1822 Nancy – 16. juuli 1896 Champrosay) oli prantsuse kirjanik, kriitik ja kirjastaja, Goncourti Akadeemia asutaja.

Koos oma noorema venna Jules Huot de Goncourt'iga (1830–1870) avaldas ta hulga romaane ja paljuköitelise "Päeviku", mis sisaldab rohkesti kultuurilooliselt väärtuslikku materjali.

Pärast venna surma jätkas ta iseseisvat kirjanduslikku tegevust. Ta andis välja romaanid "Neiu Elisa" ("La fille Élisa", 1875), "Vennad Zemgannod" ("Les frères Zemganno", kahe tsirkuseakrobaadi lugu, 1879) ja "Faustin" ("La Faustin", näitlejatar Rachelle'i (1821–1858) elul põhinev lugu, 1882). Lisaks andis ta välja illustreeritud monograafiad Utamarost (1891) ja Hokusanist (1896).

Ta pühendas kogu oma varanduse Goncourti Akadeemia asutamisele ja juhtimisele. Edmondi venna Julesi mälestuseks annab akadeemia alates 1903 iga aasta detsembris, Julesi sünnipäeva paiku välja Goncourti auhinna, mis on kõige prestiižsem prantsuskeelse kirjanduse auhind. See antakse iga aasta parima ilukirjandusliku proosateose eest. Läbi aegade ainsana on Goncourti auhinna kaks korda võitnud Romain Gary.

Teosed eesti keeles

• "Vennad Zemganno" (romaan). Tõlkinud Marta Sillaots, A. Org'i kirjastus, Tallinn 1929, 168 lk
• E. ja J. Goncourt'i päevikust. Tõlkinud J. S. (= Johannes Semper) – Looming 1940, nr 4, lk 419–426; samas lk 405–418 J. Semperi artikkel "Kirjanike päevikud" (Goncourtide päevikust lk 413–414); tekstid loetavad ka digiteeritud ajakirjanduse aadressil
• Edmond ja Jules de Goncourt, "Germinie Lacerteux" (romaan). Tõlkinud Kaja Riesen. Eesti Raamat, Tallinn 2010, 142 lk; ISBN 9789985657768

Kirjandus

• Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu". Tõlkinud August Annist ja Heiti Talvik, RK "Teaduslik Kirjandus", Tartu 1941, lk 256–263