Pöide vald: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Risto est (arutelu | kaastöö)
32. rida: 32. rida:


==Ajalugu==
==Ajalugu==
Veel keskmisel kiviajal oli pea kogu Pöide ala Litoriinamerest üle ujutatud. Venekirve-kultuuriajastust (1500-600 eKr.) on Pöide aladel kujunenud juba selge püsiasustus.
Valla alal on varem olnud [[Pöide külanõukogu]] ja [[Uuemõisa vald (Pöide kihelkond)|Uuemõisa vald]] (''Gemeinde Neuenhof'').


Kihelkond oli muistsete läänemere-soome hõimude halduslik-territoriaalne üksus Eestis juba esimese aastatuhande lõpust. Kihelkonna keskuseks oli linnus. Pöide koos Muhuga moodustasid muinasaja lõpul Horele-Mone nimelise kaksikkihelkonna. See siiski oletatav kaksikkihelkond lõhestus kristliku ajastu algul kaheks iseseisvaks kiriklikuks kihelkonnaks - Muhuks ja Pöideks.
Pöide vald moodustati 1991. aasta 26. septembril.<ref name="riigiteataja1991" />

Varaseimas meieni ulatunud Saaremaa üksikuid maakohti loendavais ürikuis nimetatakse seda ala, mis moodustas Pöide ja Jaani kihelkonna, Horeleks. Horele nimega, mis on säilinud praeguse Ardla (veel XVI sajandil Hordele) küla nimes, esineb Pöide ainult ühe korra ja nimelt 1233. aastail teostatud Saaremaa jagamist äramärkivais ürikuis, mille järgi Horele ja Mone, langesid ordule. 1254. aastast alates rakendatakse kihelkonna kohta eranditult ainult Pöide (Peude) nime, mis kuni XVII sajandi lõpuni haaras ka hilisemat Jaani kihelkonda.

Põllupinna headuse tõttu kujunes asustus Pöides juba muinasajal tihedamaks kui Saaremaa teistes osades. Varasem asustus paiknes piki tervet kihelkonda läbivat maanteed ja selle lähemas naabruses praeguste Ardla, Muiküla ja Tornimäe ümbruses. Selle rühma esiajalooline keskus näikse olnud Ardla, mis andis oma nime - Horele - tervele kihelkonnale. Hõredamalt ja osaliselt koguni täiesti asustamata olid rannikualad.

13. sajandi teisel poolel rajab Liivimaa Ordu Pöidele linnuse. 14. sajandi esimesel poolel ehitati see ümber suurejooneliseks kihelkonnakirikuks. Pöide Maarja kirik on Saaremaa kõige suurem kivikirik. Ümber selle tekib kihelkonna keskus ja selleks oli Levala küla kuni 1918. aastani omades kolm kauplust ja kõrtsi.

1564. aastal. müüs ordufoogt Heinr. Lüddinghausen-Wulff Maasilinna foogtkonna Taani kuningale Friedrich II, millega algas Pöides Taani aeg. Taani võimu esimesed aastad tõid kihelkonnale küllaltki suuri raskusi, eriti just nende võitluste näol, mida peeti taanlaste ja rootslaste vahel Maasilinna lossi pärast. Et taanlastel oli raskusi lossi kaitsmisega, siis lasksid nad ta 1576. aastal. õhku. Sõdade tagajärjel vähenes ja vaesus kihelkonna rahvastik, paljud talud ja isegi terved külad jäid tühjaks ja kadusid. Enne kui rahvaarvu juurddekasv suutis tõsta asustuse endisele tasemele, puhkes uus sõda. 1611. aasta sügisel tungisid rootslaste väesalgad Muhu kaudu Pöidesse ja jäid siia talvekorterisse. 1612. aasta jaanuaris tungisid nad siit ühes mandrilt saabunud uute vägedega edasi ja laastasid kogu maakonna, viies lahkudes hulgana kaasa siinseid talupoegi. 1618. aastal oli Pöides 50% kõigest talurahva valdamisel olevast kultuurmaast söötis.

Eramõisade valduste kõrval oli Pöides üle 100 adramaa talumaad; need maad ei moodustanud asustuslikult omaette suletud tervikuid, vaid asusid enamuses hajavaldusena riigi kätte jäänud talumaade hulgas. Nii oli Reinu mõisa valdamisel Kahutsi küla ja üksikuid talusid Iruste ja Levala külast. Jaani kihelkonda kuulus muuhulgas siit Are küla. Otimõisa päralt oli enamik Veere ja osa Välta külast. Kingli mõisa valduses aga Neemi, Pahavalla ja Kuke küla.

Rootsi ajal asutati siia endisele kolmele ametkonnale lisaks veel neljas - Laimjala (Gustafsdahl) ametkond, samanimelise mõisaga keskuses. Pöördelisema tähendusega siinsele talurahvale oli Karl XI poolt alustatud agraarreform, mis tõi põhilisi muudatusi talurahva sotsiaalsesse ellu.

Raskelt tabasid kihelkonda Põhjasõda ja katk. Venelaste röövsõda ja taud nõudsid kohutavaid ohvreid. Suremuse tagajärjel tühjaks jäänud talude ja maade hulk oli ääretult suur. See kestis aastakümneid, enne kui maa kosus. Veel 1731. aastal oli Pöides 426 täiesti tühja, söötis talu ja ainult 290 asustatud talu; seejuures oli viimaste tööjõud ja vahendite hulk nii väike ja nõrk, et ei suudetud kaugeltki majandada taludele kuuluvaid maid ennekatkuaegses ulatuses. Rahu saabudes talurahva arv vaatamata üha raskenevaile elutingimusile ja halvenevale õiguslikule ja majanduslikule seisundile kasvas siiski jõudsasti.

1848. aastal oli Pöide kihelkonnas 2413 elanikku. Seoses tsaarivalitsuse poolt soositud usuvahetuse aktiivsusega piirkonnas valmis 1873. aastal Tornimäel Neitsi Maria kirik. See tegutseb siiani ja on Saaremaa kõige suurem vene õigeusu kirik. Koos kirikuga ehitati Tornimäele pastoraat, köstri maja ja koolimaja. Raske nälg tabas Pöidet 1868. ja 1869.aasta viljaikalduse tõttu. Puhkenud näljahädast ja sellele seltsinud taudidest pääses kihelkond alles väljastpoolt tulnud toetuse ja riikliku viljalenu abil.

Kirikuliselt oli kogu Saaremaa XIX sajandi keskel jaotatud 13 kihelkonnaks. 1891. aastaks oli tollase Uuemõisa vallaga liidetud Keskvere, Reina, Tumala-Orissaare ja Pöide kirikuvald. Valla keskus asus Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad aga Maasi valda.

1905. aasta revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski ei juhtunud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuu'ga eesotsas andis Pöide Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905. aastal said kuulsaks "pöidulaste parteina". Karistussalk saabus Pöidesse vana-aasta õhtul 1905 ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken. Eriti otsitud siin E. Sarapuud ja M. Trulli. Neil aga oli õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908. aastal karistati teda 3-aastase kindlusvangistusega.

1905.a. revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski ei juhtunud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuu'ga eesotsas andis Pöide Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905.a. said kuulsaks "pöidulaste parteina". Karistussalk saabus Pöidesse vana-aasta õhtul 1905 ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken. Eriti otsitud siin E. Sarapuud ja M. Trulli. Neil aga oli õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908.a. karistati teda 3-aastase kindlusvangistusega.

Valla alal oli Nõukogude ajal [[Pöide külanõukogu]], Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel moodustati 1991. aasta 26. septembril Pöide vald.<ref name="riigiteataja1991" />


==Vaatamisväärsused==
==Vaatamisväärsused==

Redaktsioon: 31. jaanuar 2020, kell 09:08

 See artikkel on aastatel 1991–2017 eksisteerinud valla kohta; 1939 loodud valla kohta vaata artiklit Pöide vald (1939).

Pöide vald

Pindala: 123,6 km²
Elanikke: 852 (1.01.2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 6,9 in/km²
EHAKi kood: 0634[2] Muuda Vikiandmetes
Keskus: Tornimäe
Pöide valla asendikaart

Pöide vald oli vald Saare maakonnas.

Vald liitus 2017. aastal Eesti omavalitsuste haldusreformi käigus kõigi Saaremaal asunud valdadega ühtseks Saaremaa vallaks.[3]

Pöide viimane vallavanem oli Andres Hanso.[4]

Külad

Ardla, Are, Iruste, Kahutsi, Kakuna, Kanissaare, Keskvere, Koigi, Kõrkvere, Kärneri, Kübassaare, Leisi, Levala, Metsara, Mui, Muraja, Neemi, Nenu, Oti, Puka, Pöide, Reina, Sundimetsa, Talila, Tornimäe, Ula, Unguma, Uuemõisa, Veere, Välta

Loodus

Lahed

Harju laht, Leetse laht, Muraja laht, Nenu laht, Nõudla laht, Udriku laht, Undu laht

Poolsaared

Kübassaare poolsaar, Muraja poolsaar, Täkksaare poolsaar, Undu poolsaar

Laiud

Aavilaid, Anulaid, Kalmelaid, Kõrgelaid (Muraja lahes), Kõrgelaid (Kiudu lõpes), Lehmlaid, Loomalaid, Madallaid, Oitma laid, Pihlalaid, Pikklaid, Pisselaid, Rooglaid, Suuregilaid, Suutselaid, Tumalaid, Udriku laid, Villemi laid

Ajalugu

Veel keskmisel kiviajal oli pea kogu Pöide ala Litoriinamerest üle ujutatud. Venekirve-kultuuriajastust (1500-600 eKr.) on Pöide aladel kujunenud juba selge püsiasustus.

Kihelkond oli muistsete läänemere-soome hõimude halduslik-territoriaalne üksus Eestis juba esimese aastatuhande lõpust. Kihelkonna keskuseks oli linnus. Pöide koos Muhuga moodustasid muinasaja lõpul Horele-Mone nimelise kaksikkihelkonna. See siiski oletatav kaksikkihelkond lõhestus kristliku ajastu algul kaheks iseseisvaks kiriklikuks kihelkonnaks - Muhuks ja Pöideks.

Varaseimas meieni ulatunud Saaremaa üksikuid maakohti loendavais ürikuis nimetatakse seda ala, mis moodustas Pöide ja Jaani kihelkonna, Horeleks. Horele nimega, mis on säilinud praeguse Ardla (veel XVI sajandil Hordele) küla nimes, esineb Pöide ainult ühe korra ja nimelt 1233. aastail teostatud Saaremaa jagamist äramärkivais ürikuis, mille järgi Horele ja Mone, langesid ordule. 1254. aastast alates rakendatakse kihelkonna kohta eranditult ainult Pöide (Peude) nime, mis kuni XVII sajandi lõpuni haaras ka hilisemat Jaani kihelkonda.

Põllupinna headuse tõttu kujunes asustus Pöides juba muinasajal tihedamaks kui Saaremaa teistes osades. Varasem asustus paiknes piki tervet kihelkonda läbivat maanteed ja selle lähemas naabruses praeguste Ardla, Muiküla ja Tornimäe ümbruses. Selle rühma esiajalooline keskus näikse olnud Ardla, mis andis oma nime - Horele - tervele kihelkonnale. Hõredamalt ja osaliselt koguni täiesti asustamata olid rannikualad.

13. sajandi teisel poolel rajab Liivimaa Ordu Pöidele linnuse. 14. sajandi esimesel poolel ehitati see ümber suurejooneliseks kihelkonnakirikuks. Pöide Maarja kirik on Saaremaa kõige suurem kivikirik. Ümber selle tekib kihelkonna keskus ja selleks oli Levala küla kuni 1918. aastani omades kolm kauplust ja kõrtsi.

1564. aastal. müüs ordufoogt Heinr. Lüddinghausen-Wulff Maasilinna foogtkonna Taani kuningale Friedrich II, millega algas Pöides Taani aeg. Taani võimu esimesed aastad tõid kihelkonnale küllaltki suuri raskusi, eriti just nende võitluste näol, mida peeti taanlaste ja rootslaste vahel Maasilinna lossi pärast. Et taanlastel oli raskusi lossi kaitsmisega, siis lasksid nad ta 1576. aastal. õhku. Sõdade tagajärjel vähenes ja vaesus kihelkonna rahvastik, paljud talud ja isegi terved külad jäid tühjaks ja kadusid. Enne kui rahvaarvu juurddekasv suutis tõsta asustuse endisele tasemele, puhkes uus sõda. 1611. aasta sügisel tungisid rootslaste väesalgad Muhu kaudu Pöidesse ja jäid siia talvekorterisse. 1612. aasta jaanuaris tungisid nad siit ühes mandrilt saabunud uute vägedega edasi ja laastasid kogu maakonna, viies lahkudes hulgana kaasa siinseid talupoegi. 1618. aastal oli Pöides 50% kõigest talurahva valdamisel olevast kultuurmaast söötis.

Eramõisade valduste kõrval oli Pöides üle 100 adramaa talumaad; need maad ei moodustanud asustuslikult omaette suletud tervikuid, vaid asusid enamuses hajavaldusena riigi kätte jäänud talumaade hulgas. Nii oli Reinu mõisa valdamisel Kahutsi küla ja üksikuid talusid Iruste ja Levala külast. Jaani kihelkonda kuulus muuhulgas siit Are küla. Otimõisa päralt oli enamik Veere ja osa Välta külast. Kingli mõisa valduses aga Neemi, Pahavalla ja Kuke küla.

Rootsi ajal asutati siia endisele kolmele ametkonnale lisaks veel neljas - Laimjala (Gustafsdahl) ametkond, samanimelise mõisaga keskuses. Pöördelisema tähendusega siinsele talurahvale oli Karl XI poolt alustatud agraarreform, mis tõi põhilisi muudatusi talurahva sotsiaalsesse ellu.

Raskelt tabasid kihelkonda Põhjasõda ja katk. Venelaste röövsõda ja taud nõudsid kohutavaid ohvreid. Suremuse tagajärjel tühjaks jäänud talude ja maade hulk oli ääretult suur. See kestis aastakümneid, enne kui maa kosus. Veel 1731. aastal oli Pöides 426 täiesti tühja, söötis talu ja ainult 290 asustatud talu; seejuures oli viimaste tööjõud ja vahendite hulk nii väike ja nõrk, et ei suudetud kaugeltki majandada taludele kuuluvaid maid ennekatkuaegses ulatuses. Rahu saabudes talurahva arv vaatamata üha raskenevaile elutingimusile ja halvenevale õiguslikule ja majanduslikule seisundile kasvas siiski jõudsasti.

1848. aastal oli Pöide kihelkonnas 2413 elanikku. Seoses tsaarivalitsuse poolt soositud usuvahetuse aktiivsusega piirkonnas valmis 1873. aastal Tornimäel Neitsi Maria kirik. See tegutseb siiani ja on Saaremaa kõige suurem vene õigeusu kirik. Koos kirikuga ehitati Tornimäele pastoraat, köstri maja ja koolimaja. Raske nälg tabas Pöidet 1868. ja 1869.aasta viljaikalduse tõttu. Puhkenud näljahädast ja sellele seltsinud taudidest pääses kihelkond alles väljastpoolt tulnud toetuse ja riikliku viljalenu abil.

Kirikuliselt oli kogu Saaremaa XIX sajandi keskel jaotatud 13 kihelkonnaks. 1891. aastaks oli tollase Uuemõisa vallaga liidetud Keskvere, Reina, Tumala-Orissaare ja Pöide kirikuvald. Valla keskus asus Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad aga Maasi valda.

1905. aasta revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski ei juhtunud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuu'ga eesotsas andis Pöide Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905. aastal said kuulsaks "pöidulaste parteina". Karistussalk saabus Pöidesse vana-aasta õhtul 1905 ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken. Eriti otsitud siin E. Sarapuud ja M. Trulli. Neil aga oli õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908. aastal karistati teda 3-aastase kindlusvangistusega.

1905.a. revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski ei juhtunud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuu'ga eesotsas andis Pöide Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905.a. said kuulsaks "pöidulaste parteina". Karistussalk saabus Pöidesse vana-aasta õhtul 1905 ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken. Eriti otsitud siin E. Sarapuud ja M. Trulli. Neil aga oli õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908.a. karistati teda 3-aastase kindlusvangistusega.

Valla alal oli Nõukogude ajal Pöide külanõukogu, Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel moodustati 1991. aasta 26. septembril Pöide vald.[5]

Vaatamisväärsused

Pöide kirik 2014, vaade õhust

Pöide kirik, Tornimäe kirik, Oti mõis, Pöide kalmistu, Kõrkvere tuuleveski, Pöide- ehk Kahutsi maalinn, Mihkel Ranna dendraarium, Kübassaare mets, Aavakivi, Koigi raba õppe-matkarada.

Vaata ka

Viited