Barbara Juliane von Krüdener: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Anuvink (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Anuvink (arutelu | kaastöö)
10. rida: 10. rida:
[[Pilt:Alexander Stakhiev by D.Levitsky (1818, priv.coll).jpg|pisi|Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).]]
[[Pilt:Alexander Stakhiev by D.Levitsky (1818, priv.coll).jpg|pisi|Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).]]
„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. Enamus kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.<ref>2</ref>
„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. Enamus kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.<ref>2</ref>

Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.
Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003.
Aleksander Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just „Valérie’d“, noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis „Dziady“ loeb kangelanna samuti just seda romaani.
Aleksander Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just „Valérie’d“, noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis „Dziady“ loeb kangelanna samuti just seda romaani.
Lisaks „Valérie’le“ on ta kirjutanud ka väiksemaid asju: „Eliza“, „Alexis“ ja pikema „La Cabane des Latarniers“. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud.
Lisaks „Valérie’le“ on ta kirjutanud ka väiksemaid asju: „Eliza“, „Alexis“ ja pikema „La Cabane des Latarniers“. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud.

== Usku pöördumine ==
== Usku pöördumine ==
[[Fail:Juliane von Krüdener.jpg|pisi]]
[[Fail:Juliane von Krüdener.jpg|pisi]]

Redaktsioon: 16. jaanuar 2020, kell 18:25


Barbara Juliane von Krüdener (22. november 1764, Riia - 25. detsember 1824, Bilogirsk) oli baltisaksa kirjanik, suurilmadaam, Viitina mõisaproua, „tantsiv pühak“.

Lapsepõlv

Barbara von Krüdener sündis kahe väärika suguvõsa järeltulijana. Tema ema oli Anne Ulrice von Münnich von Vietinghoff-Scheel (1741-1811), türklastega sõdinud feldmarssal Münnichi noorim tütar. Tema isaks oli Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel (1722-1792), Venemaa salanõunik ja senaator, kolme mõisa omanik, arvatavasti Liivimaa rikkaim mees, kes oli oma varanduse kogunud viinapõletamisega. Oma lapsepõlve veetis Barbara Riias ja suviti isa mõisates Liivimaal - Marienburgis (praeguses Aluksnes) või harvem Kossi mõisas, mis hiljem hakkas Vietinhoffide järgi kandma nime Viitina. Oma hariduse sai Barbara kodus, kus teada õpetasid väga head koduõpetajad. Ta õppis mitmeid keeli - ta luges Vergiliust ja teisi klassikuid originaalis. Samuti õpetati aadlidaamile vajalikke oskusi: häid kombeid, tantsimist ja muud. Silmaringi avardasid ka reisid. Esimene reis välismaale toimus 1777, kui reisiti Hamburgi, kuhu viidi kurtide kooli tema vanem kurttumm õde. Edasi mindi Pariisi, kus Vietinghoffil oli oma residents Faubourg St. Honoré’s. Siis populaarsesse suvituspaika Spasse, kus tutvuti ühe inglise perekonnaga. Juba 1778. aastal reisis 13-aastane pealehakkaja preili ilma vanemateta Inglismaale. Barbara taheti 16-aastaselt mehele panna naabermõisnikule, aga kuna ta põdes pikalt punetisi, siis see langes ära.[1]

Abielu

Barbara von Krüdener poeg Pauliga

17-aastaselt, 1782. aasta suvel abiellus preili Vietinghoff Vene riigi teenistuses töötava diplomaadist vabahärra Burkhard Alexis Constantin von Krüdeneriga, kes oli temast 20 aastat vanem ning kaks korda abielus olnud ja lahutatud. Barbara sai võõrasemaks von Krüdeneri esimesest abielust sündinud tütrele Sophiele. Kaasavaraks sai Barbara Kosse ehk Viitina mõisa. Esimesed abieluaastad veedeti Miitavis (Jelgavas), kus parun oli Vene saadikuks Kuramaal. 1784. aastal sündis poeg Paul (1784-1858), kes sai nime ristiisa troonipärija Pauli (1754-1801) järgi. Samal aastal nimetati parun von Krüdener Vene saadikuks Veneetsiasse. Noor proua armus lõunamaasse, Veneetsia ellu maskiballide, lõunamaa ööde, inimeste ja loodusega. Veneetsias armus Barbarasse paruni erasekretär aadliperekonnast pärit Aleksander von Stakijev. Tegemist oli platoonilise suhtega, mis on aluseks romaanile „Valérie“. Ringreisil Itaalias peatuti pikemalt Roomas ja Angelika Kauffmann maalis portree noorest emast ja tema pojast, mis ripub Louvre´is. 1787. aastal määrati von Krüdener Venemaa saadikuks Kopenhaagenisse. Samal aastal sündis tütar Julie (1787-1865). Põhjamaine elu ei meeldinud saadikuprouale ja nii suundus ta Prantsusmaale närvihaigust ravima. Raviga ilmselt ei tegeletud, küll aga nauditi elu Pariisis. Barbara von Krüdener tutvus Barthélemy, Bernardin de Saint-Pierre’iga. Luksuslikust elust Pariisis annab märku see, et lahkudes jäi ta Marie-Antoinette’i õmblejannale võlgu hiiglasliku summa - 20 000 franki. 1790-1791 peatus Barbara Montpellier’is ja Barègesi kuurordis, kus võlus seltskonda muuhulgas sallitantsuga ja tutvus tragunileitnant Frégeville’iga. Neil oli kirglik armuromaan, mistõttu Barbara soovis oma mehelt lahutust. Barbara alustas reisi Kopenhaagenisse. Ta jõudis Rödbysse, kus haigestus ilmselt kopsupõletikku. Seal külastas teda abikaasa, kes keeldus lahutusest ja andis talle korralduse sõita Riiga. 1792-1793 viibiski Barbara von Krüdener Riias, käis 1792 aasta kevadel Peterburis, kus haigestus tema isa, kes suri tema käte vahel. Neil aastatel käis Barbara von Krüdener ka Viitinas, kus edendas haridust ja lasi lastele teha rõugetevastased kaitsepookimised. 1793 määrati Burckhard A. von Krüdener saadikuks Berliini. Barbara von Krüdren järgnes talle, kuid mitte kauaks. Ta reisis Leipzigisse, Riiga, külastas Viitinat. Ta viibis ka Šveitsis, kus tema reisimiste ajal olid proua Armand’i hoole all tema lapsed. Šveitsis elavat Prantsusmaa emigrantide seltskonda võlus tema painduv vaim, säravad silmad, blondid lokid ja kuulus sallitants Ta tutvus seal Mme de Staëli, Chateaubriandi ja teiste kuulsate kirjanikega. Samuti tutvus ta Šveitsis pastor Kellneriga, kes jäi tema kauaaegseks kaaslaseks. Veel kord naases ta mehe juurde, kuid lahkus taas Šveitsi. 1802. aastal Burckhard A. von Krüdener suri Berliinis, kuid Barbara von Krüdener ei osalenud matustel.

„Valérie“ ja muu kirjanduslik tegevus

Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).

„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline kiriromaan, mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. Enamus kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.[2]

Väga jõuline oli romaani turunduskampaania: Barbara ise ja tema toaneitsid käisid mööda kauplusi ja nõudsid Valérie-käekotte, Valérie-kleite, Valérie-salle. Nõudlus tekitati juba enne romaani ilmumist. Romaanist sai bestseller, kogu Euroopa luges seda, seda tõlgiti mitmesse keelde. Eesti keeles ilmus see aastal 2003. Aleksander Puškin on oma „Jevgeni Oneginis“ pannud Tatjana lugema just „Valérie’d“, noore de Linari sõnu. Adam Mickiewiczi draamapoeemis „Dziady“ loeb kangelanna samuti just seda romaani. Lisaks „Valérie’le“ on ta kirjutanud ka väiksemaid asju: „Eliza“, „Alexis“ ja pikema „La Cabane des Latarniers“. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud.

Usku pöördumine

Romaani triumfi järel sõitis Barbara Riiga, kus temast sai üleöö pietist, prohvet, hernhuutlane, vaeste eest hoolitseja. Talle olla nii mõjunud kohtumine ühe vaga kingsepaga. 1804 – 1815 oli Barbara pidevalt reisimas, ta kohtus paljude mõjukate aadlikega, aga ka teistsugusesse kihti kuuluvate inimestega. Tema asutatud näljahädaliste abistamist ei kiidetud heaks, kardeti, et see kõigutab ühiskonda, teda sunniti pidevalt erinevatest kohtadest lahkuma. Teel Pariisist Riiga aastal 1817 lasi Barbara ennast maalida Caroline Bardual kaks portreed.

Püha Liit ja Alexander I

1814. aastal Heilbronnis kohtus Barbara Aleksander I-ga. Tema kinnisideeks oli, et Aleksander I on kristlikku maailma päästja. Nad kohtusid veel mitmel korral. Arvatakse, et just Barbara oli nõuandja ja veenis kolme valitseja — ortodoksse Vene tsaari Aleksandr I, katoliiklasest Austria keiser Franz I ja luterlasest Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III 1815. aastal Pariisis sõlmitud liidule andma üleva nimetuse “Püha Liit”. Pärast liidu sõlmimist Barbara ja Aleksander I suhted jahenesid järkjärgult. Oma osa selles oli teda ümbritseval suurel ja kummalisel usklike ja šarlatanide seltskonnal.

Viitina mõisaproua

1818. aastal jõudis Barbara von Krüdener Viitinasse. Juba oma 1792. aastal Viitinas viibimise ajal oli ta asutanud kooli ja alustanud laste vaktsineerimisega. 1818. aastal naastes suhtles Barbara palju Rõuge pastori George Gottfried Marpuriga, kes pidas väga lugu jumalakartlikkuse ja vagaduse tõttu. 1820. aastaks leidus Marpur, et Barbara von Krüdener on liiga katoliiklik, sest palvetab liiga sagedasti neitsi Maarja poole. Viitina mõisas peeti pühapäeviti palvetunde. Need toimusid pärast kiriklikku jumalateenistust ja enne palvetundi anti rahvale korralikult süüa. Barbara von Krüdener manitses talupoegi nii palvetele kui tööle, virkusele ja puhtusele, viletsalt riietatutele anti paremaid riideid. Proua korraldas ka vaimulike raamatute tõlkimist ja väljaandmist. Kui 1820. aastaks oli Rõuge kandi talupoegade innukus langenud, siis palvetas ja laulis Barbara lätlastest vennastekoguduse naistega. 1821 käis Barbara Peterburis. Sealt naastes elas ta tagasitõmbunult ja askeetlikult külmas kütmata mõisakambris, mille tagajärjel ta haigestus.

1823. aastal lahkus Barbara Viitinast, et sõita Krimmi tervist parandama. 25. detsembril 1824 suri Barbara Karasu-basaaris (Belogorskis) ja maeti kohalikku armeenia kirikusse.

Barbara von Krüdeneri kohta on kogutud rahvapärimust. Viitina rahva mällu on Barbara talletunud hea prouana, kes ei sundinud talupoegi laupäeviti tööle, jagas pühapäeviti nii raha kui leiba, karistas neid, kes ei pidanud lugu Pühast Sõnast. Rahva mälus on säilinud lugu Tagamõtsa Jaanist, kes olla lorilaulu ridade lõppu lisanud sõna Aamen. Selle jumalasõna teotuse eest olla talle vitsu antud. Proua olla Meegumäel palvetamas käinud ja kuulnud seal taevaseid hääli. Teenijatüdrukud uskusid, et proua pisarad teevad õnnelikuks, kui neid juua. Mõisaproua sundis naisi aluspüse kandma, ta olla ise naistel seelikusaba üles tõmmanud, et kontrollida, kas on püksid jalas. Ta olla ise naistele õpetanud, kuidas neid valmistada.

Barbara von Krüdener teatrilaval

3. augustil 1996 Viitina mõisahoones lavastas Ain Mäeots Kauksi Ülle ja Sven Kivisildniku näidendi "Tandsja pühalik" / „ Tantsiv pühak“, kus Barbara von Krüdeneri rolli täitis Merle Jääger. Näidendi tekst on ilmunud Vikerkaares 1996, nr 11-12.

Viited

1. Sachris, N.B. 2004. Literatuuri troonipärija: lisandusi teadmistele Juliane B. Von Krüdenerist. Akadeemia, nr. 11, lk 2358–2384. 2. Krüdener, Barbara Juliane von. 1804. Valerie. Eesti Raamat, Tallinn 2003. Kõivupuu, M. 1996. Madam Krüdenerist, sealhulgas ka rahvapärimuses. Vikerkaar, nr 11/12, lk 61–67.

  1. 1
  2. 2