Kaduva vaha meetod: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
18. rida: 18. rida:
Lost Wax-Apple in bronze.jpg|Jahtunud pronkskuju pärast valamist ja enne viimistlust
Lost Wax-Apple in bronze.jpg|Jahtunud pronkskuju pärast valamist ja enne viimistlust
</gallery>
</gallery>

== Eesti arheoloogias ==
Kaduva vaha meetodil valmistatud pronksesemeid leidub [[Eesti muinasaeg]]ses arheoloogilises materjalis, näiteks [[kreeka rist]]i kujulised ristripatsid, mille üks tõenäolisi valmistamismeetodeid on ''cire-perdue''
<ref>[http://www.arheo.ut.ee/docs/MA13_Kurisoo.pdf T. Kurisoo. Hilisrauaaegsed ristripatsid ja ristimärgiga rinnalehed Eestis. Magistritöö. Tartu 2013]</ref>. Muinasaegsete pronksehete kohta annavad teavet valamisvormid (valemid) ja -vormide katkendid, mida on kasutatud pronksist [[käevõru]]de, [[kaelavõru]]de, [[ripats]]ite, [[sõlg]]ede ja [[sõrmus]]te valamiseks ning ka nende valmistamise esimene faas oli vahast mudel, millest tehtud negatiivvormi kasutatai korduvalt<ref>[http://www.arheo.ut.ee/docs/Konsa1996.pdf M. Konsa. Eesti noorema pronksiaja ehted. Seminaritöö. Tartu, 1996]</ref>.


== Viited ==
== Viited ==

Redaktsioon: 1. jaanuar 2020, kell 21:57

Kaduva vaha meetod (prantsuse keeles cire-perdue, inglise keeles lost wax process) on metallivalus kasutatav protsess, mille puhul metall valatakse kuumuskindlasse vormi, mis on valmistatud vahamudeli ümber. Pärast vaha sulatamist ja väljavoolamist jäänud tühikusse valatakse sulametall. See valamismeetod on olnud tuntud kõigil mandritel peale Austraalia ja selle kasutuselevõtt dateeritakse 3. aastatuhandesse eKr[1].

Kirjeldus

Valmistatavast pronksesemest tehakse modelleeritavast materjalist (vahast või savist) mudel, millele lisatakse kõik detailid, mis peavad olema pronksesemel.

Et valada see mudel pronksi, tehakse sellest mitte-tulekindel negatiivvorm vahamudeli valmistamiseks. Vaha valatakse vormi ja vormi liigutades tagatakse selle ühtlane jaotumine vormi sisepinnal soovitud paksuses. Koorik täidetakse sama tulekindla materjaliga nagu tulevane tulekindel vorm. Pärast esimese vormi eemaldamist lisatakse vahamudeli külge vahapulkadest kanalid, mille kaudu voolab metall ja saavad lenduda protsessi käigus tekkivad gaasid. Suuremate esemete puhul lüüakse vahakoorikust läbi samast metallist naelad, mis peavad omavahel fikseerima vahakoorikust sisse- ja väljapoole jääva materjali. Pärast seda kaetakse vahamudel üleni kuumuskindla kipsiga. Vormiplokk pannakse ahju ja kuumutamisel kõvastub kips ning vaha voolab mööda kanaleid välja.

Pronksivalu jaoks ümbritsetakse kipsvorm liivaga ja sulametall valatakse vormi sisse, kus see ühtlaselt kanaleid mööda liikudes täidab selle õõnsuse, mis enne oli täidetud vahaga. Kui ese on jahtunud, eemaldatakse vorm ning samuti eemaldatakse juhtkanalitest jäänud pronks ja naelad. Seejärel ese viimistletakse.

On võimalik jätta esialgse mudeli valmistamine vahele ja modelleerida armatuuri ja savisüdamiku peale kohe see vahakuju, mille ümber tehakse tulekindel valuvorm (direct lost-wax method). See tehnika on ajalooliselt hilisem.

Pildid

Eesti arheoloogias

Kaduva vaha meetodil valmistatud pronksesemeid leidub Eesti muinasaegses arheoloogilises materjalis, näiteks kreeka risti kujulised ristripatsid, mille üks tõenäolisi valmistamismeetodeid on cire-perdue [2]. Muinasaegsete pronksehete kohta annavad teavet valamisvormid (valemid) ja -vormide katkendid, mida on kasutatud pronksist käevõrude, kaelavõrude, ripatsite, sõlgede ja sõrmuste valamiseks ning ka nende valmistamise esimene faas oli vahast mudel, millest tehtud negatiivvormi kasutatai korduvalt[3].

Viited

Välislingid