Bürokratism

Bürokratism ehk bürokraatlik valitsuskultuur (mesogrupp) märgib ühiskonnakorda, milles bürokraatlik aparaat on koondanud võimutäiuse enda kätte (maksutulud, teadmised, seadusloome ja karistuspoliitika) ning allutab kõigi teiste isikute ja gruppide elukorralduse oma huvidele. Bürokratism on kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis üks neljast sotsiaalsest korrast. Bürokraatia saavutab oma ülemvõimu, apelleerides hädas või puuduses olevate inimeste abistamise vajadusele.

Bürokratism tekib, kui ametnikud riigi haldussüsteemi ära kasutades koondavad võimu enda kätte ja hakkavad kas otse või kaudselt kogukonna või ühiskonna esindusorganit ära kasutades kehtestama seadusi enda huvidest lähtudes. Seetõttu on bürokratismi üheks tunnuseks õigusaktide arvu meeletu kasv ning karistuspoliitika, mis on suunatud ametnike poolt kehtestatud õiguskorra rikkujate karistamisele, kuid mis jätab tegelike kuritegude ohvrid ilma nii kaitsest kui ka kompensatsioonist.

Bürokratismi mõiste

Mõiste sisu

Mõiste bürokratism viitab bürokraatiale. Etümoloogiliselt pärineb see sõna prantsuskeelsest sõnast bureau – kalev, millega kaeti kirjutuslaudu - ja kreekakeelsest tüvest kratos – võim, valitsus.^[2] Tervikuna viitab sõna seega ametnike ülemvõimule - kontoriametniku ülimuslikule positsioonile. Politoloogias märgitakse ideoloogiaks muutunud mõistet laiendiga –ism, antud juhul siis bürkoratism.

Kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis kujuneb bürokratismi kui sotsiaalse korra konkreetne vorm kahe jõu kombinatsioonina, kusjuures need ilmnevad

• võrdsustava (egalitaarse) poliitikana, millega õigustatakse materiaalse rikkuse ümberjagamist ja varalist võrdsustamist, eesmärgiga suurendada ühiskonna kui riikliku terviku sotsiaalset kapitali ja jätkusuutlikkust;
• vabaduse piiramise meetodis, mis lähtub eeldusest, et üksikisikud loovutavad oma vabadused eesthoolduse eest bürokraatlikule organisatsioonile ja seda esindavatele ametnikele.

Konkreetse bürokratismi vormi ja selle valitsuskultuuri tegevusvälja määrab see, milline vabaduse piiramise meetod ja võrdsuse suurendamise kontseptsioon valitakse.

Võrdsustamise poliitika

Võrdsuse teljele paigutatud poliitikad

Bürokratismi vorme eristab võrdsuse telje sektoris tulu ja varade ümberjagamise ulatus.

• Heaoluriigi poliitika on kõige pehmem humanistlikust ideoloogiast lähtuv poliitika, mille eesmärgiks on elanikkonna üldise heaolu suurendamine, kas riigi sees rikkust ümber jagades või seda ka väljapoolt juurde hankides.
• Hoolekandepoliitika eesmärgiks on ühiskonna jätkusuutlikkuse suurendamine ja avaliku korra kindlustamine. Nende suhtes kes ei taha või ei suuda tööd teha, rakendatakse piiranguid ja allutatakse nad erikorrale.
• Ideoloogililise poliitika eesmärgiks on üleüldise majandusliku võrdsuse saavutamine. Kuna sellise eesmärgi saavutamine pole reeglina "pehmete" meetoditega saavutatav, siis peab riigibürokraatia rakendama lisaks majanduslikele meetmetele ka rangemat õiguskorda ja vägivalda rakendavat sundi.

Vabaduse piiramise poliitika

(Mitte)Vabaduse teljele paigutatud alistamise poliitikad

(Mitte)Vabaduse telje osasid eristab üksteisest see, milliseid meetodeid rakendatakse elanikkonna alistamiseks bürokraatliku organisatsiooni esindavate isikute tahtele.

• Fiskaalpoliitika on kõige pehmem alistamise viis, mille rakendamisel muudetakse ebasoovitavad asjad ja käitumised täiendava maksukohustuse abil vähem tasuvaks ning soovitavad tegevused riigieelarveliste dotatsioonidega tulusamaks.
• Õiguspoliitika on oluliselt karmim ja seeläbi ka rohkem vabadusi piirav, mille puhul panustatakse seadusandlikele piirangutele, järelevalve tugevdamisele ja karistuste karmistamisele.
• Terroripoliitika, mis on suunatud riigi oma elanikkonna vastupanu murdmisele, on äärmuslik vabaduse piiramise meetod. See põhineb hirmu õhutaval vägivalllal, mida rakendab riigibürokraatia sees olev organisatsioon (KGB, Gestapo, Stasi jms).

Mõiste kasutus

Bürokratismi eesmärgiks on ametnike ülemvõimu kehtestamine ja oma eliidi välja kujundamine. Bürokraatiale, nagu ka militaristlikele organisatsioonidele (millest see kameralismi vormis sündis) on omane selge hierarhia, impersonaalsed suhted, standardiseeritud rituaalsed protseduurid ning selge tööjaotus. Max Weber oli arvamusel, et ideaalse bürokraatia puhul tegu optimaalse mudeliga suurtele organisatsioonidele nagu sõjavägi, raudtee, politsei, avaliku sektori suured organisatsioonid jne eelpool mainitud kontrollitavuse ja ühetaolisuse tõttu.

Bürokraatia esitab oma võimunõuete põhjenduseks võrdsuse taotlemise elanikkonna hulgas – s.t egalitarismi ehk hädasolijate (s.h vaeste) abistamine ja neile inimväärse elukeskkonna tagamise. See on üllas eesmärk ja sellesse lõksu langevad paljud lihtsameelsed inimesed, kes ei saa aru millisest allikast abirahad tulevad. Lõpliku eesmärgina pakutakse välja heaoluühiskonda, mis oleks kaasaegne ilmalik vaste religioonide propageeritavale paradiisile. Üheks selle suuna ilminguks on ka kodanikupalga kehtestamise ettepanek.

Bürokratismi ideoloogiad

Bürokratistlikku riigikorraldust teostavad ideoloogiad paigutatuna vabaduse ja võrdsuse teljele.

Bürokratismi alusideoloogiateks on kõikide inimeste võrdseid õigusi rõhutav humanism ja elanikonna alistumist või alistamist propageeriv paternalism. Bürokraatliku riigikorralduse erinevaid vorme ja neid esindavaid ideoloogiaid võib kirjeldada vastavalt sellele, millist võrdsustamise ja alistamise poliitikat nad esindavad.

Kui aluseks võtta elanikkonna alistamiseks rakendatavad poliitikad, siis esindavad seda sotsiaalset korda järgmised ideoloogiad:

Fiskaalpoliitikal põhinevad: sotsiaal-demokraatia, keinsism ja ohlokraatia.

Õiguspoliitikat rakendavad: õigusriik, sotsialism, nomokraatia ja kritarhia.

Terroripoliitikat rakendavad: Fašism (natsionaal-sotsialism), maoism ja kommunism.

Vaata ka

• Bürokraatia
• Individualism
• Elitarism
• Kooperativism
• Personalism
• Sotsiaalne kord